St. Louisi mängude kergejõustikuvõistlustel jõudsid tervelt neli USA atleeti kolme kuldmedali võitmiseni. Need olid keskmaajooksja James D. Lightbody (1882-1953), sprinter Archibald Hahn (1880-1955), tõkkejooksja Harry Hillman (1881-1945) ja hoota hüpete legend Ray Ewry (1873-1937). Kuid tolle ajastu suurimaid kergejõustikunimesid oli kindlasti St. Louisis kettakulla võitnud Iiri immigrant Martin Sheridan.

3. märtsil 1881 Iirimaal Boholas sündinud Sheridan rändas Ameerika Ühendriikidesse 1897. aastal. Neli aastat hiljem sai ta USA kodakondsuse ja jõudis maa kergejõustiku koondisse. Sheridan oli mitmekülgne sportlane, kelle trumpala oli küll kettaheide, kuid kes saavutas silmapaistvat edu veel raskusheites, kolmikhüppes ja hoota hüpetes. St. Louisi mängudel sai temast esimene kergejõustiku olümpiavõitja, kes saavutanud esikoha lisakatsega. Nimelt heitsid nii Sheridan kui USA kuulitõuke suurus Ralph Rose võrdselt 39.28. Seejärel tuli pidamisele lisavõistlus, kus kumbki võistleja sai kasutada veel kolm katset. Sheridan võitis kindlalt, edestades Rose’i ligi viie jalaga (1,5 m).

Sheridan oli maailma parim kettaheitja järgmised kuus aastat. Ta püstitas kettaheites kokku viis maailmarekordit. Edu saatis teda ka järgmistel mängudel, 1906 Ateena vaheolümpial ja 1908 Londonis. Kokku võitis ta kolmel olümpial ketta- ja raskusheites ning paigalt kõrgus- ja kaugushüppes üheksa medalit, neist viis olid kuldsed.

Tema isiklikud rekordid olid toonases ajastus muljetavaldavad: kolmikhüpe 14.21 (1905), kuulitõuge 14.74 (1908), kettaheide 44.01 (1908), vasaraheide 49.58 (1906). Väljaspool sporti töötas Sheridan politseinikuna (1902-1918) nagu paljud teisedki Iiri-Ameerika sportlased. Tänu oma kuulsusele sai temast New Yorgi kuberneri isiklik ihukaitsja. 1911. aastal spordikarjääri lõpetanud Sheridan ei abiellunud kunagi ja suri 27. märtsil 1918 New Yorgis kopsupõletikku, olles vaid 37-aastane. New York Herald Tribune’s talle pühendatud järelhüüdes nimetati Sheridani Ameerika Ühendriikide spordiajaloo silmapaistvaimaks mitmevõistlejaks – silmapaistvam isegi kui Jim Thorpe. Ka Thorpe ise tunnistas järelhüüdes: “Sheridan oli maailma tugevaim sportlane. Ta suutis teha asju, mida mina iialgi ei suutnud.”

St. Louisi mängude suurim kangelane oli USA- esindanud võimleja George Eyser, kes võitis kokku kuus medalit. Neist kolm kuldset. Eriliseks tegi tema saavutuse aga tõsiasi, et Eyser oli puujalaga. Nimelt oli ta nooruses jäänud rongi alla ning kaotanud ühe jala. Tänapäeva mõistes paraolümplane suutis aga suurepäraselt läbi lüüa ka tervete sportlastega konkureerides.

Eyser oli rahvuselt sakslane, sündinud 31. augustil 1871 Saksamaal Kielis. USA kodanik sai temast 1894. aastal ja Ühendriikides hakkas ta tegelema ka võimlemisega. Tema trumbiks oli erakordselt tugev ülakeha ning käed, mis võimaldas tal Rootsi süsteemi võimlemises saavutada ka suuredu.

1904. aasta mängudel oli ta parim rööbaspuudel, hobusel ja köielronimises. Viimases harjutuses tuli sportlastel ronida 7,62 m pikkusel köiel, kus Eyseri võiduaeg oli 7,0 sekundit.

Turnverein-võimlemises ta mõistagi suurt edu ei saavutanud, kuna seal kavas olnud kergejõustikualadel ei suutnud ta teistega võrdselt kaasa lüüa. Mitmevõistluses kuulus Eyserile nii viimane 118. koht. Kuigi ta läbis 100 m 15,4-ga ja hüppas kaugust 4 meetrit. Eyseri puhul oli tegemist esimese invasportlasega, kes jõudis omal alal maailma parimaks. Olümpiakangelase surmaaeg on jäänudki kahjuks teadmata.

St. Louisi mängude üheks kummalisemaks ettevõtmiseks olid Antropoloogilised Päevad. Tegu oli maailmanäituse raames peetud ebatavaliste spordivõistlustega, mida nimetati “antropoloogiapäevadeks”. Need kujutasid endast võistlusi mitmelt maalt pärit vähemusrahvaste vahel, kes osalesid Louisiana maailmanäituse kehakultuuriekspositsioonides. Teistkordselt maailmanäituse sees toimunud olümpiamängudele oli see tõsiseks löögiks.

Toimunu kohutas ka olümpialiikumise juhti Pierre de Coubertin’i. Sest tegu oli ju maailmanäituse organisaatorite n-ö oma alternatiivse olümpiaga. Osavõtjate seas olid pügmeed, patagoonlased, filipiinlased, indiaanlased, ainud jt. Võistlusaladeks olid kaikavise, mudamaadlus ja rasvaga libedaks määritud posti otsa ronimine.

Parun Coubertin’i informeeris neist sündmustest ROK-i liige Ferenc Kemeny, kes märkis: “Ma polnud pealtnägija üksnes spordivõistlustel, vaid ka laadal, kus võis näha sporti ja pettust ning peletisi rahvale naeruks.”

Viimase ettekande kohta “Antropoloogia Päevadest” andis Coubertin ettenägeliku kommentaari: “Taoline metslus kaotab oma võlu päeval, mil mustad, punased ja kollased inimesed õpivad jooksma, hüppama ja viskama, ning jätavad valged inimesed enda seljataha.”

Coubertin tõotas pärast, et ei korralda enam kunagi olümpiamänge mõne rahvusvahelise maailmanäituse kõrvalsündmusena. Seejuures oli märkimisväärne, et Coubertin ise ei olnudki 1904. aastal mänge kohapeal vaatamas. Ta delegeeris Ameerikasse enda asemel kaks ROK-i esindajat: ungarlase Kemeny ja sakslase Willibald Gebhardti. Nii ei toimunud mängude ajal ka ROK-i ametlikku istungit, mis on olümpiamängude ajaloos ainukordne.

Olümpia ujumisvõistlustel pakkus enim kõneainet 50 jardi vabaujumine, mille võitis ungarlane Zoltan Halmay pärast duelli ameeriklase J. Scott Leary’ga. Toimus kaks eelujumist, kust finaali pääsesid viis ameeriklast ja Halmay. Ajaleht St. Louis Globe Democrat kirjeldas finaali järgmiselt:
“Vaevalt olid mehed finišeerinud, kui Leary karjus kätega kohtunike parve poole vehkides: “Viga!” Ujunud kohtunike juurde, kuulutas ta, et Halmay püüdis teda finiši eel trügimisega takistada. Kuna aga Halmay’d tunti maailma parima ujujana, siis lendasid Leary süüdistused tuulde.”

Võistlus oli väga tasavägine ja nii ei suutnud kohtunikud oma vaateplatvormilt üksmeelselt otsustada, kes finaalujumise võitis. Kas Halmay või Leary. Ungarlasest kohtunik andis võidu oma kaasmaalasele, teised kohtunikud omakorda tahtsid talle teist kohta anda. Lõpuks otsustati, et võitja selgitamiseks peavad mõlemad mehed uuesti ujuma. Kordusujumisel tegi kumbki mees ühe valelähte. Alles kolmas start õnnestus ja Halmay saavutas kohe veenva edumaa. Leary ei suutnudki teda püüda ning Halmay võitis seekord selgelt. Küll aga näitas hilisem finišifoto esimesest finaalujumisest ameeriklase Leary paremust.

Olümpia golfiturniiril oli favoriidiks 20-aastane ameeriklane Chandler Egan, kuid jänkide eest napsas esikoha 46-aastane Toronto mees George Lyon. Viimane oli esmakordselt golfikepi kätte võtnud 38-aastaselt. Varem oli ta edukalt võistelnud pesapallis, tennises ja kriketis, kus 1890ndatel polnud Kanadas temast paremat kaitsjat. Korra püstitas Lyon isegi Kanada teivashüpperekordi. Oma golfikarjääri jooksul tuli ta kaheksa korda Kanada amatööride meistriks ja lõpetas teisena nii Ühendriikide kui Kanada amatööride lahtised meistrivõistlused.

Pärast viis päeva kestnud heitlust 36-augulisel väljakul jõudis Lyon olümpiafinaali, kus teda ootas ees Egan. Finaalipäeval oli ilm sombune ja külm, sadas vihma. Tasavägises heitluses tuli olümpiavõitjaks kanadalane George Lyon. Kui Egan valdas klassikalist stiili, siis Lyon’i trump oli eelkõige kaasasündinud hea koordinatsioon ja erakordne löögijõud. Tema madala svingiga löödud pallid lendasid kõige kaugemale. Samas tekitas selline iseäralik löömine publiku ja kaasvõistlejate seas elevust. Lyon vibutas golfikeppi nagu kriketikaigast, nii et mõned ajalehed kritiseerisid seda kui “söekühveldamist”.

Lyoni võit finaalis USA tšempioni Egani üle oli tõeline sensatsioon ja kanadalasele anti autasuks 1500 dollarit maksev soliidne hõbetrofee. Selle võttis ta vastu autasustamislaua juurde kätel kõndides! Kui pärast finaali läks Egan väsinuna puhkama, siis olümpiavõitja pakatas lõputust energiast: laulis, rääkis anekdoote ja osales pidulikul õhtusöögil.

1908. aastal sõitis Lyon Inglismaale, et võistelda Londoni olümpial. Kuid leppimatu vaidlus Inglise ja Šoti golfimängijate vahel viis selleni, et nad boikoteerisid mänge, jättes Lyoni ainukeseks osavõtjaks. Kanadalasele pakuti kuldmedalit mänguta, kuid Lyon keeldus seda vastu võtmast.

Mängude ujumisvõistlusel oli üheks erilisemaks alaks kaugushüpe pea ees vette, kus sportlane ei tohtinud pärast hüppe sooritamist teha vees ainsatki liigutust, libisedes vaid võimalikult kaugele. Ajalimiidiks oli seejuures üks minut, kuid sukelduja pea tõusis veepinnale alati varem.

Keeruliselt hinnatava ala võitis Paul Dickey 19.05 meetriga, kes viibis vee all siiski veidi üle minuti. Kõik viis osavõtjat olid ameeriklased. Kahjuks ei saanud St. Louisi sõita kuulsad Briti ujujad John Jarvis ja Henry Taylor, kelle tulemused samal alal olid 23 ja 24 meetrit. 1930. aastal püstitas Arthur Beaumont selle ala maailmarekordiks 26.16. Amatöörujujate meistrivõistlused kaugusvettehüpetes lõpetati 1946. aastal.

St. Louisi maratoni muutsid keeruliseks kuumus (üle 32 kraadi) ja tolmune tee, millel saateautod edasi-tagasi vurasid. Ainsaks joogikohaks oli staadionist 12 miili kaugusel asunud allikas. Tagajärjeks oli see, et 32 startinust jõudis finišisse vaid 14 jooksjat.

Staadionil olnud pealtvaatajad ei teadnud aga rajal toimunust midagi. Imestati, miks kolm tundi pärast starti polnud ükski jooksja veel kohale jõudnud.

Viimaks, kui stardist oli möödunud kolme tundi ja 13 minutit, ilmus staadionile ameeriklane Fred Lorz (1884-1914). Teda tervitati maruliselt, USA presidendi tütar Alice Roosevelt lasi ennast juba võitjaga pildistada. Lorzile hakati just kuldmedalit kätte andma, kui saabus teade: jooksja oli osa distantsi läbinud auto tagaistmel sõites. Lorz ise pidas tempu naljaks, sest ta oli jooksu katkestanud juba 10 miili järel, kuid kuna teda peale võtnud auto teel katki läks, pidi ta hiljem jooksu jätkama, et staadionile tagasi jõuda. USA spordiametnikud olid aga karmid ja mees sai eluaegse võistluskeelu. Oma otsuses ei oldud siiski järjekindlad ja juba järgmisel aastal võitis Lorz Bostoni maratoni rekordilise 2:38.25,4-ga.

Viisteist minutit pärast Lorzi saabus staadionile tõeline võitja - Inglismaal Birminghamis sündinud Thomas James Hicks (1872-1963). Massachusettsi osariigis vasesepana töötanud jooksja viibis rajal ligi kolm ja pool tundi ning saabus staadionile täiesti kurnatuna. Juba 10 miili enne finišit oli Hicks palunud luba pikali heita, kuid tema mänedžerid ei lubanud seda, sest mees juhtis konkurentide ees pooleteise miiliga. Selle asemel anti talle strühniinsulfaati koos toore munavalgega.

Neli miili enne lõppu muutunud Hicks näost tuhkhalliks. Uuesti anti talle strühniini ja munavalget ning kasteti sooja veega, mida hoiti jooksjat saatnud auruauto paagis. Kaks miili enne staadioni oli Hicks sunnitud jooksu asendama kõnniga, sest teda vaevas pettekujutus, et joosta on veel 20 miili.

Paar annust strühniini ja brändit ergutasid teda sedavõrd, et võit tuli kuueminutilise eduga järgmise ees. Nagu unes vaarus Hicks finišisse. Ühe jooksuga oli mees kaotanud kehakaalust 10 naela. Veidi kosunud, jätkus tal bravuuri ajakirjanikele öelda: “Eelistan maratonivõitu sellele, et olla USA president.”

Hicksi võib pidada esimeseks olümpiamängudel dopingut tarvitanud sportlaseks, kuid loomulikult kehtisid siis teised seadused ja seda kõike peeti üsna loomulikuks.