Mängude suurim kangelane sündis Soldier Hollow’i suusaradadel. Kunagisel indiaani sõdurite platsil tõusis kuningaks mees kaugest Euroopast, Norra laskesuusataja Ole Einar Bjørndalen. Esimese suusasportlasena õnnestus tal ühtedelt talimängudelt võita neli kuldmedalit.

“Norralased armastavad kuningaid, teisiti ei saa see olla ka taliolümpial,” sõnas mängude kangelane saksa ajakirjanikule pärast neljanda kuldmedali võitmist teatesuusatamises. “Seekord olen selleks mina.” Enne olümpiat 28-aastaseks saanud mees triumfeeris päriskuningas Olav V ja kroonprints Håkani silme all.

Drammenis sündinud Ole Einar Bjørndalen alustas sporditeed suusatajana. Mitte küll enne kõndima õppimist, aga siiski piisavalt kähku, et omaealiste hulgas kohe võitma hakata. 16-aastaselt tõusis ta murdmaal Norra tippu, tulles kolmekordseks noortemeistriks. Arvati, et esindusmeeskonda on taas kasvamas väärikas mantlipärija. Norra koondis oli aga 1990ndate algul hirmkõva.

“Meestekoondise tase tundus siiski olevat kättesaamatu ja otsustasin ala vahetada.” Valik langes laskesuusatamise kasuks, mis oli Drammenis populaarne. Pealegi Ole Einarile meeldis laskmine, suviti oli ta ikka koos venna Dagiga käinud laskeharjutustel. Lisaks oli Norra laskesuusatamine pikka ega mõõnas püsinud.

Uuel alal õnnestus Bjørndalenil juunioride seas tänu heale suusavormile kiiresti kanda kinnitada. 1993. aastal tegi ta juunioride MM-il puhta töö, võites kõik kolm kuldmedalit. Paraku ei läinud kõik edasi enam sama libedalt, üleminek meeste klassi kujunes oodatust raskemaks. Lootused 1994. aasta Lillehammeri talimängudel kustusid. Parimaks jäi 7. koht teatesõidus ja Norra lehemehed kirjutasid lühinägelikult:

”Bjørndalenil pole laskesuusatamises midagi teha, mingu tagasi murdmaale!” Sportlase sõnul oli kriitika ebaõiglane ja ülekohus tekitas temas trotsi. Ta tahtis näidata, et kriitikud eksisid. Lillehammerit nimetas ta oma prooviolümpiaks. Juba järgmisel aastal jõudis Ole Einar Bjørndalen MM-võistlustel sprindis neljandaks, kuid tõeline läbimurre tuli alles 1997. aastal. Ta võitis MM-il kaks esimest medalit ning lõpetas MK-sarja teisena. Just see näitas stabiilsust.

Ning oma teisel olümpial, 1998 Naganos, saavutas Bjørndalen suurvõidu 10 km distantsil. Teatesõidus tõstis ta koos venna Dagi toel Norra hõbemedalile. Olümpiavõidu hooaja lõpetas aga maailma uus liider MK-võistluste üldvõiduga.

Siiski polnud Ole Einar enda tulemustega veel päris rahul, sest laskmine oli heitlik. See aga ei võimaldanud alati võimetele vastavat tulemust näidata. Mees nägi suvekuudel ränka vaeva, et laskmist stabiilseks muuta. Vahepealsetel MM-võistlustel tuli mitut karva medaleid, kuid mitte kulda. Esimene märk suurest tõusust oli Salt Lake City eelolümpial saavutatud kolm võitu kolmest. Sportliku vormi tõusust rääkisid ka paranevad tulemused murdmaal, kus mees võistles edukalt MK-etappidel ning sihtis samuti kohta Norra olümpiameeskonnas.

2002. aasta olümpial oli Ole Einar Bjørndalen mees teisest klassist. Laskesuusatamises võttis Bjørndalen Salt Lake City’s kõik, mis oli saadaval – kolm individuaalkulda ja teatesuusatamine. Kiire suusatamise kõrval tulistas norralane tiirudes perfektselt. Kaaslaste ohkimisest mägede raskuste kohta tundis ta vaid heameelt. Temale mäed sobisid. “Kolm head võistlust, selle poole ma püüdsin. Aga kolm võitu kolmest – sellest isegi ei unistanud,” raputas Ole Einar pead.

Kuid mängude kangelasel luhtus vaid unistus viiendast kullast murdmaasuusatamise teatesõidus, kust ta napilt norralaste valikust välja jäi.

“Viis kuldmedalit oli mu suur soov. Aga oma viga: pidanuksin ise kiirem olema - 30 km murdmaasuusatamises olin kuues, teatemeeskonna konkurent Kristen Skjeldal neljas.”

Samuti kui Eesti jõudis riigina Salt Lake Citys esimese talimängude kulla võitmiseni, suutis seda ka suur spordimaa Austraalia. Rohelise Mandri jaoks oli see tähtis päev 16. veebruar, mil nende lühirajauisutaja Steven Bradbury oli kõikidest kiireim 1000 m distantsil.

Kullaheitlus ise aga kuulus spordihuumori valdkonda. Ehkki kukkujail oli asi naljast kaugel, võis austraallane Bradbury siiralt rõõmustada - finaali viimasest sai lõpukurvis esimene. Nimelt kukkus viimases kurvis hiinlane Li Jiajun ja paiskas maha ka kuldmedali eest tihedas kobaras heidelnud korealase Hyun-Soo Ahni, kanadalase Mathieu Turcotte’i ja ameeriklaste suursoosiku Apolo Anton Ohno.

Nii veereski esimesena üle lõpujoone teistest tublisti tagapool olnud ja medalile juba käega löönud austraallane. Ülejäänud medalite värv määrati kindlaks selle järgi, kes kukkujaist suutis kõige kiiremini püsti tõusta ja end siis üle finišijoone libistada. Ohno sai hõbeda, Turcotte pronksi.

Esmakordselt talimängude ajaloos võistlesid ühel alal isa ja poeg. Venetsueelat esindav 48-aastane Werner Hoeger ja tema 17-aastane poeg Christopher võtsid teineteiselt mõõtu meeste ühekelgul.

Costa Rica suusataja Arturo Kinch lõi kaasa juba 1980. aasta Lake Placidi taliolümpial mäesuusatamises. Seejärel võistles ta 1984 Sarajevos ja 1988 Calgary’s nii murdmaa- kui ka mäesuusatamises. Vahepeal pidas mees isegi oma maa spordiministri ametit ja 2002. aastal oli jälle olümpial. Seekord taas murdmaasõitjana.

Sõdurite orus peetud 2002. aasta talimängude suusavõistlustel langes 12. veebruaril Andrus Veerpalu jaoks viimane tähis. Olümpiavõiduga 15 km rajal lõhkus Veerpalu lõplikult paljude kaasmaalaste mõttemaailma – eestlane pole suureks suusavõiduks loodud. See oli Eestile kui riigile esimene kuldmedal taliolümpiamängudelt.

Veerpalu ülekaal 15 km klassikarajal oli muljetavaldav. Juba siis, kui mehed võtsid rajal viimaseid kilomeetreid, oli selge, et eestlase olümpiavõitu ei väärata miski. Lisaks rühkis Veerpalu tempos medalile veel teinegi Mati Alaveri õpilane, Jaak Mae. Esimest korda olümpiaajaloos seisid medalipoodiumil kaks eri värvi medali saanud eestlast.

Alaver jõudis suusastaadionile veidi hiljem, kui medalimehed olid juba oma esimesed muljed jaganud. Veerpalu embas treenerit ja tundus olevat õnnelikum inimene maamunal. Alaveri päevitunud ja habetunud nägu, vaatamata tumedatele päikeseprillidele, reetis temagi tundeid. Võis aimata, mis toimus prillide taga.

“Võtsin esimesi tõuse varuga. Pidasin juba stardi eel võtmetõusudeks rasket seitsmendat kilomeetrit. Suusk oli imeline, tõusudel polnudki tarvis käärsammu kasutada,” kommenteeris õnnelik olümpiavõitja, kes kallutas võistluse enda kasuks distantsi keskosas. Alaver ütles Eesti pressile: “Kõik klappis. Meie hooldemehed mängisid norralased üle.”

Iluuisutamise paarissõit tõi kaasa XIX talimängude ühe suurema skandaali, mida hakati kutsuma Skategate’iks. Algselt kuulutati ühe enamhäälega olümpiavõitjaks Venemaa paar Jelena Bereznaja ja Anton Sihharulidze, hõbemedalid aga riputati Kanada paari Jamie Sale’i ning David Pelletier’ kaela. Kanadalaste arvates aga polnud kohtunikud olnud objektiivsed, sisse anti protest.

ROK ja ISU uurisid asja ning otsustasid kuldmedalid anda tagantjärele ka Kanada paarile. Ennekuulmatu lugu! Prantsusmaa “ebaobjektiivse” kohtuniku Reine Le Gougne’i hääl tühistati ning ülejäänud häälte (4:4) alusel antigi välja teine kuldmedal.

Kelgutaja Georg Hackl tõusis hõbemedalivõiduga taliolümpiamängude rekordiraamatusse. Ükski teine talisportlane polnud varem pjedestaalile tõusnud viiel järjestikusel olümpial. Kokku saavutas sakslane aastail 1988 - 2002 talimängudelt 3 kuld-ja 2 hõbemedalit ning MM-võistlustelt 9 medalit, millest kolm olid kuldsed. Piduliku sündmuse ootuses lasi ROK-i president Jacques Rogge end spetsiaalselt Utah’ Olympic Parki sõidutada. Kuldmedali võitis Hackli ees 0,329-sekundilise eduga itaallane Armin Zöggeler.

Meeste mäesuusatamise alpi kahevõistluses läks esikoht jälle Norra kuulsusele Kjetil-Andre Aamodtile. Teise kulla teenis norralane lisaks ülisuurslaalomis, mis oli kokku tema 17 medaliks olümpiamängudelt ja MM-võistlustelt. Sellega tõusis ta maailma kõigi aegade edukaimaks mäesuusatajaks.

“Viimane medal on ikka kõige kallim. Aga mul on heameel nende kõigi üle,” märkis Aamodt. Karjääri neljandatel olümpiamängudel osalenud Aamodti sai esimese kuldse autasu kümme aastat tagasi Albertville’is, teenides hüüdnime Baby Shark. Omapärase huumorisoonega mäesuusataja lubas jätkata tippspordiga kuni 2006. aasta Torino talimängudeni. “Kui ainult tervist jätkub. Olen mäesuusatamise elav reklaam, miks võtta inimestelt see lõbu mind vaadata. Võtan tiitlivõistlustelt 20 medalit, mis te siis ütlete?” muigas Aamodt.

Esimest korda olümpiakavas olnud naiste bobivõistlustel osales 15 naiskonda. Esimese olümpiavõitjana läksid annaalidesse USA sportlased Jill Bakken ja Vonetta Flowers. Viimane on tähelepanuväärne veel selle poolest, et temast sai talimängude ajaloos esimene mustanahaline olümpiavõitja. Varem oli tõmmunahalistest olümpiamedali (pronks Calgary’s 1988) pälvinud iluuisutaja Debi Thomas.

Norra võiduga meeste 4 x 7,5 km lasketeatesuusatamises sai Ole Einar Bjørndalenist nelja olümpiakulla omanik. Enim, viis kulda on ühelt taliolümpialt suutnud võita vaid kiiruisutaja Eric Heiden. Norralane jagas selles arvestuses koos NSV Liidu kiiruisutaja Lidia Skoblikovaga teist kohta. Aga suusaaladel oli ta esimene, kes sellise saavutuseni ühel olümpial jõudnud.

Vahetult enne naiste 4 x 5 km teatesõitu selgus, et rajalt puuduvad nimekirja kantud peafavoriit Venemaa ja Ukraina. Nii Larissa Lazutina kui ka Valentina Ševtšenko hemoglobiinitase osutus stardi eel lubatust kõrgemaks. Kuna uudis saabus väga hilja, polnud naiskondadel enam võimalik ka suusatajaid asendada. Venemaal peeti seda selgeks poliitiliseks provokatsiooniks. Igal juhul jäi Venemaa ilma kindlana tundunud medalist. Üllatusvõidu sai Saksamaa naiskond Norra ja teise üllataja Šveitsi ees.

Meeste 50 km suusatamise eel võis toitu leida järgmistest faktidest: olümpiamaratoni pole iial valitsenud juhuslik mees, kõik 18 kuldmedalit on läinud ajastu suurkujudele. Viimased 38 aastat ei ole maratoni olümpiakulda võitnud mees, kes oli varem olümpiamedalita. Kõigil maratoni olümpiavõitjatel on kodus ka MM-võistluste medalid. Seega olid võimalused olümpiamaratoni võiduga ajastu suurkujudeks tõusta nii Andrus Veerpalul kui ka Johann Mühleggil, kes tahtis olla Salt Lake City olümpia suusaradade tõeline kuningas. Mühlegg võitiski, kuid kuningat temast ei saanud. Tulevikus hakatakse teda mäletama kui petturit. Sest Hispaaniat esindanud sakslane andis positiivse dopinguproovi. Veerpalu tõusis tänu sellele pronksmedalilt hõbeda omanikuks.

Otsustades USA-s toimunud viimaste talimängude tsükli järjepidevuse järgi, pidi meeste jäähoki kuld minema nii nagu 1960. ja 1980. aastalgi mängude korraldajatele - Ameerika Ühendriikidele. Seda oli rõhutatud juba 1980. aasta tiimile olümpiatule süütamise au andmisega. Ent läks teisiti - kuldmedalid said kanadalased, kes olid olümpiavõitu oodanud tervelt viiskümmend aastat. Sest viimati võideti olümpiakuld 1952 Oslos.

Finaalis alistas Kanada kindlalt 5:2 USA. “Ühelgi Kanada meeskonnal pole 50 aasta jooksul lasunud sellist survet nagu meil seekord,” märkis hokilegend Wayne Gretzky, koondise mänedžer.

“Mängisime jäähoki loojatega. Muidugi tahtsime võita, aga ei suutnud,” lausus ameeriklaste ründaja Jeremy Roenick.

Ameeriklaste tugevust näitas siiski tõsiasi, et Salt Lake City mängude sümboolsesse meeskonda valiti koguni neli USA mängijat: väravavaht Mike Richter, kaitsjad Brian Leetch ja Chris Chelios ning ründaja John LeClair. Lisaks veel finaali kangelane Joe Sakic (Kanada) ja Mats Sundin (Rootsi).