Rooma olümpiamängude suurimaks ootamatuseks peeti paljasjalgse etiooplase Abebe Bikila võitu maratonirajal. Seda pealegi olümpiarekordit tähistava 2:15.16,2-ga. See oli Aafrika spordiajaloo esimene suurvõit olümpiaareenil.

Etioopia keisri Haile Selassie ihukaitsekaardiväe sõdurite hulgas oli kaks meest, kes armastasid jooksmist: Wami Biratu ja Abebe Bikila. Koos läbisid nad paljajalu kõrbeteedel lõputuid kilomeetreid. Omavahelistes jõukatsumistes oli Biratu alati Bikilat võitnud. Tema pidi olema ka see mees, kes sõidab Rooma - linna, mille sõdurid olid 1935. aastal tulnud vallutama Abebe kodumaad ja kelle vastu oli võidelnud Abebe isa.

Viimased kodumaised katsevõistlused toimusid pealinnast Addis-Abebast umbes 40 kilomeetri kaugusel asuvas Debrezeitis. Juhtus nii, et Biratu hilines Debrezeiti sõitvale rongile. Mees oli meeleheitel: kas tõesti jääb sellise rumala juhuse tõttu nüüd olümpiapilet lunastamata. Ja ta hakkas kohe, nii nagu oli - sõduririietes öösel Debrezeiti poole jooksma. Kui ta lõpuks 40 km pikkuselt distantsilt kohale jõudis, polnud aega enam õieti magadagi. Päike hakkas juba tõusma ja nii tuli tal peatselt asuda koos teistega maratonijooksu stardijoonele. Maratoni finiš asus Addis-Abebas. Linnas, kust ta alles oli saabunud. Veel 30. kilomeetril juhtis võistlust Biratu, kuid sai siis jalakrambi ja pidi katkestama. Mis liig, see liig! Selleks hetkeks oli ta viimase seitsme tunni jooksul läbinud 72 kilomeetrit ja maganud vaid kolm tundi. Biratu jäetigi koju, sest tema hilinemist oli märgatud ja see oli teadagi ihukaitseväelasele paha asi - selline mees ei vääri esindama oma kodumaad. Rooma olümpiamängudele sõitsid Etioopiast Abebe Bikila ja Abebe Wakgira.

Rooma olümpiamängude maratoni stardipaik asus linna keskel Kapitooliumi jalamil. Maratonitrass kulges õhtuhämaruses mööda iidseid paiku: Forum, Palatinus, Circus Maximus, Domine Quo Vadis, Colosseum, Terme di Caracalla, Arco di Constantino… Via Appia kivine tee ei meeldinud paljudele jooksjatele. See ei häirinud aga Abebe Bikilat, kes oli harjunud igasuguste teeoludega. Ta jooksis paljajalu, sest polnud Roomast leidnud sobivaid jooksususse. Etiooplasel polnud ka rahvusvaheliste võistluste kogemusi. Ainus rahvusvaheline kokkupuude oli see, et teda oli viimased viis kuud treeninud soomlane Onni Niskanen. Bikila jälgis tähelepanelikult oma kapteni näpunäiteid. Enne starti oli tema ülemus näidanud mõningaid jooksjaid ja öelnud:
“Sinu kõige ohtlikumad konkurendid on venelane ja marokolane.” Nii kordaski Abebe jooksu ajal numbreid ja meeste nimesid: 26 Rhadi, 69 Popov… Mees oli rahulik, peagrupis ei olnud hetkel ühtki selliste numbritega jooksjat. Kui distantsi teisel poolel jooksis äkki üks mees temast mööda, lasi etiooplane sel rahulikult sündida. Number 185 ei kujutanud talle mingit ohtu. Mees jooksis aga väga võimsalt ning Abebe südamesse tekkisid mure ja ebakindlus. Kui jooksja kord tagasi vaatas, tundis Bikila temas ära kardetud Maroko mehe Abdesselem ben Rhadi. Marokolane ei kandnudki numbrit 26! Bikila võttis end kokku ja spurtis Rhadist mööda. Viimane lõpetaski teisena.

Lähenedes Konstantini võidukaarele, kus asus ebaharilikuna seekord maratonifiniš, ei tajunudki ta õhtupimeduses, et see oli jooksu lõpp-punkt. Bikila jooksis edasi ja alles siis, kui kaptenist nõuandja ta peatas, seisatus lõpuks, uskumata veel tõsiasja, et maraton on läbi ja tema, Abebe Bikila, on olümpiavõitja.

Ta langes ajakirjanike ja reporterite küüsi, kes polnud temast varem midagi kuulnud ega teadnud sedagi, kas olümpiavõitja perekonnanimi on Bikila või Abebe. Imetleti paljajalu joostud võiduaega. Muide, Abebe kaasmaalane Abebe Wakgira lõpetas seitsmendana.

Neli päeva hiljem jõudis Bikila kodumaale. Lennuväljal oli teda vastu võtmas suur rahvahulk. Džässorkester mängis pidulikult olümpiavõitja auks tehtud pala. Autode eskort suundus keisri palee poole. Rongkäigu ees džiibis veeti Etioopia rahvussümbolit - isalõvi. Abebe sõitis järgnevas luksusautos, teised Etioopia olümpiamehed aga pidid leppima veoautoga. Saabuti keisrilossi väravasse, millest pääsesid läbi vaid lõvidžiip ja Bikila auto. Keiser Haile Selassie ülendas Bikila seersandiks ja andis olümpiavõitjale Etioopia Lõvirüütli tiitli. Lisaks sai ta kingituseks maja.

Neli aastat hiljem kordas Bikila oma maratonivõitu Tokyo olümpial. Siis juba valgetes sokkides joostes. Muidu nii korrektsed jaapanlased ei olnud muretsenud Etioopia hümni noote ning nii pidi Abebe Bikila autasustamisel kuulama Jaapani hümni. Nädala pärast oli Bikila kodumaal tagasi. Jälle liikus korteež keisrilossi poole, veoauto kastis seitsme meetri kõrguse maakera maketi otsas istus olümpiavõitja ja tervitas rahvast. Keiser ülendas ta leitnandiks. Talle kingiti sõiduauto Volkswagen.

Bikila võttis nõuks võita maraton ka Méxicos, kuid ta oli oma jalgu liialt väsitanud. Vigastustele vaatamata läks ta starti ja katkestas Méxicos 15 kilomeetri läbimise järel, sest jalad ei kuulanud enam sõna.

Kuni ühel 1971. aasta oktoobrikuu päeval ei kuulanud Sheno linna lähedal oma isanda käske ka tema juhitud Volkswagen. Bikila vigastused olid sedavõrd suured, et ta alakeha jäi halvatuks. Keiser Haile Selassie ei säästnud tema jaoks raha, kuid ravi osutus asjatuks. Bikila oli eluks ajaks aheldatud ratastooli. 25. oktoobril 1973 saabus Etioopiast kurb teade, et maratonijooksjatest suurim, Abebe Bikila on surnud. Surma asjaolud on jäänud ebaselgeks. Mõningatel andmetel olevat ta lahkunud omaenda käe läbi. Ta maeti St. Josephi surnuaeda suurte auavaldustega nagu keiser.

Rooma olümpiamängude kergejõustikustaadionil säras kolm olümpiakulda võitnud USA sprinter Wilma Rudolph, teenides hüüdnime “Must Gasell”. Koduperenaine Blanche Rudolph ja tema pensionärist abikaasa, endine pakikandja Ed kasvatasid üles 19 last. Üksteist neist olid pärit isa varasemast abielust. 23. juunil 1940. aastal St. Bethlemis Tennessee osariigis sündinud Wilma oli seitsmeteistkümnes laps. Ta tuli ilmale enneaegselt, kaaludes sündides vaid 1,8 kg. Tüdruk põdes sarlakeid ning kahepoolset kopsupõletikku, mis põhjustasid ka vasaku jala halvatuse ja nii õppis Wilma käima alles nelja-aastaselt. Ainult igapäevane terapeutiline massaaž võis aidata kaasa Wilma halvatud jala paranemisele. Järgmise kahe aasta vältel sai tüdruk iga päev neli jalamassaaži, mida tegid kordamööda vennad, õed ja ema. Igal nädalal käisid missis Rudolph ja Wilma bussiga Nashville’is, kus lapsele tehti termo- ja veeravi. See oli 140 km pikkune reis. Alates kaheksandast eluaastast sai Wilma kõndida jalatoe abil. Peagi muretseti talle kõrge tallaga ortopeediline king jalatoele lisaks ja nii sai ta hakata koolis käima.

Kui Wilma oli 11-aastane, tuli ema ühel päeval koju ja nägi, et tütar mängib õues paljajalu vend Wesleyga korvpalli, olles ravikingad kõrvale visanud. 13-aastaselt astus tüdruk Clarksville’i keskkooli, kus alustas regulaarse korvpallitreeninguga. 15-aastaselt oli ta juba nii silmapaistev, et saavutas iga mängu kohta keskmiselt 32,1 punkti. Nimekas kergejõustikutreener Ed Temple märkas ühel koolivõistlusel, et Wilmal on talenti ka jooksjana ning võttis neiu kuulsasse Tennessee Tigerbelles’i spordiklubisse. Peagi võitis Wilma osariigi koolide esivõistlustel 50, 75 ja 100 jardi jooksud. Ed Temple oli rahul, kuid mitte üllatunud. Missis Rudolph innustas tütart: “Sa oled esimene meie peres, kellel avaneb ehk võimalus astuda kolledžisse. Kui jooksmine aitab sellele kaasa, siis soovin, et sa oleksid kõige kiirem.”

Vähem kui aasta pärast koolide esivõistlusi jooksis 16-aastane Wilma juba olümpiastaadionil. Melbourne’is piirdus ta eeljooksuga 200 meetris, kuid sai pronksmedali USA 4 x 100 m teatenaiskonnas, joostes kolmandat vahetust. Pärast mänge võeti Wilma Tennessee ülikooli, kus kaitses kooli au korvpalliväljakuil ja kergejõustikuvõistlustel.

9. juulil 1960. aastal püstitas Wilma Rudolph AUU meistrivõistlustel oma esimese maailmarekordi, saades 200 m aja 22,9. Rooma olümpiamängudele saabus neiu lootusega võita kolm medalit. Ta domineeris võistlustel algusest peale. Oodates 100 meetri poolfinaaljooksu, jäi ta magama. Hästi puhanuna võitis ta jooksu maailmarekordilise 11,3-ga. Finaalis oli ta veelgi kiirem – 11,0 – kuid seda tulemust ei registreeritud maailmarekordiks lubatust suurema taganttuule tõttu.

200 meetri jooksu eel arvati, et Wilma Rudolphil võib mõningaid raskusi olla sakslanna Jutta Heinega, kuid siingi oli Musta Gaselli ülekaal mäekõrgune.

USA 4 x 100 m teatenaiskond oli Wilma Rudolphi ettepanekul koostatud vaid Tennessee ülikooli naissportlastest - Martha Hudson, Lucinda Williams, Barbara Jones ja tema ise. Eeljooksus püstitati 44,4-ga uus maailmarekord. Ka finaalis näis kõik laabuvat, kuid teatepulga üleandmine Jonesi ja Rudolphi vahel ebaõnnestus ning sakslaste ankrunaine Heine pääses ette. Õige pea oli sihvakasääreline Wilma aga ta kinni püüdnud ja lõpetas kolm kümnendikku konkurendist varem. Rudolph oli korranud austraallanna Betty Cuthberti saavutust, võites olümpiamängudel kolm kuldmedalit sprindidistantsidel.

Treener Ed Temple oli rahul: “Wilma on teinud oma maa heaks rohkem kui USA suudaks talle maksta. Roomas oli ta USA heatahte saadik, keda austasid ja tunnustasid kõik.” Pärast ringsõitu Euroopas pöördus Wilma Clarksville’i tagasi, kus kogu kodulinn tervitas teda rohkete auavaldustega. Associated Press nimetas Rudolphi aastatel 1960 ja 1961 maailma parimaks naissportlaseks, 1961. aastal pälvis ta ka Sullivani auhinna.

Hiljem tegutses Wilma Rudolph-Ward suure spordikompleksi juhatajana Chicagos ja treenis isiklikult oma tütart Yolandat, kellest lootis endale mantlipärijat jooksjana. Tema autobiograafiline raamat „Wilma Rudolph On Track“ kujunes bestselleriks ja 1974. a tehti selle põhjal telefilm. 1993. aastal autasustas USA president Bill Clinton riikliku spordiautasuga USA suurimaid möödunud aja atleete, nn. „The Great Ones“. Autasu pälvisid lisaks kergejõustiklasele Wilma Rudolphile veel korvpallur Kareem Abdul-Jabbar, golfimängija Arnold Palmer, poksija Muhammad Ali ja pesapallur Ted Williams.

Wilma elutee jäi kahjuks lühikeseks. Ta suri Nashville’is vähki 54. eluaastal 13. novembril 1994. aastal.

Aastaid enne seda, kui Muhammad Alist sai maailma üks kuulsamaid inimesi, oli tema nimi Cassius Marcellus Clay. Ta oli elavaloomuline, sõbralik 18-aastane noormees, kes lahkus kodulinnast Louisville’ist Kentucky osariigis, et reisida Rooma olümpiale lootusega võita seal poksiturniiril kuldmedal.

Poksiringis oli ta omas elemendis. Pärast seda, kui ta võitis belglase Jan Because’i teises raundis, alistas ta 1956. aasta olümpiamängude keskkaalu tšempioni Gennadi Šatkovi ja austraallase Tony Madigani kohtunike üksmeelse otsusega. Finaalis kohtus Clay veteranist kolmekordse Euroopa meistri Zbigniew Pietrzykowskiga, kelle kontos oli 231 võitu. Ameeriklane tõrjus esimeses kahes raundis kõik poolaka üritused ja kolmandas otsustavas raundis saavutas Pietrzykowski üle selge võidu.

Pärast olümpiamänge hakkas Cassius Clay elukutseliseks. Oma esimese matši profipoksijana pidas ta 29. oktoobril 1960 Louisville’is. 1964.aastal tõukas Clay raskekaalu tšempionitroonilt Sonny Listoni. Samal aastal ühines ta mustanahaliste moslemite sektiga ja võttis endale nimeks Muhammad Ali (Clay olevat orja nimi). 1967. aastal keeldus poksija minemast sõjaväeteenistusse ja poksiorganisatsioonid võtsid temalt meistritiitli. Lisaks sai Ali viieaastase võistluskeelu ja pandi vangi. 1974 kerkis ta pärast matši 1968. a olümpiavõitja George Foremaniga uuesti tšempioniks. Veel kord kaotas Muhhammad Ali maailmameistritiitli (1976. a olümpiavõitjale Leon Spinksile) ja veel kord võitis selle tagasi (1978). 1981. a detsembris spordist loobunud Ali võitis profiringis 56 matši (37 neist nokaudiga) ja kaotas vaid viis kohtumist. 1982. a haigestus poksija Parkinsoni tõppe, mis tänaseks on mehest teinud invaliidi. Eksmaailmameister on heategevuseks annetanud üle 50 miljoni dollari, viinud humanitaarabi Kuubale ja Aafrika riikidesse. Ta on nimetatud ÜRO rahusaadikuks. 1982. a aitas ta Liibanonis vabastada ameeriklastest pantvange, suurt vastukaja leidis 1990. a Ali naasmine Iraagist, kaasas 15 Lahesõjas iraaklaste poolt vangistatud ameeriklast. 1996. aastal kutsuti 20. sajandi maailma parimaks sportlaseks tunnistatud Muhammad Ali Atlanta olümpiamängude aukülaliseks, kellele anti õigus süüdata ka olümpiatuli.

2002. aastal, poksija 60. sünnipäeval, avati tema sünnilinnas Louisville’is 60 miljonit dollarit maksma läinud Muhammad Ali kultuurikeskus. Olümpiatõrvikut on Ali käes hoidnud veel 1984. aasta mais Los Angelese mängude tulega Louisville’is ühekilomeetrisel distantsil jooksjana ja 2001. aasta detsembris, kui Salt Lake City olümpiatuli saabus USA pinnale, alustamaks 46 osariiki läbivat teekonda. 2003. aasta oktoobris ilmus Alist superraamat G.O.A.T. (lühendid ingliskeelsetest sõnadest Greatest Of All Time – “kõigi aegade suurim”), mida kõige paremini iseloomustavad järgmised näitajad: mõõtmed 50 x 50 cm, paksus 15 cm, kaal 34 kg, 800 lk., hind 3000 eurot.

“See on nii suur nagu minu suurejooneline elu,” kommenteeris raamatut Ali. Muhammad Ali on olnud abielus nelja naisega ja ta on 9 lapse isa. Kolmandast abielust tippmodelli Veronicaga pärineb tütar Laila, kes isa jälgedes lõi laineid ka poksimaailmas.

Rootsi aerutamiskuulsus Gert Fredriksson (1919-2006) lõpetas Roomas oma pika ja eduka olümpiatee. Finaalide päeval võitis ta hõbemedali ühesüstal ja juba pool tundi pärast seda tuli tal uuesti starti asuda. Kuigi kahesüstal peeti favoriidiks Euroopa meistritest Ungari paatkonda, õnnestus rootslastel neid Fredrikssoni juhtimisel 0,18 sekundiga edestada ja võita kuldmedal. Nii võitis Rooma olümpial vanimaks (40 a. 292 p.) aerutamise olümpiavõitjaks tõusnud Gert Fredriksson olümpiamängudelt 1948 - 1960 kokku kaheksa medalit (6+1+1). Nelja aasta pärast Tokyos oli ta juba Rootsi aerutajate vanemtreener.

Napolis „Stadio Fuorigrotta“ staadionil peetud jalgpalliturniiri teisest poolfinaalist sai itaallaste meelehärmiks edasi Jugoslaavia. Tasavägine mäng lõppes väravateta viigiga. Seis jäi muutumatuks ka pärast lisaaja esimest poolaega. Seejärel löödi kaks väravat järjestikku. 109. minutil viis kesktormaja Milan Galić jugoslaavlased 1:0 ette, mõni minut hiljem itaallaste vasakkaitsja Paride Tamburus viigistas. Viigiliselt 1:1 lisaaeg ka lõppes. Vastavalt võistlusjuhendile pidi edasipääseja otsustama „kull ja kiri“. Liisuheitmisel oli õnn jugoslaavlaste poolel.

Jalgratturite 100 km maanteesõidus, kus esmakordselt kuulus meeskonda neli jalgratturit (varem kolm), leidis aset olümpiaajaloo teine surmajuhtum võistluste käigus. Võistlus toimus suures kuumuses. Viimasel ringil tabas õnnetus neljandal kohal sõitnud Taanit. Nende kaks ratturit, Knut Jörgensen ja Põhjamaade meister, 23-aastane Knud Enemark Jensen, said päikesepiste. Enemark Jensen kukkus sedavõrd õnnetult maanteekraavi, et vigastas koljuluud.

Kiirabi viis mehe haiglasse, kus ta mõni tund hiljem suri. Jensenit autasustati postuumselt olümpiamängude kuldmedaliga. Hiljem tehti kindlaks, et taanlane oli enne võidusõitu tarvitanud vereringet stimuleerivat preparaati Ronicoli, mis oli võrdne dopinguaine kasutamisega.

1500 m jooksus püstitas võitjaks tulnud austraallane Herbert Elliott imetlusväärse maailmarekordi 3.35,6. Kõik teised finalistid olid statistid, sest kaotasid võitjale vähemalt kümne meetriga. Elliott on jäänudki maailma ajaloo üheks säravaimaks maileriks.

Viis aastat varem oli Austraalia koolinoorte meistrivõistlustel Perthis teda märganud tuntud treener Percy Cerutti, kes öelnud: ”See poiss lööb John Landy ühe miili maailmarekordi veel enne 1958. aasta lõppu.” Valgepäine vanahärra oli treeninud ka Landyt, kes ajavahemikul 1954 - 1956 oli jooksnud miili kuus korda alla 4 minuti.

Cerutti oli samapalju filosoof kui treener. Rosseau filosoofia moodne järgija, kes ülistas tagasipöördumist loodusesse. “Inimene tahab magada tähtede all ja tunneb end õnnetuna, kui ei kuule lindude laulu, lillelõhna ja tuule kohinat puude latvades,” ütles Cerutti, kes toimis ka oma põhimõtete kohaselt.

Portsea üksildasse randa tõi Cerutti ka Herbert Elliotti ning allutas spartalikule eluviisile: armutud harjutused ja jooksud võsas, kaljudel ning liivaluidetel igasuguse ilmaga, toiduks rosinad, pähklid, kaerahelbed, toored munad, juust, mesi, kalamaksaõli ja keetmata piim. Viis päeva töötas Elliott Shelli firma kontoris Melbourne’is, nädalalõppudel aga oli Cerutti ori. Ta jooksis neli tundi päevas, umbes 50 km, kuid ei teadnud kunagi, kui kiiresti, sest treener sundis sportlast harjutama nii, nagu loodus nõuab, ilma stopperita. 1958. aastal tegi Elliott seda, mida Cerutti oli ennustanud. 6. augustil ületas ta Dublinis Derek Ibbotsonile kuulunud maailmarekordi ühes miilis (3.54,5) ja suuredu Roomas Stadio Olimpicol oli selle loogiline jätk.

Herbert Elliott oli sportlane, kellel ei tulnud kunagi üle elada kaotusi. Ajavahemikul 1957 - 1960 ei kaotanud ta 1500 m ja 1 miili jooksus mitte kordagi. 1961. a mais lahkus ta jäädavalt võistlusradadelt, kuigi oli alles 22-aastane ja veelgi suurem sportlasekarjäär ees ootamas. Ta tahtis elada oma põhimõtete kohaselt: “Tähtsaim on tippu jõudmine, mitte seal püsimine.” Hiljem töötas Elliott sporditarvete firma „Puma“ esindajana Põhja-Ameerikas.

5000 meetris võitis Uus-Meremaale kuldmedali kuulsa Arthur Lydiardi õpilane Murray Halberg, kelle edu tegi eriliseks tõsiasi, et ta jooksis sisuliselt ühe käega. Kümme aastat varem, 17-aastaselt sai Halberg ragbit mängides raske trauma. Ta vigastas veene, mille tõttu vasak käsi muutus halvatuks. Pärast kahte operatsiooni ja nelja kuud haiglas väljus ta sealt kärbunud õlavarrega. Pallimängudega tuli hüvasti jätta, kuid Halberg ei jätnud sporti, hakates tegelema jooksmisega. Kuus aastat pärast õnnetust esindas ta Uus-Meremaad juba Melbourne olümpial (11. koht) ja 1958. a alistas miilijooksus 4 minuti piiri. Roomas otsustati koos treener Lydiardiga edu saavutada 5000 meetris. Kümnendal ringil tõstis seni tagasihoidlikult jooksnud Halberg tempot ja saavutas 30-meetrise edu. Uusmeremaalase parem õlg töötas kahekordse energiaga, samal ajal kui vasak oli peaaegu liikumatu. Ta suutis oma edumaad hoida lõpuni, vajudes finišis end tühjaksjooksnuna raja kõrvale. Eesmärk oli saavutatud. 1964. aastal osales ta oma kolmandatel mängudel ja sai hinnatava seitsmenda koha, kuid siis tuli suhkruhaiguse tõttu spordiga hüvasti jätta.

Sööri tiitlit kandev Halberg on kirjutanud ka eluloolise raamatu „A Clean Pair of Heels“.

Rooma olümpia laskmisvõistlustel tegi olümpiadebüüdi Honkongi värvides võistelnud Peter Augustus Rull. Mees, keda mitmed välis-eesti ajalehed pidasid esialgu eestlaseks. Igati eestipärase nimega laskuri (sündinud 17. novembril 1922) sünnikohaks on isegi ROK-i andmetel Eesti, kuid ometi pole tema eestluse juuri ükski allikas täpselt kinnitanud. Tõenäoliselt oli tegu britiga, kellel eestipärane nimi.

Rooma olümpial oli Eesti kuulsa laskurmeister Ernst Rulli nimekaim Peter Rull eelvõistlusel 384 silmaga 15. Finaalis kuulus talle 576 silmaga 36. koht.

Rull osales samas harjutuses veel neljal järgmisel olümpial, kuid nii kõrget kohta enam ei saanud. 1964 Tokyos oli ta 70. (571 silma), 1968 Mexicos 71. (582), 1972 Münchenis 83. (582) ja 1976 Montrealis 41. (586).

Tähelepanuväärne on seegi, et täpselt samal alal võistles 1984. aastal Los Angelese mängudel tema poeg Peter Augustus Rull Jr., kes saavutas 578 silmaga 55. koha.

Alates 1928. aasta mängudest ei loovutanud India maahokikoondis kordagi kuldmedalit. Roomas tuli sellele hegemooniale lõpp, kui finaali jõudsid kaks naabrit ja suurt rivaali – India ja Pakistan. Kuldmedali saatus otsustati esimese poolaja 12. minutil, kui Pakistani kasuks lõi värava Ahmad Naseer.

India 1930ndate aastate maahokitäht Dhyan Chand kommenteeris ajakirjanikele kaotust, et ükskord pidi see lõpuks juhtuma. “Juba Melbourne’is võis seda ette kuulutada. Teadsime, et Pakistani näol on meile sirgunud võrdvõimeline vastane.” Edaspidi said maahoki kaks suurt India ja Pakistan olümpiavõite vaheldumisi: 1964 India, 1968 Pakistan, 1980 India, 1984 Pakistan.

Kokku viiel olümpial osalenud 24-aastane käija Vladimir Golubnitši võitis Roomas esimese oma neljast olümpiamedalist. Ta juhtis võistlust algusest peale. Võiduaeg oli küll tagasihoidlik, sest käia tuli päikeselõõsas kuumal asfaldil.

Golubnitši on jutustanud, et kõik Nõukogude koondise liikmed pidid olümpial esinema valgetes pükstes ja punastes särkides. “Roomas valitses meeletu palavus ja me palusime luba võistelda valgetes treeningsärkides. Spordijuht Nikolai Romanov andiski loa, kuid ainult tingimusel, et kuldmedal 20 kilomeetris tuuakse Nõukogude Liitu. Tuli lubadus täita.

Oma esimese kuldmedali eest sain tuhat rubla. Sellest arvati maha tulumaks ning spordidressi ja paraadvormi hind. Kätte sain seega umbes 400 rubla. Tol ajal võis 50 rubla eest istuda restoranis. Restorani sööma ei läinud, ostsin selle raha eest omastele kingitusi.” Muide, 14 aastat hiljem võistles Golubnitši uuesti Roomas ja tuli siis 38-aastaselt Euroopa meistriks.

Kettaheites võidutses teist olümpiat järjest ameeriklane Alfred Oerter, kinnitades sellega, et tema võit neli aastat varem polnud juhus. Nagu ikka oskas Oerter olla vormis kõige tähtsamatel võistlustel – olümpiamängudel. USA katsevõistlustel oli Oerter alla jäänud 198 cm pikkusele Rink Babkale, kes 12. augustil oli korranud ka maailmarekordit 59.91. Olümpiafinaalis heitis Babka kohe esimesel katsel oma parimaks jäänud 58.02, Oerteril õnnestus see tulemus ületada alles viiendal katsel. Oerteri kõik heited olid paremad tema vanast olümpiarekordist, kuid saavutamata jäi 60 meetri piir.

Oma neljast olümpiavõidust on ta just võitu Roomas pidanud kõige uhkemaks.

Ta on öelnud: “Melbourne oli kõige ootamatum, Rooma kõige uhkem, Tokyo kõige valusam ja México kõige armsam. Mulle on olümpiavaim midagi tõeliselt suurt, ja võin vaid kahetseda, et olümpiamänge peetakse vaid iga nelja aasta järel.”

Kümnevõistluses Roomas olümpiavõitjaks tulnud Rafer Johnson sai 1960. aasta lõpul Sullivani autasu, mis antakse parimale USA amatöörsportlasele ja lõpetas seejärel ka tippspordiga. Ta jätkas põhiliselt spordikommentaatorina ning esines mitmetes filmides (“The Fiercest Heart”, “The Sins of Rachel Cade”, “Wild in the Country”, “The Lion” jt.).

Hiljem siirdus ta poliitikasse ja oli aktiivne osaline senaator Robert Kennedy presidendiks valimise kampaanias. 5. juunil 1968. aastal kõndis Johnson koos Kennedyga läbi Los Angelese Ambassador Hote'i köögi, kus presidendikandidaat maha lasti. Rafer Johnsonil õnnestus jääda terveks.

Aastail 1975-1977 oli Johnson presidendi olümpiaspordi komisjoni liige. Rafer Johnson oli ka esimene USA neegersportlane, kellele usaldati olümpiamängudel tähelipu kandmine. 1984. aastal saabus tema ellu veel üks tähetund - Los Angeleses süütas ta olümpiatule.

Riias sündinud ja 1949. aastal Austraaliasse jõudnud lätlased õde-vend Ilze (Ilsa) ja Janis (John) Konrads võitsid ujumises Austraaliale neli medalit: ühe kulla, ühe hõbeda ja kaks pronksi. Nende vanemad olid Lätist USA-sse emigreerunud 1944. aastal, kui John oli siis vaid 2 ja Ilsa pooleaastane. Mõne aja pärast rännati edasi Austraaliasse. Pärast lastehalvastust hakkas John ravi eesmärgil tegelema ujumisega.

Pärast 1956. aasta Melbourne mänge tõusis Konrads elu parimasse vormi, püstitades järgnenud nelja aastaga 26 maailmarekordit. Tema nö. bumerangitõmbed vees eristasid teda oluliselt teistest ujujatest. Veel veebruaris 1960 toimunud Austraalia meistrivõistlustel oli Konrads rekordhoos, kuid Rooma olümpiapäeviks oli ta tippvormist veidi taandunud. Siiski suutis ta 1500 m ujumismaratonis oma reputatsiooni päästa ja võitis olümpiakulla. Lisaks võitis ta kaks pronksi.

Esimesena ruttas olümpiavõitjat finišis õnnitlema õde Ilsa, kes samuti Austraalia olümpiakoondisse kuulus ning 4 x 100 m vabaujumises hõbemedali võitis. Ilsa ujus veel ka 4 x 100 m kombineeritud teateujumise eelvõistlusel, kuid finaalis, kus Austraalia saavutas hõbeda, ta ei osalenud. Tänases ROK-i andmebaasis märgitakse aga Ilsa ka seal medalivõitjaks.

32-aastane Taani purjetamiskuulsus Paul Elvström võitis Roomas oma neljanda järjestikuse kuldmedali ühemehepaadil (Finn-klassis). Enam taanlane ühesel purjepaadil ei startinud, kuigi võistles olümpiavetel veel neli korda. 1968 tuli ta Staril neljandaks, oli 1972 Solingul 15. ning 1984 ja 1988 Tornadol vastavalt neljas ja 15. Tornaadol võistles Elvström juba koos tütre Inge Trinega. Los Angeleses kaotasid nad pronksmedali vaid 0,70 punktiga. Paul Elvstömi teine tütar aga abiellus 1980. aastal Tornadol pronksmedali saanud rootslase Göran Marströmiga.

Rooma olümpia tõstepõrandal toimus ajalooline võistlus sulgkaalus (kehakaal kuni 60 kg). Võistlus kestis kokku kümme tundi ja lõppes alles järgmise päeva varahommikul kell 4. See on olnud ka olümpiaajaloo pikim heitlus tõstepõrandal. Enne sulgkaalasi olid samal päeval võistluse maha pidanud kärbeskaallased.

Võitjana väljus sellest katsumusest venelane Jevgeni Minajev, püstitades kolme tõste kogusummas maailmarekordi 372,5 kg. Ameeriklane Isaac Berger kaotas kümne kiloga. Neli aastat varem Melbourne’is oli meeste järjestus olnud vastupidine.