Jamaicalane Usain Bolt on olümpiaajaloo üheksas sprinter, kellel õnnestunud võita nii 100 kui 200 meetrit. Ent esimene, kes on võitnud mõlemad distantsid olümpiarajal maailmarekordiga. Rääkimata sellest, et nii suure eduga pole keegi neid distantse ühel olümpial võitnud.

Kolme olümpiakulla ja kolme maailmarekordiga oli Bolt kindlasti üks Pekingi mängude kangelasi. Võimalik, et isegi suurem kui ujuja Michael Phelps. Sest Bolti õnnetuseks ei joosta olümpiamedalitele näiteks 50 meetri ja 4 x 200 m teatejooksus. 20. sajandi suurimaid jooksjaid Michael Johnson ütles pärast Pekingi 100 m sprindifinaali, et Bolt oleks normaalselt lõpuni joostes püstitanud maailmarekordiks 9,62. Samas arvas Johnson, et tema 200 meetri fenomenaalset rekordit 19,32 1996. aasta Atlanta mängudelt on Boltil veel seekord raske rünnata.

“Ta isiklik rekord on 19,67 ja nii suurt arenguhüpet on keeruline teha.” Kuid Johnson eksis. Bolti 19,30 jahmatas mõned päevad hiljem tedagi. Pärast seda lausus Johnson: “Need ei ole tema viimased rekordid. Varu on tal veel stardi arvelt. Vaadates, millise sammuga ta rajal lendab, on Bolt suuteline võtma enda nimele ka 400 m maailmarekordi.”

Bolt jooksis juba 15-aastaselt Kingstonis juunioride MM-il, kuid pärast seda nähti teda rohkem ööklubides tantsimas kui staadionil treenimas. “Asafa Powell oli see, kes oma tulemustega motiveeris ka mind sporti tõsisemalt suhtuma,” ütles Bolt. Tema tõus sellel kevadel maailma absoluutsesse tippu oli paljude jaoks siiski ehmatavalt kiire olnud. “Ööklubide kuningas on tagasi sprindikuningana,” kirjutas pärast Bolti 200 meetri hiilgevõitu China Daily.

Ameeriklaste tõkkejooksulegend Edwin Moses märkis seepeale, et Bolt on atleet, milline kerkib maailmas esile korra viie-kuue põlvkonna jooksul. “Selliste jalgade vastu pole võimalik võidu joosta,” tunnustas Bolti võitu hõbedamees Shawn Crawford. Paljudele tuli Pekingis üllatusena ROK-i presidendi Jacques Rogge’i manitsus Bolti aadressil, et viimane austab liialt vähe konkurente. “Bolt peaks ka kaasvõistlejate suhtes tähelepanelikum olema ja neid austama. Mitte keskenduma ainult oma edule,” rääkis ROK-i juht.

See oli kummaline avaldus Bolti suhtes, kes siira ja rõõmsa käitumisega on kergejõustikku palju elevust toonud. Ka ei ole ta mingil moel ühtki konkurenti solvanud. “Nalja peab ka natuke tegema, ega sport ainult tõsine tegevus ole,” ütles Bolt olümpiapäevil. Tundus, et olümpiajuhile oleks keegi nagu selleks etteasteks soovitusi andnud. Samas tõstis president Rogge siiski Bolti ühele tasandile eelmise sajandi legendi Jesse Owensiga. “Bolt on viinud sprindi uuele tasandile. Ta on mõjutanud juba praegu oma ala samavõrd kui Owens 1930-ndatel.”

Pärast Jamaica neliku fantastilist maailmarekordit 4 x 100 meetris (37,10) lausus tema kaaskonkurent Kim Collins: “Bolt ei ole surelik.” Ainult üks asi jäi tal olümpial tegemata: joosta teatejooksu viimases vahetuses lendstardi maailmarekord, mis kuulub ta meeskonnakaaslasele Asafa Powell’ile 8,84-ga. Põhjus küll lihtsalt selles, et Bolt jooksis kolmandat, kurvi vahetust.

Kettaheite maailmameister Gerd Kanter täitis Pekingi olümpial ühe oma sportlasekarjääri suurima eesmärgi – tuli olümpiavõitjaks, heites parimal katsel 68.82. Heitnud juba värske olümpiavõitjana viimase katse, võttis Eesti 21 olümpiavõitja õlgadele trikoloori ja alustas auringi Linnupesa nime kandval olümpiastaadionil.

Kanteril oli varuks veel üks käik. Jõudnud saja meetri sirge algusesse, leidis ta sealt sobivad stardipakud, võttis sprinteri stardiasendi ning tormas sini-must-valge lehvides mööda finišisirget. Lõpus peatudes ja tehes mängude kangelase, kolmekordse sprindi olümpiavõitja Usain Bolti poolt kuulsaks tehtud sõrmežesti. Sellise etteastega kinnistas kettavõitja end veel paremini suurvõistluse vaatajate mällu.

“Olin sellele ausalt öeldes varemgi mõelnud, et kui võimalus auringiks tekib, võiks midagi taolist teha. Täpsem stsenaarium tekkis ikka vahetult auringil olles, kui nägin stardipakke,” muheles Kanter, kui oli lipuga rahvusvahelise pressi ette jõudnud. “Lõppvõistlus oli konarlik, kuid ega olümpiatel supertulemust ei tehtagi. Oma pitseri pani sellele kindlasti ka võistluse pikale venimine, sest soojendusega alustasime kell 19.20 ja lõpetasime poole üheteistkümne ajal. Aga olümpial loeb koht, mitte tulemus. Muidugi oleks ilus olnud võita olümpiarekordiga.”

Võistluskäigust rääkides lausus võidumees, et pinge oli lõppvõistlusel sees, kuid ta oli kindel, et ühe heite kuuest ikka pihta saab. “Kahju oli viiendast heitest, mis tegelikult vahepealse võistluse katkestamisega (toimus naiste 400 m finaal) ära võeti. Kuid Alekna kaotas samamoodi kuuenda katse, nii et olime selles suhtes võrdses seisus.”

Olümpiasangari sõnul oli liigutav vaadata ka rohkete Eesti fännide olemasolu. Tema teada olid kaasmaalased seks puhuks, et õhtul staadionile saada, käinud mustalt turult pileteid ostmas.

Pekingi olümpiastaadionil oli 2008. aasta 20. augusti õhtul kell kümme täismaja, kui kettameestele hakati medaleid kaela riputama. Sada tuhat pealtvaatajat kuulamas eestlasest võitjale rahvushümni, sellist au on meie spordimeestest saanud varem tunda ainult Kristjan Palusalu, kui teda Berliini olümpiastaadionil 1936. aastal maadlusvõitude eest austati. Ka siis 100 000 silmapaari ees.

Tõstmise raskekaalus kulla pälvinud Matthias Steiner kogus võitjana 461 kilo. Veel eelmisel olümpial Austria eest võistelnud, kuid paari aasta eest Saksamaa kodakondsuse saanud Steiner pühendas olümpiavõidu oma eelmise aasta juulis autoõnnetusel hukkunud abikaasale.

“Lubasin Susannile, et tulen olümpiavõitjaks ja täitsin lubaduse,” ütleb pisarates võidumees, hoides ühes käes olümpiakulda ja teises kadunud abikaasa fotot.

Pikima nimega olümpiavõitja tuli tõstmisvõistlustelt. Naiste jõuproovil kehakaalus kuni 53 kg kuulus kuldmedal Tai sportlasele, kelle nime väljaveerimine kujunes paljudele tõeliseks katsumuseks: Pradawee Jaroenrattanatarakoon. Ainuüksi perekonnanimes 21 tähte. Juba see oli kulda väärt.

Taekwondo olümpiavõistlus tekitas mitmeid skandaalseid olukordi. Kõige märkimisväärseim vahejuhtum leidis aset võistluste eelviimasel päeval kehakaalus +80 kg, kus pronksimatšis kohtusid kuubalane Angel Valodia Matos ja kasahh Arman Tšilmanov.

Sydney’s olümpiavõitjaks tulnud Matos on teises raundis eduseisus 3:2, kui saab kasahhilt tugeva löögi ja langeb maha. Reeglite järgi peab ta hiljemalt minuti pärast matši jätkama, kuid kuubalane jääb mati äärele istuma. Rootsi kohtunik Chakir Chelbat teeb Matosele märkuse ja kui aeg on täis tiksunud, kuulutab Tšilmanovi võitjaks.

Nüüd Matos ägestub ja üritab protestida. Korraga muutub ta vägivaldseks ja lööb vasaku jalaga kohtunikku näkku. Viimasel hakkab suust verd jooksma. Kohe seejärel lööb kuubalane ka teist kohtunikku ja sülitab matile, enne kui turvamehed ta saalist minema veavad. Publik skandeerib järele: “Kuuba, Kuuba!”

Kohtunike püüdis samas kallale tormata ka kuubalase treener Leodis Gonzales. Rahvusvaheline Taekwondo Föderatsioon määrab nii sportlasele kui treenerile eluaegse võistluskeelu. ROK kiidab selle kohe heaks. Rahul pole ainult Kuuba kauaaegne liider Fidel Castro, kes nimetab Euroopa šovinismiks ja kohtunike korruptsiooniks.

Pekingis olümpiakullale jõudnud Kanada sõudjate kaheksapaat alustas oma võiduteed 2002. aasta Sevilla MM-võistlustel. Järgmisel aastal kaitsti kõrget tiitlit Milaanos ja Ateena olümpiavõit tundus juba olevat möödapääsmatu. Kuid olümpial tuli tagasilöök, viies koht. Pärast uut olümpiatsüklit jõuti 2008. aasta mängudel sihile. Ja kõik need aastad on paadis olnud kaks Eesti juurtega meest: Adam Kreek ja Kevin Light. “Vahepealse kuue aastaga muutusime tugevamaks just eelkõige vaimselt. Olümpiakuld Pekingis oli asjade loogiline jätk, kuigi see võit ei tulnud lihtsalt,” rääkis Adam Kreek olümpiavõitjana. Ühtlasi tundes rõõmu sellest, et suurvõiduga täitis ta tegelikult ka oma vanaisa kunagise unistuse, võita olümpiakuld.

Kui Adam Kreek 2003. aastal oma vanematega esmakordselt isa sünnimaad külastas, tegi ta visiidi ka Kadrioru staadionile. Ning astus kuulitõukeringi, kus vanaisa Aleksander Kreek kunagi Eesti rekordi püstitas.

1938. aastal Euroopa meistriks tulnud ning ka järgmisel hooajal maailma tippvõistlusi võitnud Aleksander Kreek oli üks Eesti suurlootusi 1940. aasta Helsingi olümpiaks. Kuid neid mänge ei tulnud ja sõda katkestas Kreegi sporditee ja tõmbas kriipsu unistusele olümpiavõidust. Oma elu margi (16.40,5) tõukas Aleksander Kreek 19. juulil 1940. Ajal, mil pidanuks toimuma Helsingi olümpia.

1944. aastal sügisel lahkus Kreek sõjajalust Rootsi, kus tegi kuuliringis veel mehetegusid. Ning siirdus siis alatiseks elama Kanadasse, kus suri 1977. aastal. Pojapoeg Adami sünnini jäi siis veel kolm aastat.

“Hakkasin sporti tegema just vanaisa saavutuste innustusel. Isa rääkis mulle vanaisa võitudest sellisel tugevate meeste alal, nagu seda on kuulitõuge. Vanaisal ei olnud võimalust olümpial võistelda, seda suurem oli minu soov jõuda olümpiakullani,” ütles esimene Eesti päritolu sõudja, kes jõudnud olümpiavõiduni.

Pekingi olümpia sõudekanalil ei jätnud Kanada kaheksane konkurentidele suurt sõnaõigust. Juba eelsõidus hiilati parima ajaga ning finaalis ei lastud kellelgi oma favoriidistaatust kõigutada. Ateena ebaõnnestumise häbi pesti olümpiakullaga lõplikult maha.

Adam Kreegi sõnul jäi nende tiimil neli aastat tagasi Ateena mängudel puudu vaid kogemustest.” Läksime olümpiale kahekordsete maailmameistritena ja tundsime end kui kulla järele tulnud mehed. Ent jätsime sisimas endale tunnistamata, et olümpia pole MM-võistlus. See pinge, vastutus ja emotsioon on sootuks midagi muud. Õnneks tegime Ateenas juhtunuist omad järeldused.”

Taekwondo võistlustel võidab oma spordiajaloo esimese olümpiamedali kodusõjas ja vaesuses virelev Afganistan. Selle saavutab kehakaalus kuni 58 kg 21-aastane Kabulis sündinud noormees Rohullah Nikpai. Seejuures sai tema sporditee alguse Iraani põgenikelaagris. Kodumaale jõudes kingib president Hamid Karzai medalimehele maja.

Argentina kunagine jalgpallikuulsus Diego Maradona ei saanud küll mängijana olümpiamedalit võita, kuid viis peatreenerina maa koondise Pekingis kindlalt olümpiavõitjaks. Teist olümpiat järjest oli Lõuna-Ameerika meeskond eesotsas oma supertähtedega (Messi & Co) kindlalt turniiri parim. Ateena mängudega kokku juba 12 kohtumist kaotuseta püsiv Argentina alistab finaalis 1:0 Nigeeria, tasudes 1996. aasta Atlanta valusa kaotuse eest. Seejuures mängitakse finaalmäng olümpiastaadionil erakordsetes tingimustes: sooja on 42 kraadi ja suur õhuniiskus löövad mängutempo alla. Kohtunik annab meeskondadele isegi kaks lisapausi, 30. ja 70. minutil.

Eesti medaliarve Pekingi suveolümpiamängudel avas Shuni sõudekanalil paarisaeruline kahepaat Jüri Jaanson – Tõnu Endrekson. Võidetud hõbemedal oli 42-aastasele Jaansonile teine järjestikune olümpiamedal, sest Ateenas oli ta ühepaadil võitnud samuti hõbeda.

“Mitmendad me olime, teine või kolmas?,” olid Jaansoni esimesed sõnad pärast rasket finaalipingutust. “Teised,” vastanud Endrekson, kes ennast pildituks ei sõitnud. Õhtusel koosviibimisel lausus Jaanson, et Pekingi olümpiaks aitas tal valmistuda Ateenas võidetud hõbe ja austus, mis Eestis sellega kaasnes.

“Olen hõbemedali üle väga õnnelik. Kindlasti oli see mu elu üks raskemaid sõite,” rääkis Jaanson. “Ma ei lahka medaleid kalleimaks või lahjemaks. Igal võidetud medalil on oma ajalugu ja väärtus. Viimased kakssada meetrit sõitsin mitte hambad ristis, vaid hambad tagurpidi. Hambad ajus. Ei teadnud, kas jaksan lõpuni.” Endreksonil viis finaalipingutus vaid kõrvad lukku, kuid pilk jäi selgeks lõpujooneni. “Suur tänu Tõnule, kes tegi mehemoodi tööd.”

Tegu oli võidetud tiimimedaliga. Jaansoni ja Endreksoni autasu on taasiseseisvunud Eestile teine n-ö meeskondlik olümpiamedal, sest esimese võitsid vennad Tõnu ja Toomas Tõniste purjetamises 1992. aastal Barcelonas.

30-aastase Mauritiuse poksija Bruno Julie pronksmedal kukk-kaalus oli olümpia poksiturniiri suurimaid üllatusi. Mauritiusele ajaloo esimese olümpiamedali võitnud mees oli enne olümpiaturniiri suhteliselt tundmatu nimi. Vaid 2006. aastal oli ta saanud teise koha Aafrika meistrivõistlustel ja Briti Ühenduse mängudel. Olümpial oli aga mees sõiduvees, teenides järjest kolm kindlat võitu. Sellega oli koht poolfinaalis ja ühtlasi ka medal, käes. Poolfinaalis kaotas Julie napilt Kuuba suurusele Leon Alarconile. Kusjuures kohtunikud lasid lõpus läbi ka kuubalase madallöögi, mis otsustaski matši saatuse. Olümpiakangelasena koju jõudnud Julie ristiti aga fännide poolt Mauritiuse Maagiks.