Olümpiakülas valitses vaikus. 50 km suusatajad olid varakult voodisse heitnud. Osa magas sügavat ja rahulikku und, lootmata kõrgele kohale, osa vähkres ja nägi painajaid, sõites unenäos juba võidu. Hommikul ootas neid ees raske katsumus. Nils Karlsson alias Mora Nisse norskas vägevalt. Ta oli tiitlikaitsja ja Osloski suursoosik. Ta teadis seda ja tundis teatud survet, kuid oli siiski juba nii kogenud, et võtta ka olümpiavõistlusi rutiinina - nagu ka tavapärane norskamine. Hästi magasid teisedki rootslased: Arthur Herrdin, Anders Törnkvist ja Gunnar Eriksson. Nad uskusid iseendasse: valgetes suusakostüümides rootslased olid võtnud eelmistel mängudel 18 km kolmikvõidu ja saanud kaksikvõidu suusamaratonis ning teinud puhta töö ka MM-il paar talve tagasi (kaksikvõit sprindidistantsil ja neli esimest kohta 50 kilomeetris).

Eakaid mehi oli ka teiste Põhjamaade suusatajate hulgas. Norralane Olav Økern oli juba 41-aastane ja tema elulugu autobiograafiat väärt. 1940. aasta talvel oli ta võitnud Holmenkollenis 18 km. Sõda viis ta vastupanuliikumisse, ta langes vangi ja sakslased mõistsid ta surma. Surmaotsus asendati siiski vangipõlvega koonduslaagris, kus tuli vireleda neli aastat. Mees pääses raskest katsumusest küll eluga, kuid spordiga tundus igaveseks lõpp olevat. Ometi suutis see inimvare uuesti tõusta suusaeliiti ja esindas nüüd oma maad olümpiamängudel.

Soomlane Eero Kolehmainengi oli juba 33, kuid siiski veel terasmees - aasta tagasi oli ta pidanud Mora Nissega esikoha eest ränga kahevõitluse Holmenkolleni 50 kilomeetris. Uustulnukana tegi esimese stardi suurvõistlustel aga 27-aastane metsamees Valkeakoskilt Veikko Hakulinen.

Kell 10.01 asus esimesena pikale teekonnale soomlane Kalevi Mononen. Hakulinen läks teele 17. numbri all, Mora Nisse 27-ndana, kõva norralane Magnar Estenstad 32. ja Eero Kolehmainen 37-ndana. Raja äärde oli kogunenud hulgaliselt pealtvaatajaid.

Esimene tähtsam teade vesiselt suusarajalt tuli 25 km kohalt: juhib Hakulinen. Teisena suusatava Estenstadiga oli vahe 35 sekundit. Suure mängu oli juba kaotanud Mora Nisse - jäi Hakulisele alla üle nelja minuti, mida oli väga palju. Teisedki rootslased olid medaliheitlusest väljas. Rootslasel Sven Jerringil oli raske raadioreportaaži jätkata, tema kolleeg Pekka Tiilikainen aga oli sõiduvees ja sajad tuhanded soomlased oma kodudes raadiote ees värisesid kullaootuses.

Viimased viis kilomeetrit kulgesid suusatajatele eriti raskelt. Vesi oli täitnud raja peaaegu ääreni. Suusamääre oli ammugi kadunud ja mehed pingutasid vaid käte jõul, et kuidagi edasi jõuda. Hakulinen oli viimaselgi viiel kilomeetril kõige kiirem. Lõpuks paistis ka oodatud finiš. Stopperiosutid peatus numbrite 3:33.33 juures. Enne mänge toimunud katsevõistlustel oli Hakulinen saanud 40 km pikkusel rajal endelise aja 2:22.22. Soomlase võit oli ülekaalukas. Ta edestas kaasmaalast Kolehmainenit 4 minuti ja 39 sekundiga. Tiilikainen mikrofoni taga ja peatreener Veli Saarinen finišikoridoris ei varjanud oma rahulolu - Saarineni Lake Placid’i olümpiavõidust oligi juba kulunud kakskümmend aastat. Norralased oskasid ka Estenstadi pronksmedali üle rõõmustada.

Rootslaste fiasko oli täielik. Parimana oli Mora Nisse kuues, kuid kaotas Hakulisele tervelt kuus minutit. Karlssoni aeg oli lõplikult möödas. Ja kuigi värske olümpiavõitja oli juba 27-aastane, märkis see esmakordne võit uue maailma suusaradade liidri sündi. Soome säravamaid suusakuulsusi Veikko Johannes Hakulinen oli alles neli talve varem arutlenud elu tähtsaima küsimuse ees. Kas temast saab vedurijuht või suusataja? Vastakuti olid poisipõlve unistus ja meheea kutsumus. Noormehe vanemad ja terve mõistus rääkisid esimese kasuks, vend Viljo ja sisetunne sportlaskarjääri poolt. Otsustamiseks kulus vaid suvi. 6. septembril andis Veikko Hakulinen raudteeametisse lahkumispalve ning kolis Tamperest Valkeakoskile. Temast pidi saama suusataja, väga hea suusataja. Ta oli juba 23-aastane ja teadis, mida tegi. 4. jaanuaril 1925 Karjalas Kurkijoel sündinud Hakulise tee Valkeakoskisse oli pikk.

Teismelisena tuli ta mitmeid kordi koolidevaheliseks meistriks, tõi auhindu jooksu- ja suusavõistlustelt Elisenvaara Erä spordiklubile, võitis suusavõistlused Valamo allohvitseride koolis ja kogus kuulsust laskesuusatamises Leppävirta suurtükipatareile. 1945. aasta kevadel sai ta kapralina sõjaväeteenistusest priiks. Sama aasta sügis oli tema sportlasekarjääri tähtis teetulp - esimest korda alustas ta korrapäraste suusatreeningutega. Treeningukaaslaseks ja treeneriks oli vend Viljo, kellel oli olümpiavõitja Veli Saarineni suusakooli kogemus.

Valkeakoskil tuli tal sobitada nii töö kui ka sport. Päevast päeva rabas ta poes transporttöölisena, vinnates raskeid kaubakaste. Kogu vaba aeg kulus treeningutele. 1951. aastal läks ta metsatööliseks.

Aegamööda sirgus Hakulinen kõvaks suusatajaks. Õieti oli ta saavutanud tunduvalt enam, kui oli kunagi unistanud. Raadiomees Pekka Tiilikaisest sai ta Homeros, kes jutustas soome rahvale mehe vägitöödest ja 27-aastaselt istus suusataja professor Väinö Aaltose modellina tema Kulosaare ateljees, sest olümpiavõitja tuli igaveseks kipsi jäädvustada.

Paljud imetlesid, kuidas suutis Veikko Hakulinen valitseda võrdselt hästi nii lühikesi kui ka pikki võistlusmaid ja olla valmis imepärasteks sooritusteks teatesuusatamises veel 35-aastasenagi. Ent Hakulinen oli mitmekülgsem kui ükski teine suusataja enne teda. Ta mängis jalgpalli vedurijuhtide meeskonnas ja pesapalli Tampere Pyrintö värvides, viskas oda ja heitis vasarat, proovis suusahüppeid, tuli Soome meistrivõistlustel 1949. aastal murdmaajooksus kümnendaks, jättes selja taha teiste hulgas ka järgmise aasta EM-maratoni hõbemedalimehe Veikko Karvoneni. Ujus palju - tihti 1,5 km pikkuseid distantse välitingimustes oktoobrini välja.

1951. aastal sõudis Hakulinen end Soome meistrivõistlustel hõbedale neljapaadi meeskonnas ja osales orienteerumisvõistlustel (parim saavutus Soome hõbe 1963). Ikkagi ei kulgenud tee tippu kergelt. Teda aitasid edasi aga kõva tahtmine, sisukus ja põikpäisus. “Ta on alati austanud töötegemist ega valinud kunagi kergemat ja otsemat teed peaeesmärgi saavutamisel,” kirjutas Sulo Kolkka 1960. aastal oma raamatus “Latujen valtias”.

Hakulinen suusatas enam mõistuse kui kehaga: vahetas rütmi vastavalt maastiku reljeefile ja jagas oskuslikult koormust keha eri osade vahel. Suusarajal oli ta rahulik, enesekindel ja kaalutlev, oskas tempot maha võtta, kui seda vaja läks ning oli osav teeskleja, sundides teisi võistlejaid jõudu raiskama valel ajal ning liigselt üritama.

Hakulinen võistles murdmaasuusatamises kolmedel olümpiamängudel ja kolmedel MM-võistlustel, saavutades 7 olümpiamedalit ja 7 MM-medalit, lisaks 8 Soome meistrikulda, 4 Holmenkolleni ja 3 Salpausselkä võitu. 1976. aastal autasustati teda Soome Spordi Suure teeneteristiga (enne teda olid selle saanud vaid Paavo Nurmi, Heikki Savolainen ja Ville Ritola).

Hakulise olümpiakarjäär ei lõppenud siiski vaid kolmede mängudega. Neljandat korda oli ta olümpiatules 1964. aastal Innsbruckis ning neljandat ja viiendat korda MM-il aastatel 1964 ja 1965 – nüüd juba laskesuusatajana. Tema karjäär ei lõppenud ka sellega. Staažikas sportlane jätkas suusatamist küll metsameeste, küll veteranide meistrivõistlustel. Ja võidud muudkui tulid. Tundus, et ta ei lõpeta võistlemist mitte kunagi.

”Suusatamisest ei loobu ma surmani. Poisikesena suusatasin lusti pärast, siis võidu eest, nüüd oma hobiks ja terviseks,” ütles Hakulinen. Kolmekordne olümpiavõitja suri 24. oktoobril 2003 Valkeakoskis.

Meeste 500 m kiiruisutamises arvas Norra Uisuliit olümpiameeskonda ka 32-aastase Finn Einar Hodti, kes juba 1940. aastal oli saavutanud sel distantsil silmapaistva aja 42,3. Paraku ei meeldinud see aga Norra Olümpiakomiteele. Sest Hodt oli Teises maailmasõjas väidetavalt teinud koostööd natsidega ja sõdinud ka idarindel. Vahetult enne mänge tühistas olümpiakomitee häältega 25:2 uisuliidu otsuse ja keelas Hodtil ja teistel kollaboratsionistidel esindada Norrat olümpiamängudel.

Aja möödudes norralased siiski revideerisid omi otsuseid. Ja neli aastat hiljem Cortina d‘Ampezzo talimängudel sai 36-aastane Hodt sooritada oma olümpiadebüüdi. Ta oli seda võimalust oodanud 16 aastat. Vanameister saavutas 500 m siis 13. koha.

Neljabobidel oli võidukas Saksa FV I koosseisus Andreas Ostler, Friedrich Kuhn, Lorenz Nieberl ja Franz Kemser. Meeste kogukaal kelguta oli koguni 474 kg. Pärast mänge võttis Rahvusvaheline Bobisõiduföderatsioon FIBT vastu otsuse, mille kohaselt kahebobidel on suurim lubatud kogukaal (koos kelguga) 390 kg ja neljabobidel 630 kg.

Slaalomi esimeses sõidus ületas kreeklane Antonios Miliordos lõpujoone selg ees, sest tal oli tõsiseid probleeme tasakaalu hoidmisega. Lisaks oli ta distantsi jooksul kukkunud 18 korda, mida mees ise ei tahtnud uskuda. Kreeklase lõpuaeg oli aga 26,9 sekundit aeglasem kui hilisemal võitjal Othmar Schneideril kahe sõidu aeg kokku. Kreeklane teisele sõidule aga enam ei läinudki.

Esimene eesti sportlane, kes võistles sõjajärgsetele aastatel olümpiamängudele, oli Järvamaalt pärit suusataja Juku (Johannes) Pent (1918-1991), kes Oslos startis Saksamaa koondislasena. Noorteklassis Eestis tuntuks suusatajaks saanud Pent asus pärast Teist maailmasõda elama Saksamaale ja tõusis kohe sealsesse suusapremikku. 1946. aastal võitis ta kaks Baierimaa meistritiitlit ja tuli kaks korda esimeseks ka Lõuna-Saksamaa meistrivõistlustel.

Kui 1948. aasta talvel peeti Isnys esimesed sõjajärgsed Saksamaa meistrivõistlused, tekitas Pent tubli esinemisega parajalt elevust. 18 km distantsil võitis ta pronksmedali ja 4x10 km teatesõidus tõi tugeva sõiduga Baieri II meeskonna hõbedale. Aasta hiljem arvati ta Saksamaa koondisse. Pent osales rahvusvahelistel jõuproovidel Itaalias, Austria ja Prantsusmaal. Tema trumpaladeks olid pikemad distantsid, kus ta 1950. aastal võitis 50 km suusamaratonis ka oma esimese Saksamaa meistrikulla. Järgmisel talvel kordas ta võitu.

Erilises hoos oli Pent aga olümpiatalvel 1952. 6. jaanuaril sai ta Itaalias Trevisios veenva võidu rahvusvahelistel võistlustel 35 km distantsil. Sellega kindlustas ta endale ka olümpiakoha. Kaks nädalat hiljem võitis ta Saksamaa paremiku ees kindlalt ka 40 km maratonisõidu.

Oslo taliolümpial võistles ta kaasa ainsa baltlasena, startides oma lemmikalal 50 km suusamaratonis. 20. veebruaril toimunud võistlust alustas eestlane raskel trassil hästi. 35. kilomeetriks oli ta möödunud üheteistkümnest eespool startinust ja mees hoidis kohta esitosina järel, kuid selline tempo oli siiski liiast. Varsti tabasidki teda tugevad jalakrambid ning veerand tundi maadles Pent raja kõrval lihaste krampidega. Kui ta uuesti rajale pääses, oli 9 tema poolt varem kinni püütud suusatajat temast uuesti möödunud. Siiski jõudis visalt jätkanud Pent finišisse. Aeg 4:30.56 andis talle olümpiakonkurentsis Saksamaa parimana 26. koha,

Pärast sporditeed sai tuntuks sünteetiliste suusamäärete leiutajana. Ta töötas üle 30 aasta keemiafirma juhatajana. 1964. ja 1968. aasta taliolümpiatel oli suusamäärete tehnilise osakonna juhataja. Avaldanud suusamäärete alased raamatud “Lumekristallide maailm” ja “Lumetähekesed luubi all”.

Oslos võistlesid esmakordselt olümpiamedalitele ka naised murdmaasuusatajad. 10 km distantsile startis 20 naist ja suuredu saatis soomlannasid. Neile kuulusid kõik medalid ja ka viies koht. Olümpiavõitjaks tuli Lydia Wideman.

Tasavägisel jäähokiturniiril tekkis keeruline olukord pronksmedalivõitja selgitamisel. Rootsi ja Tšehhoslovakkia meeskonnad kogusid võrdselt 12 punkti. Juhendi järgi pidi seejärel otsustama üldine väravate vahe, kuid seegi oli mõlemal ühesugune: + 29. See, et omavahelise kohtumise oli Tšehhoslovakkia 4:0 võitnud, ei otsustanud midagi. Viimase võimalusena võeti kasutusele väravate suhte arvutamine. Rootsile andis matemaatiline tehe suhteks 2,35, tšehhidel-slovakkidel 2,61. Pronksmedalid pidi kuuluma ikkagi Tšehhoslovakkiale.

Kellelgi IIHF-is selline lahendus aga ei meeldinud ning tagantjärele otsustati lõppenud turniiri juhendit muuta! Uute reeglite kohaselt tuli pidamisele lisamäng. Tšehhoslovakkia juhtis selles mängus enne viimast kolmandikku 3:1, kuid oskas ometi 3:5 kaotada. Rootslased said kahtlase varjundiga pronksmedalid.

Norra tippsuusataja Hallgeir Brenden teenis korraga kahte spordiala, olles suvekuudel edukas jooksurajal. 1949. aastal võitis ta Norra noortemeistri tiitli 5000 m jooksus.

Talvel 1951 tuli ta Norra meistriks 18 km suusatamises ja suvel aga võitis esikoha 4 × 1500 m teatejooksus. Enne Oslo olümpiat tuli Brenden maa meistriks nii 18 kui ka 30 km rajal. Oslos tuli aga kahekordseks olümpiavõitjaks. Brenden oli kindlalt parim 18 km murdmaadistantsil ning tõi Norra neliku ankrumehena kullale ka 4 x 10 km teatesõidus. Seejuures kuulus võistluste parim etapiaeg Brendenile. Neli aastat hiljem kordas ta Cortina d’Ampezzos võitus suusasprindis , olles seekord parim 15 kilomeetris. Veel 1960 Squaw Valley mängudel jõudis ta hõbemedalile 4 × 10 km teatesuusatamises.

MM-võistlustel seevastu polnud Brendenil kunagi erilist edu. Paralleelselt tegeles ta aga ka jooksmisega 1952. aasta suvel üritas ta isegi pääsu Helsingi olümpiamängudele. 1954. aastal jooksis 3000 m takistusi ajaga 8.54,6, mis andis maailma hooaja edetabelis 12. koha. Brenden tuli takistusjooksus ka kaks korda Norra meistriks (1953 ja 1954).

Olümpia jäähokiturniiril, mille võitis kindlalt Kanadat esindanud Edmontoni Mercury meeskond, tegid ilma ka USA mängijad. Ameeriklastest hokimehed paistsid silma eelkõige oma toore mängu tõttu. Kolm nende antikangelast - Joseph Czarnota, Kenneth Yackel ja Andre Gambucci - veetsid turniiri jooksul karistuspingil rohkem aega kui ülejäänud turniiril osalenud kaheksa meeskonda kokku.

Norra suusakoondises oli üheks tähelepanuväärsemaks sportlaseks 29-aastane Martin Stokken. Mees oli suurepärane kergejõustiklane, kes 1948. aastal Londoni suveolümpiamängudel tuli 10 000 meetris neljandaks. Stokken püstitas mitmesugustel jooksudistantsidel kokku 18 Norra rekordit, kuid ei tõusnud siiski kergejõustiklasena samale tasemele kui suusatajana. Oslos saavutas ta 18 km distantsil kuuenda koha ja võitis Norra meeskonna liikmena teatehõbeda. Võisteldes 33-aastasena Cortina d’Ampezzo talimängudel, oli ta 15 km taas kuues ja teatenelikus väärt neljandat kohta.