Vibusport

6. sajandil tutvustasid hiinlased vibulaskmise kunsti jaapanlastele. Sellel oli suur mõju hilisemale etiketile ja lasketehnikale. Üks algseid Jaapani võitluskunste oli kyujutsu, mis on nüüdseks teada kui kyudo. Tänapäeval harrastatakse kyudod peamiselt kui füüsilise, moraalse ja vaimse arengu meetodit.

Vibulaskmise populaarsust peegeldab ka folkloor. Kuulsaim on ehk Robin Hoodi lugu, kuid sagedased on ka viited Kreeka mütoloogias. Ka inglise kirjandus austab pikkvibu mitmete kuulsate võitude eest (Crecy, Agincourt ja Poitiers). Esimene teadaolev dokumenteeritud vibuvõistlus toimus Finsbury’s Inglismaal 1583. aastal ja seal osales 3000 vibulaskurit! 30-aastase sõja ajaks (1618-1648) oli selge, et püssirohu tõttu kuulub vibu kui relv minevikku. Alates sellest ajast on vibulaskmine arenenud kui vabaaja veetmise võimalus ja võistlussport. Tänapäeva vibulaskmist kui võistlussporti reguleerib katuseorganisatsioon World Archery (varem nim. FITA).

Vibulaskmine oli esimest korda olümpiamängude kavas aastal 1900, samuti aastatel 1904, 1908 ja 1920. Vibusport oli üks esimesi alasid, milles osalesid ka naised – juba 1904. aasta olümpiamängudel oli tulejoonel naislaskureid.

Vibulaskmine arvati olümpiamängude kavasse 1972. aastal. Esialgu oli tegemist ainult individuaalvõistlusega. Sel aastal olid võitjateks ameeriklased John Williams ja Doreen Wilber. Võistkonnavõistlus lisandus 1988. aasta Souli olümpiamängudel. 1992. aastal Barcelonas tutvustati esmakordselt individuaalseid duelle. Ka 1996. aasta Atlanta olümpiamänge võib pidada verstapostiks – pealtvaatajaid kogunes 54 680. 2004. aasta Ateena olümpiamängud toimusid aga iidselt Panathinaiko staadionil.

Londonis astub 2012. aastal tulejoonele 64 nais- ja 64 meesvibulaskurit. Ühte riiki võib esindada kas 1 või 3 laskjat – olenevalt sellest, kas rahvuslik olümpiakomitee on saanud individuaalse või võistkondliku pääsme.

Kui läbi ajaloo on vibu kasutatud peamiselt relvana, siis tänapäeval on vibusport spordialana väga mitmekülgne – erinevad vibuliigid (nt plokkvibu, vaistuvibu, pikkvibu jt), erinevad võistlusformaadid (nt platsilaskmine, maastikulaskmine, 3D, jooksuvibulaskmine jt), erinevad sihtgrupid (üliõpilassport, invasport, veteranide võistlused jt). Olümpiamängudel on lubatud kasutada siiski ainult sportvibu ehk olümpiavibu (recurve bow). Võistlusformaadiks on platsilaskmine (target archery).

Vibu koosneb sisuliselt käepidemest, õlgadest (kaared) ja nöörist. Sellele lisanduvad sihik, stabilisaatorid, noolealus ja plunser. Vibude mõõtmed pole limiteeritud – küll on aga välja kujunenud keskmine standard, mida toodavad juhtivad vibufirmad. Pikem vibu püsib paremini käes, ent lühem saadab noole kiiremini teele, tuul mõjutab seda vähem. Peamiselt kasutatakse 68-72 tollist vibu. Vibu pinguletõmbamine nõuab meestelt jõudu 40-55 naela, naistelt 32-40 naela. Juhtivad vibufirmad on kindlasti Hoyt (USA), Win&Win (KOR) ja Samick (KOR).

Igal vibul on lubatud vaid üks sihik, mis ei tohi sisaldada elektroonikat ega toimida elektri abil. Samuti ei tohi sihik sisaldada prismat, läätse ega muud suurendavat seadet. Prillide (seal hulgas päikeseprillide) kasutamine on lubatud. Stabilisaatoreid ja summuteid kasutatakse vibu küljes vibratsiooni vähendamiseks ja seeläbi täpsuse suurendamiseks.

Olümpiasportlased kasutavad kas karboonist või karboon-alumiiniumist nooli. Juhtivad tootjad on Easton ja Carbon Express. Noolte valik on individuaalne – vastavalt vibu tugevusele ja laskurile varieerub noole pikkus, jäikus ja lisakomponendid (suled, otsad, nokid). Ühes seerias kasutatavad 3 või 6 noolt peavad olema ühesugused.

Laskurit kaitsvatest abivahenditest on lubatud sõrmelapid, randmepael, nooletupp, käe- ja rinnakaitse. Sportlase riietus on üsna rangelt reglementeeritud, kuid ekstreemsete ilmastikuolude puhul on lubatud ka erandid. Reeglite kohaselt võistlust ilmastikutingimuste tõttu (tugev tuul või vihm) võistlust ei katkestata. Võistlus katkestatakse/lükatakse edasi vaid tugeva äikesetormi puhul.

Olümpiamängudel võib võistelda üksnes sportvibude klassis. Olümpiamängude individuaalvõistlus koosneb kvalifikatsioonist + väljalangemisringi põhine duell-laskmisest. Indivi¬duaalses kvalifikatsiooniringis tuleb lasta 72 noolt ehk harjutus 2 x 70 m (70 Meter Round), kummaski ringis lastakse 36 noolt kuuenooleliste seeriate kaupa. Ühe seeria laskmiseks on aega 4 minutit.

Sellega selgitatakse välja 64 vibulaskuri asetus nn olümpiaringi süstee¬mis toimuvaks põhivõistluseks. Individuaalseteks väljalangemisringideks koostatakse kvalifikatsiooniringi tulemuste põhjal tabel, milles eelvõistluste parim ehk nr 1 läheb kokku nr 64-ga, nr 2 kohtub nr 63-ga jne. Lastakse kolm kuni viis seeriat, igaühes kolm noolt, selleks antakse aega 2 minutit. Iga seeria võit annab 2 seeria punkti (SET-points), seeria viigi korral saavad mõlemad laskurid 1 punkti. Matši võidab laskur, kes kogub esimesena 6 seeria punkti. Lühim võimalik matš kestab 3 seeriat ja lõppeb seisul 6:0. Juhul kui peale viiendat seeriat on seis 5:5, siis laseb kumbki laskur lisanoole ja täpsem tabamus annab ühe lisapunkti ning ühtlasi 6:5 võidu. Paaride võitjad moodustavad järgmise ringi. Nii jätkub, kuni on võistlema jäänud neli vibukütti, kes kohtuvad poolfinaalis, võitjad selgitavad kuld- ja hõbemedali saaja, kaotajad pronksmedali saaja.

Võistkonnad koosnevad kolmest vibulaskurist, ja lastakse sarnaselt individuaalvõistlusele väljalangemis-süsteemis paaridena. Võistkonnad on paigutatud väljalangemisringi tabelisse vastavalt nende kvalifikatsiooniringis saadud positsioonile (kogusumma järgi). Iga duell koosneb neljast seeriast, iga¬ühes lastakse kuus noolt (2 noolt laskuri kohta). Korraga võib joonel olla vaid üks laskur ja aega on 2 minutit.

70 m kauguselt tuleb tabada 122-sentimeetrist märklehte, millel on kümme ringi. Kes tabab siseringi, teenib 10 silma, kõige väljapoolsem ring annab vaid ühe silma. Pealtvaatajal on värvi¬de järgi hõlpus orienteeruda, mis kohta märklehel nool tabas: 10 ja 9 punkti vöötmed on kollased, 8 ja 7 omad punased, 6 ja 5 sinised, 4 ja 3 mustad, 2 ja 1 valged.

Märklehe keset, mis on tähistatud väikese ristiga, nimetatakse nõelaauguks (pinhole). Kümne punkti vöötme sisse on peenikese joonega märgitud nn sisekümme, mille tabamise korral märgitakse võistleja arvestuskaardile kümne ase¬mel X. Seda loetakse tulemuse arvestamisel kümneks, kuid annab võrdsete tulemuste korral eelise.

Kui tabamus puudutab kaht värvi korraga, st nool jääb pidama piiril, siis võetakse arvesse suurem näit. Laskur ei tohi puudutada ühtki noolt enne, kui tulemused on arvestuskaardil fikseeritud. Tabamuse kontrolli¬miseks võib laskur tulejoonel kasutada binoklit. Kui tulemus on võrdne (olgu individuaalselt või võistkondlikult), siis määra¬takse paremus järgmiselt: esmalt loetakse kokku kümned (nii tavalised kui ka X-id), seejärel sisemise kümne tabamused (X-id), seejärel 9-d jne.

Laskmine on reguleeritud signaalviledega. Kui võistleja laseb noole enne määratud laskeaega või pärast seda, tühistatakse tal selle seeria kõige suurem tabamus. Samuti tehakse juhul kui laskur on kogemata või tahtlikult lasknud rohkem nooli kui lubatud. Mitte ühelgi juhul ei saa laskur lendu lastud noolt uuesti lasta.

Olümpiamängude osalejatele on määratud küll miinimumnorm tulemuse näol, kuid see ei taga pääsu olümpiale. Londonis astub tulejoonele 64 nais- ja 64 meesvibulaskurit. Kohad jagatakse välja järgmiselt (ühe võistlusklassi – naised või mehed - kohta):

Korraldajamaa – 3 kohta
Maailmameistrivõistlused 2011 – kokku 32 kohta: 8 võistkonda (a ’ 3 liiget) + 8 individuaalset kohta.

Kontinentaalsed kvalifikatsiooniturniirid – osaleda võivad igal kontinendil vaid riigid, kes ei saanud 2011 MM-ilt ühtegi pääset. Kokku 13 kohta: Euroopa, Aasia, Ameerika a ’ 3 kohta; Aafrika, Okeaania a ’ 2 kohta. Iga rahvuslik olümpiakomitee võib saada sellelt turniirilt vaid ühe koha.

Võistkonnavõistluse finaalturniir – osaleda võivad kõik riigid, kel pole ühtegi võistkonnakohta (individuaalne koht võib olla). Kokku 9 kohta: 3 võistkonda a ’ 3 liiget. Komisjoni kohad – kokku 3 kohta.

Eestlased maailmameistrivõistlustelt ühtegi kohta ei saanud. Jäänud on 2012. aasta mais Amsterdamis toimuvad Euroopa meistrivõistlused, kus on võimalik võtta üks kolmest individuaalsest kohast ning juunis Ogdenis maailmakarikaetapi raames toimuv võistkonnavõistluse finaalturniir, kus kvalifitseeruvad 3 võistkonda ning 4 individuaalvõistlejat.

6 000 000 vibulaskureid maailmas
9 216 noolt lastakse olümpiamängudel kvalifikatsioonis (128 laskurit, igaüks 72 noolt)
1 972 aasta, mil vibulaskmine sai taas olümpiamängude kavasse
684 olümpiarekord 70 meetri harjutuses (72 noolt) – Michele Frangilli (ITA) 1996
673 olümpiarekord 70 meetri harjutuses (72 noolt) – Lina Herasymenko (UKR) 1996
233 maailma rekord meeskonna matšis (24 noolt)
231 maailma rekord naiskonna matšis (24 noolt)
128 laskurit võistleb olümpiamängudel (64 naist + 64 meest)
100 protsenti olümpiamängude naiskonna medalitest on võitnud Lõuna-Korea
52 aastat oli Pekingi olümpia vanima laskuri vanus – Richard Johnson (USA)
30 sekundit on laskuril, et lasta individuaalsetes matšides 1 nool
29 medalit on võitnud USA olümpiamängudel vibulaskmises – rohkem kui ükski teine riik
14 aastat oli Pekingi olümpiamängude noorima laskuri vanus – Mariana Avitia (MEX)
11 kuldmedalit 11st võimalikust võitsid Korea naised perioodil 1984-2004
10 ringi on märklehes
4 kuldmedalit jagatakse välja olümpiamängudel vibulaskmises
0 kuldmedalite arv, mille on võitnud Korea mehed individuaalselt – ainus ala, mida ei domineeri Korea laskurid

Võttes arvesse vibulaskurid, kes on osalenud olümpiamängudel perioodil 1972 – 2008, tuleb välja järgmist:
• Vibulaskuri keskmine vanus olümpiamängudel on 27,2 eluaastat. Meestel 27,7 ja naistel 26,5.
• Tendents on noorenemise suunas: 1972. aastal oli keskmine vanus 31,2 ja 2008. aastal 26,7.