“Millest see tuleb, Thunberg, et te uisutate nii hästi?” Rootsi kuningas Gustav V seisis keset Östermalmi jäästaadioni ja esitas oma küsimuse tumedate puhmaskulmude ja tugevate jalgadega mehele.

”Jah, härra kuningas, ma vean nii kuratlikult kõvasti kurvides...” Clas Thunberg polnud mingi uje mehike, veel vähem suu peale kukkunud. Kurve võttis ta tõepoolest suurepäraselt ja ka sirgetel oli minek kõva. Ta võitis Gustav V ja Stockholmi publiku silme all oma esimese maailmameistritiitli. Oli 1923. aasta märts.

5. märtsil 1893 sündinud Thunberg oli esimest korda kiiruisutamises võistelnud 1912. aasta talvel. Vabatahtliku Tuletõrje liikmete vahelistel võistlustel sai 19-aastane Classe 1500 meetris kolmanda koha. Esimene Soome rekord sündis 1916. aastal 1500 m distantsil ja neli aastat hiljem võitis ta samal võistlusmaal ka oma esimese Soome meistritiitli.

Clas Thunberg oli innukas ja fanaatiline harjutaja. Ta pöördus ka Paavo Nurmi poole, kes oli just saabunud Antwerpeni olümpiamängudelt oma esimeste kuldmedalitega, et jooksja teda nõuga aitaks. Nurmi soovitas treenida eelkõige südant ja kasvatada kopsumahtu ning selgitas, kuidas rajada füüsilist põhja.

Nädalas oli vaja käia kolm korda seitse kilomeetrit, hinge tuli kinni hoida iga 25 sammu järel järgmise 20 sammu ajal ning riietuda nii paksult, et higi otse lendaks ihust. Thunberg järgis neid nõuandeid ja käis augustist septembri keskpaigani, vahetas siis jalad jalgratta vastu ning ähkis kolm korda nädalas pedaale tallata kuni pakase saabumiseni.

Tegelikult oli Thunberg alati olnud iseenda treener ja nõuandja. “Ei usu, et sportlane, kes tunneb, et on valinud õige ala, vajabki enam treenerit või kedagi, kes teda tagant õhutaks,” olid Thunbergi vaated spordile. Tema omapäraseid arusaamu ja treeningmeetodeid vaevalt, et keegi kunagi järginud on. “Kui sain 30 täis, märkasin, et treeninguid oli vaja muuta vaheldusrikkamaiks. Võimlesin algul veidike, kuid see oli igav. See-eest tantsisin grammofonimuusika saatel varvastel igal õhtul. Tantsupartneriks oli diivanipadi,” rääkis Thunberg.

Pühapäeviti sõitis ta tõukekelguga Helsingi põhjaosast Korkeasaareni ja tagasi. Treeningute järel kompas jalalihaseid - kui need olid kuumad, siis oli vorm tõusuteel, kui aga lihased ka kõva vihtlemise järel tundusid leiged, oli vorm veel ei-tea-kus. Nii testis ennast Clas Thunberg, juba 30-aastane täismees, kuid tema sangaritegude aeg seisis alles ees.

Esimestel talimängudel Chamonix’is võitis Thunberg kolm kuldmedalit: 1500 ja 5000 m ning mitmevõistluses. Võitmata jäi vaid 500 meetrit, kus kulla näpsas ameeriklane Jewtraw. Ometi oli Thunberg pigem sprinter kui staier. Kui olümpiavõistlused läbi said, ulatas USA koondise mänedzer Clasile kutse võistlustele Põhja-Ameerikas. Thunberg oli meelitatud.

Koju saabusid Clas Thunberg ja Julius Skutnabb sangaritena. Kuid nii kiiresti kui päike tõuseb ja loojub, vahelduvad ka kuulsusepäevad. Võitjatelt nõutakse ju alati vaid võitu. Pärast Chamonix’id toimusid Helsingis MM-võistlused. Thunberg oli võitnud juba 500 meetrit ja mitmetuhandeline pealtvaatajaskond tervitas teda rõõmsalt tribüünilt. Kuid 5000 m järel kostus mõnitavaid hüüdeid ja vilet. Norralane Roald Larsen ja koguni nooruke kaasmaalane Yrjö Päivinen olid Thunbergist kiiremad.

Lugu läks veelgi halvemaks. Järgmisel päeval ei ilmunud Thunberg üldse võistlema. Classe oli 5000 m ajal tundnud rindkeres valusaid pisteid ja arstid käskisid tal võistlemisest loobuda. Ajalehtedes polnud aga tema haigestumisest sõnagi ja nii süüdistati Thunbergi sajas surmapatus. Isegi sõber Martti Jukola nimetas teda argpüksiks ja et “haigus” polevat midagi muud kui kaotusekartus.

Thunberg ei olnud hingeliselt sama kõva kui Paavo Nurmi, kelle südamesse sellised rünnakud haavu ei jätnud. Clas oli kõva küll füüsiliselt, kuid lapsehingega: valmis kiiresti innustuma, valmis maapõhjani masenduma. Nüüd oli teda kohtuta süüdi mõistetud kui kurjategijat. Ta murdus, käis mitu kuud kui unes, nägemata või kuulmata, mis tema ümber toimus. Oma sõnade kohaselt kõndis olümpiavõitja, enesetapumõtted peas. Ja seda vaid kuu pärast triumfi Chamonix’is.

Aeg parandab teadagi nii mõnedki haavad. Suvel lõhkus Thunberg tööd teha müürsepana, aga kui saabus sügis, läks nagu iseenesest tuttavat rada pidi: jalgrattasõit, varvastants padjaga... 1925. aasta veebruaris Oslo uhiuuel Bisletti staadionil oli Thunberg taas uisuradade valitseja, võites jälle maailmameistritiitli (üksikaladest 500, 1500 ja 5000 m). Sama ülivõimas oli viimati olnud vaid suur Oscar Mathiesen.

Norra kuningas Haakon VII kutsus maailmameistri enda juurde õhtusöögile. Selle kohtumise järel sai Norra Thunbergile teiseks kodumaaks: siin oli asjatundlik publik, kes oskas teda kõrgelt hinnata, siin oli palju kiiruisutamisele andunud inimesi, nii mõnestki sai ustav sõber ja siin oli valitseja, kes suhtus temasse kui endaga võrdsesse.

1928. aasta oli jälle suur aasta. Sissejuhatuseks võitis Thunberg Oslos EM-tiitli, alistades norralaste võimsa kvarteti Evensen, Ballangrud, Larsen, Staksrud. Oslost sõideti kohe Davosesse MM-ile. Thunberg võitis siingi mitmevõistluse. Saavutatud 193,87 punkti oli skoor, milleni keegi polnud veel jõudnud.

Ees ootasid Sankt Moritzi talimängud. Jälle läks soomlasel hästi: ta võitis kaks kuldmedalit. Kokku saavutas Thunberg viis olümpiakulda, lisaks kaks tuhmimat värvi medalit. Järgnevad aastadki tõid kaasa uusi tiitlivõite: 1929. aastal maailmameister ja EM-i hõbe, 1931 maailmameister ja Euroopa meister, 1932 Euroopa meister (juba 39-aastane!), 1933 MM-il kuues koht (alavõit 1500 meetris).

1932. aasta Lake Placidi talimängudele jättis Thunberg sõitmata. Ameeriklased tahtsid kõik kiiruisutamisalad läbi viia ühisstardist, mitte paarides, mees mehe vastu, nagu rahvusvaheliselt tavaks. Thunberg, kes oli oma Ameerika-turnee ajal saanud tunda ühisstardi “mõnusid”, ütles: “Mul on mõttetu visata vaese maa markasid Atlandi ookeani. Enne kui võiksin minna Lake Placidisse võistlema, tuleks mul selgeks õppida täiesti uus spordiala. Olen juba vana mees. See seal ei ole kiiruisutamine, see on jooksmine.”

Thunbergi kangekaelsus jäi jälle mõistmatuks Soomes. Suurem reaktsioon vallandus 26. jaanuaril. Soome Uisuliit määras Thunbergile karistuseks võistluskeelu (27. jaanuarist kuni 30. aprillini).

Sel sportlase jaoks kurval hetkel seisis Thunberg tuttaval Bisletti staadionil reporterikabiinis ja hoidis käes mikrofoni: “Tahan tänada norra sportlikku rahvast, maailma parimat kiiruisutamise asjatundjat, kes on alati võtnud mind vastu nii suurepäraselt kui oma poega...” Vaikusehetk, seejärel heakskiidumürin. Kuningas Haakon seisis viivu mõtlikult, tõstis siis käe tervituseks ja lahkus. Oli 1935. aasta veebruar. Clas Thunberg - Jääradade Nurmi oli öelnud kiiruisutamisele hüvasti - 42-aastaselt.

Siinkohal tuleb lisada veel midagi sellist, mis Thunbergi suuruse veelgi enam esile toob.

”Härra Thunberg. Mulle on antud mõista, et te olete ainus soomlane, keda norralased kuulavad. Kas te tahaksite minna neile rääkima meie isamaa poolest. Ametlikud üritused saada Norrast majanduslikku abi on ebaõnnestunud.” Soome välisminister Väinö Tanner ootas vastust.

”Soostun heameelega teie palvega, kui saan vaid arstilt loa. Vaadake, härra välisminister, olen vigastanud kätt ja see on väga sandis seisus.”

Thunberg sai arstilt loa minna oma vastutusel. Juhuslik kuul oli purustanud olümpiavõitja käe ja see hõõgus põletikust. Turus astus ta lennukisse - esimest korda elus. Oli 1940. aasta jaanuar, Talvesõja karm aeg.

Norras siirdus Thunberg kõigepealt Drammenisse, tuntud spordilinna, kust oli pärit palju norra tippsportlasi. Kümme linna ja kümme esinemist. Thunbergi nimi ja tema maine tõmbasid kõikjal hulgaliselt rahvast kokku. Esimest korda tajuti fjordidemaal tõeliselt, millises raskes seisus Soome õieti on.

Ringreis lõppes Oslos. Holmenkollenis oli korraldatud Soome toetuseks suusahüppevõistlus. Pakane pures halastamatult, kui Thunberg seisis hüppetorni äratõukepaiga otsas ja kõneles. “Mõelge, et Soome asi on ka Norra asi,” koputas ta inimeste südametele. Kõlasid riikide hümnid.

Vigastatud käsi piinas endisest veelgi tugevamini. Oli viimane aeg päästa käsi. Stockholmis amputeeriti üks sõrm. Kuid veel oli käimata Põhja-Norras. Juba oli kogutud Soomele üle üheksa miljoni Norra krooni. Clas oli valmis jätkama kohe, kui suudab. Ometi ei tulnud sellest enam midagi välja. Külmetamine Holmenkolleni vinges tuules tõi kaasa kõrvapõletiku. Valu sai vaigistada vaid morfiinisüstidega. Sel raskel hetkel saabus kohale Alice Thunberg, kes majanduslikest raskustest hoolimata tõttas abikaasale appi. Välisminister Tannerilt ei saadud pennigi.

13. märtsil 1940 saabus rahu. Clas ja Alice istusid Oslos restoranis söömas, kui saabus teade Talvesõja lõppemisest. Klaverimängija alustas spontaanselt “Maamme”-hümni. Kõik einestajad tõusid püsti ja pöördusid soomlastepaari poole. Clas ei suutnud kaasa laulda. Ta võttis vastu õnnitlusi, tomp kurgus ja tundis, kuidas silmad tõmbusid märjaks. Ja siis nuttis ta kui väike laps.

Sankt Moritzi mängud avas Šveitsi president Edmund Schulthess. Seejärel tõsteti suurtükipaugu järel lipuvardasse olümpialipp, mille heiskamine esimesel katsel aga ebaõnnestus. Põhjuseks lipunööri katkemine.

Tulemused kiiruisutamise 500 m distantsil tegi korraldajad murelikuks, sest välja tuli anda koguni viis medalit. Varumedaleid polnud aga esialgu märgatud tellida. Soomlane Clas Thunberg jagas esikohta koos norralase Bernt Evenseniga. Pronkse anti välja kolm: soomlasele Jaakko Frimanile, ameeriklasele John O'Neil Farrellile ja norralasele Roald Larsenile.

Autasustamisel seisti raske probleemi ees. Kuidas heisata kolme lipuvardasse viit lippu? Asi lahendati üsna omapäraselt. Keskmisse masti, mis oli määratud olümpiavõitja riigi lipu jaoks, tõsteti valge olümpiarõngastega olümpialipp ja kahte kõrvalseisvasse, mis ette nähtud teise ja kolmanda koha omanikele, vastavalt Soome ja Norra lipud.

Kuigi Eesti lipp lehvis ka 1924. aasta taliolümpial, jõudsid Eesti sportlased esmakordselt valgel olümpial stardijoonele 1928. aastal Sankt Moritzis. Olümpiavääriliseks peeti kiiruisutajaid Christfried Burmeistrit ja Aleksander Mitti. Kui mehed jaanuari lõpus kodust teele saadeti, siis loodeti vähemalt kõigi Eesti rekordite purunemist.

Burmeistriga seoti lootusi kahel lühemal, Mitiga kahel pikemal distantsil. Täit rahuldust olümpiatulemused siiski ei pakkunud ja osalt seda heitlike ilmade tõttu. Kuigi kõik tulemused (v.a. Burmeistri 500 m aeg) ületasid kodumaal näidatud tulemusi.

Kiiruisutamisvõistluste esimene päev oli 13. veebruar, mil oli kümme külmakraadi ja sadas tihedat lund. 500 m tuli iga paari järel jääd puhastada. Burmeister alistas oma paarilise itaallase Travatti ning sai ajaks 46,2. See andis talle 15. koha. Ka Mitt võitis oma paarilist austerlast Riedlit ja oli 47,7ga 22. Samal päeval sõideti tuisus ja lumesajus ka 5000 m. Mitt oli siin kaasmaalasest kiirem. 9.35,2 ja 18. koht, Burmeistril 9.46,2 ja 20. koht. Järgmisel päeval sõideti 1500 m juba päikesepaiste ja soojakraadide käes. Burmeister oli 19. 2.33,6 ja Mitt 20. kohal 2.35,0. 10 000 m uisutamine katkestati aga pärast 5 paari sõitmist, sest sooja oli + 16 kraadi ja jää oli muutunud pudruks.

Tähelepanuvääriv osaleja oli mängudel prantslane Leòn Quaglia, kes võistles oma teistel talimängudel. Seekord võistles ta kaasa kahel spordiala, kiiruisutamises ja jäähokis. Kiiruisutamises startis kolmel distantsil ning jäähokis mängis neli mängu. Seega seitse erinevat olümpiastarti.

10 000 m kiiruisutamise alguseks olid soe ilm ja päike muutnud uisuraja võistluskõlbmatuks: jääpuder ja veekiht sellel tegid uisutamise võimatuks. Ometi tahtsid korraldajad võistluse iga hinna eest läbi viia.

Esimeses paaris sõitnud ameeriklane Irving Jaffee ja norralane Evensen said jääpudrus sõites kirja siiski veel suhteliselt head ajad. Teises paaris uisutasid tunduvalt nõrgemad mehed - austerlane Rudolf Riedl sai 0,7 sekundiga jagu leedulasest Kestutis Bulotast. Kolmandas paaris sõitis vaevaliselt distantsi lõpuni Austria esiuisutaja Otto Polaczek, kuid tema paariline, nelja olümpiamedali omanik Roald Larsen jättis sõidu pooleli. Neljas paar Carlsen-Bialas uisutas kümme kilomeetrit läbi väga vaevaliselt ja viies paar tuli pärast kolmandat ringi koos rajalt ära.

Alles seejärel tunnistati rada kõlbmatuks ja võistlused katkestati. Samas jagati pikemalt aru pidamata ka olümpiamedalid: kuld Jaffeele, hõbe Evensenile ja pronks Polaczekile. Leedu mees Bulota oli oma viienda koha üle nii rõõmus, et tõttas kohe oma suursaavutusest kodumaale telegrafeerima.

Soomlaste ja norralaste protesti järel annuleeriti siiski pärast pikki vaidlusi võistlustulemused. Nüüd asusid aga omakorda rünnakule ameeriklased, kes vihastasid suure vaevaga võidetud kuldmedalist ilmajäämise pärast ning ähvardasid kogu delegatsiooniga koju sõita. Lõpuks võeti vastu otsus korraldada 10 000 meetris paremate ilmade saabudes uus võistlus. Paremat ilma ei tulnudki. Ameeriklased aga märgivad oma mitmetes olümpiateatmikes ära ka 10 000 m distantsi tulemused.

Kahevõistluses läks kolmikvõit Norrale, kuigi esialgu kuulus pronksmedal soomlasele Paavo Nuotiole. Ülekaalukas võitja oli Johan Grøttumsbråten, kellele järgnes John Snersrud. Alles pärast ametlike tulemuste väljakuulutamist avastati eksitust. Kohtunikud olid punktide arvestamisel unustanud sootuks norralase Hans Vinjarengeni, kes hiljem siiski hõbedavõitjaks kuulutati.

Kiiresti soojeneval ilmal oli otsustav osa ka 50 km murdmaasuusatamises. Hommikune jahedus pettis ära soome ja norra määrdemeistrid, kuid rootslased, kes uskusid meteoroloogide prognoose temperatuuri järsu tõusu kohta, läksid rajale sulailmamäärdega. See oli õige valik, sest võistlejate finišeerimise ajal oli õhutemperatuur tõusnud koguni pluss 25 kraadi juurde. Lumi sulas silmnähtavalt.

Suuresti tänu õigele määrdevalikule said rootslased kolmikvõidu. Ainsana alistas viie tunni piiri võitja Per-Erik Hedlund, edestades järgnevat kõigi aegade suurima vahega - 13 minutit 27 sekundit.

Kiiruisutamises valitsenud korralagedusest kirjutas ajakirjanik Oskar Lõvi järgmist: “500 meetri suurpaar oli Larsen-Thunberg. Uisuhoidjaid uiskudelt võttes, toetas Larsen kätt Miti õlale ja meie mees tundis, kuidas 500 meetri maailmarekordimehe käsi duelli ärevusest värises kui haavaleht. Stardis püüdis Larsen omakorda ärritada Thunbergi meelega tehtud varastamisstardiga, mis ka Thunbergi ärevamaks tegi.

Maailmameister Thunberg kutsuti starti järgmiselt: “Härra Thunberg, kas tahate nüüd joosta?” Selle peale liigutas Thunberg eitavalt kätt kui peakorraldaja ja lausus: “Ei, las Ballangrud jookseb enne!”

Starti kutsumine oli vilets. Üht ameeriklast otsiti kaua, kuni mees peale paljude hõikamiste saadi kätte pealtvaatajate tribüünilt. Tuli oodata, kuni mees ennast võistlusdressi riietas ja uisud alla pani, mis muidugi võttis tarvilikult aega.”

50 km maratoni võitnud rootslasele Per-Erik Hedlundile olid tema koduküla Malungi elanikud kinkinud endi õmmeldud lumivalge suusakostüümi. Teistel rootslastel olid tumesinised suusadressid, kuid Hedlund ei pööranud sellele tähelepanu, otsustades võistelda koduküla kingituses. Pärast tema võitu hakkasid kõik rootslased rahvusvahelistel võistlustel kandma vaid täisvalget suusakostüümi, sest Hedlundi edu pani neid uskuma valge värvi kui õnnetooja üleloomulikkusse. Ja rootslased on tänaseni truuks jäänud valgele värvile ja neid on rajal sellevõrra kergem ära tunda.

Sankt Moritzi kiiruisurajal võistles kolmaski Eestis sündinud sportlane. Selleks oli Tallinnas sündinud ja kasvanud leedulane Kestutis Bulota (23. oktoobril 1896 Tallinnas – 14. juunil 1941 Sosnovas, Vene NFSV-s), kes tuli juulis 1917 Tallinna meistriks 1 km jalgrattasõidus. Tema nimele kuulusid 1916. aastal ka mitmed Eesti rekordid (100 sülla ja 50 versta sõidus) jalgrattaspordis. 1919. aastal asus Bulota elama oma vanemate sünnimaale ja temast sai Leedu esimene taliolümpialane. Hiljem oli ta üks Leedu jäähokile alusepanijaid ja arendajaid. Enne Teist maailmasõda oli Bulota veel Leedu Kehakultuurinõukogu esimees. Kuni 14. juulil 1941 küüditati ta Siberisse, kust ei pääsenud eluga.

Naiste iluuisutamise üksiksõidus oli ülekaalukalt parim 15-aastane Norra koolitüdruk Sonja Henie. Tema kõrged hüpped, kiired piruetid ja lühike seelik vallutasid nii pealtvaatajate kui ka kõigi kohtunike südamed. Sonja, kes võttis oma kavasse “sureva luige” sekventsi Tšaikovski balletist “Luikede järv”, võlus ära ka Rahvusvahelise Uisutamisliidu presidendi Ulrich Salchowi, kes oli liigutatud tütarlapse veatust virtuoossest esinemisest. Oma klassikalises teoses “Ice Skating - A History” märgib Nigel Brown: “Henie tõi vabakavva suuri muutusi. Seni oli kõrgeim interpretatsioon üksiksõidus vaid kohustuslikud elemendid koos lihtsate lisanditega, Henie otsustas “jutustada lugu”. Ta planeeris oma kava tantsu koreograafiale ning andis vormile täiuslikkuse. Hüpped ja piruetid ei olnud enam isoleeritud liigutused uisutamise vahel. Ta andis voolavuse erinevate figuuride sekventsidele ja programmi mõttele.”

Nii nagu 1924. aastal Chamonix’is prantslased, jäid ka Sankt Moritzis talimängude korraldajamaa Šveitsi sportlased kuldmedalita. Šveitsi osaks jäi vaid üks pronksmedal, kuid seda jäähokis.