Üks kahest sportlasest, kes Sapporos mängudel kolm kuldmedalit võitis, oli Hollandi kiiruisutaja Ard Schenk. Ent hollandlane oli ainus, kes saavutas need kõik individuaaldistantsil, sest suusataja Galina Kulakova kolme kulla sees oli ka teatekuld. Sapporo talimängudele saabus Schenk kindla eesmärgiga võita kõik neli kiiruisutamisdistantsi. Ja imelik küll, kuid enamik asjatundjatest pidas seda suurt eesmärki täiesti loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks sooviks. Ette rutates võibki öelda, et puudu jäi selle plaani täitmisest vähe.
Ard Schenk hakkas uisutamisega tegelema isa Claesi õhutusel, kes oli kunagi olnud ka ise Hollandi kiiruisutajate paremikus. Algul ei tundunud ta olevat kuigi andekas, kuid alates 1964. aastast hakkas tasapisi leidma oma stiili ja vähehaaval arenes võitlejaks. Davose MM-il 1966 tegi Schenk oma esimese maailmarekordi, lüües 1500 meetris soomlase Juhani Järvineni tippmarki ühe kümnendikuga (2.06,2). Kolm päeva hiljem uisutas ta Inzellis maailmarekordi 3000 meetris. Ta oli kirjutanud oma nime maailmarekordite raamatusse ja lisas sinna veel mõnegi lehekülje.

1968. aastal Grenoble’is ei olnud Schenk siiski veel suursaavutusteks valmis, kuigi teda loeti juba medalinõudlejate hulka. Pikk, uljas, füüsilises plaanis sajaprotsendiline atleet. Kulda ei antud siiski mitte väljanägemise põhjal. 1500 meetris oli tal šanss kõige kirkama medali võitmiseks. Enne viimast ringi oli ta kaasmaalase Kees Verkerkiga võrdne, kuid viimase lõpuponnistus oli võimsam ja andis 0,6-sekundilise edu. Kuidas Verkerk oli temast jagu saanud, seda Schenk ei mõistnud. Norralase Ivar Erikseniga jagatud hõbemedal jäi Ardile Grenoble’ist ainsaks, kuid andis edasiseks väärt kogemuse.

Uus aastakümme tähistas kiiruisutamises revolutsiooni, mida alustas Ard Schenk. Varem olid vaid norralased Oscar Mathiesen (1912-1914) ja Hjalmar “Hjallis” Andersen (1950-1952) suutnud võita kolm järjestikust maailmameistritiitlit. Nüüd sai samaga hakkama Schenk, võites aastatel 1970-1972.

Andersen oli esimesena uisutanud 10 000 meetrit alla 17 minuti ja Knut “Kuppern” Johannesen alla 16 minuti. Schenki kord oli avada uus unelmate piir 15 minutit (14.55,6). Peadpööritavam ja võimatuna näiv uudis saabus aga 1971. aasta jaanuaris Davosist: Ard Schenk oli uisutanud 1500 meetrit esimesena alla kahe minuti (1.58,7). See oli vapustav.

Sapporos eksis Ard vaid kord. Startinud avaalal 500 m viiendas paaris, lendas hollandlane kohe stardist väljudes kõhuli. Sellega oli esimesed lootused kustunud, kuid Schenk tõusis püsti ja lõpetas veel ajaga 43,4. Ajakirjanikud nimetasid selle tulemuse maailmarekordiks kukkumisega sõites. Ja Schenk ei jäänud isegi mitte viimaseks, seljataha jäid kaks austraallast.

Ühest komistusest Schenkile piisas. Edasi tegi ta kiiruisutamise ajalugu: kuld 1500 meetris ajaga 2.02,96; kuld 5000 meetris ajaga 7.23,61 ja kuld 10 000 meetris ajaga 15.01,35. Kolme distantsi võitmisega talimängudel olid enne teda hakkama saanud vaid Ivar Ballangrud (1936) ja Hjalmar Andersen (1952).

Rootslasest veteran Jonny Nilsson polnud kiidusõnadega kitsi, nimetades Schenki kõigi aegade parimaks kiiruisutajaks. Nilssoni ennast peeti kunagi hollandlasest looduse poolt veelgi andekamaks, kuid tal polnud vajalikul määral visadust. Schenkil oli sama palju ülemvõimu kui Eric Heidenil hiljem Lake Placid’i olümpial.

Schenk oli fanaatiline harjutaja. Tema koduküla elanikud korjasid aasta aasta järel uisutajale raha pikkade treeninglaagrite tarbeks. Kõige rohkem meeldis Ardile harjutada Norras. Seal oli ta peaaegu sama populaarne kui norralaste endi legend Knut Johannesen. Kõvade treeningute kõrval pidi Schenk leidma aega ka koolis käimiseks, sest ta õppis arstiks.

Kolm olümpiakuldmedalit, kolm maailmameistritiitlit ja kümned maailmarekordid oli saavutus, mis tegi Schenkist kiiruisutamise ajaloo ühe silmapaistvama persooni. Millegi enama saavutamiseks puudus motivatsioon ja nii siirdus Ard pikemalt aru pidamata Ned Nealy loodud elukutseliste uisutajate liigasse, mille üks eestvedaja oli ka Jonny Nilsson.

“Kiiruisutamistsirkus” läks peagi finantsraskuste tõttu hingusele ja Schenki uisutajakarjäär oli läbi. Ega ta kahetsenudki seda, et enam polnud võimalik amatöörina jätkata. Midagi võita ju enam polnud, pealegi oli paras aeg asuda arstipraksise juurde.

Schenk avas Amsterdamis terviseinstituudi, kus tavalised hollandlased said oma tervise eest hoolt kanda. Südameasjaks võttis Ard noored, kel probleeme narkootikumidega ja üritas neid spordiga tegelema panna. Ta ütles: “Neile inimestele ei tähenda midagi see, et olin kunagi rahvussangar. Nad vajavad kedagi, kellele võivad südant puistata. Kellele tahes.”

Põhja-Jaapanis Hokkaido saarel asuv Sapporo pidi ootama olümpialinnaks saamist üle 30 aasta. Linn oli juba saanud õiguse korraldada talimängud 1940. aastal, kuid tookord jäid need sõja tõttu pidamata. Esimest korda toimusid nüüd taliolümpiamängud Aasias.

Kelgutamises kujunes võistlus meeste kahekelgul äärmiselt tasavägiseks. Lõpuks saavutasid Itaalia (Paul Hildgartner, Walter Plaikner) ja Saksa DV (Klaus-Michael Bonsack, Wolfram Fiedler) meeskonnad võrdse koguaja 1.28,35. See põhjustas kohtunike seas peataoleku, kuidas jagada medalid? Pärast ROK-i presidendi Avery Brundage’iga konsulteerimist otsustati kuldmedalid anda mõlemale ekipaažile.

Mängude suurim kannataja oli 33-aastane austria mäesuusataja Karl Schranz. Kolm päeva enne avatseremooniat keelati alpialade favoriidil Schranzil mängudel võistlemine. Põhjuseks vaen ROK-i ja Rahvusvahelise Suusatamisföderatsiooni FIS vahel. Peamine tüliõun oli kommertsküsimused (äritegevus). Austerlast süüdistati selles, et ta oli teeninud enne Sapporo mänge üle 60 000 dollari aastas. Opositsiooni juhtis 84-aastane ROK-i president ja amatörismi kaitsja Avery Brundage.

Kui Schranzilt päriti Brundage’i ähvarduste kohta, ütles austerlane: “See amatööripuhtuse asi on midagi, mis pärineb XIX sajandist, kui amatöörsportlast peeti džentelmeniks ja iga teine oli praktiliselt sobimatu. Olümpia peab olema osavuse, jõu ja kiiruse võistlus - mitte enam.”

Päev pärast seda, kui Schranzi arvamus trükis ilmus, hakkas ROK-i Täitevkomitee arutama amatörismiküsimust. Pärast koosolekut keelati Schranzil häältega 28:14 mängudel osalemine. Ta oli ainus mäesuusataja Brundage’i musta nimekirja 40-st, keda karistati. Schranz mõisteti süüdi selle eest, et ta lubas kasutada oma nime ja pilti ärireklaamides.

Schranz ütles: “Venelasi subsideerib ametlikult nende valitsus ning kõik sportlased saavad materiaalset abi ühest või teisest allikast, kuid nendega ei tehta midagi.” Jean-Claude Killy lisas: “Enam ei ole amatööre. Et olla hea, peab suusataja sõna tõsises mõttes pühendama 4-6 aastat oma elust spordile. Sul ei ole aega kooli või töö jaoks ning sa pead rändama ühest maailma otsast teise. Seda kõike on raske teha kompensatsioonita.”

Austria Suusaföderatsiooni president Karl-Heinz Klee ähvardas mängudelt lahkuda kogu Austria võistkonnaga. Ta ütles: “Karl Schranz ohverdati ülimalt ebaeetiliselt. Selles olukorras on meil lahti vaid üks tee - tagasi koju.”

Austerlased jäid siiski Sapporosse. Jõudnud tagasi Viini, tervitas Schranzi 100 000 austerlast, kes korraldasid toetusparaadi. See oli suurim demonstratsioon Austrias pärast Teist maailmasõda. Kuna Brundage’i oli ameeriklane (teda tunti Austrias kui “Chicago raugastunud miljonäri”), pommitati USA Viini saatkonda ähvarduste ja protestidega. ROK-i silmakirjalikkus Schranzi suhtes ilmnes ka faktis, et austerlase asemel kiirlaskumise võitnud Bernhard Russi oli samuti lubanud oma fotot ja nime kasutada tikutopsidel, autokleebistel ja muudel reklaamplakatitel kui osa laiaulatuslikust olümpiaeelsest kampaaniast Šveitsi kindlustuskompaniile. Karl Schranz teatas oma loobumisest võistlusspordist kohe, kui Sapporo mängud olid lõppenud.

Jaapanlaste eeskujulik korraldus ja külalislahkus said tasutud 6. veebruaril, mil Miyanomori mäel jagati olümpiamedalid normaalmäe suusahüpetes. Kui Jaapanil oli varem talimängudelt ette näidata vaid üks slaalomihõbe (1956), siis nüüd võeti keisri silme all koguni kolmikvõit. Yukio Kasaya esikoht oli väljaspool kahtlust. Hõbeda võitis Agitsugu Konno ja kolmikvõidu kindlustas korraldajatele Selji Aochi. Kogu poodium oli üllatajate päralt.

Enne, kui talimängud lõppesid, eemaldati võistlustelt Prantsusmaa mäesuusataja Annie Famose, kes eelmistel mängudel Grenoble’is oli võitnud hõbe- ja pronksmedali. Sapporos oli prantslanna juba jõudnud võistelda kiirlaskumises, kus saavutas kaheksanda koha. Seejärel saatis ROK aga Famose koju, sest teda süüdistati amatörismireegleid eirava lepingu sõlmimises Prantsusmaa raadioga, kellele ta oli lubanud võistlusi kommenteerida.

Ameeriklase John Wursteri jaoks lõppes 500 m kiiruisutamise võistlus juba stardijoonel. Nimelt arvas mees, et paariline varastas enne stardipauku ja jäi rahulikult paigale. Kõik oli aga määrustepärane. Vihaselt rabas ameeriklane mütsi peast ja virutas selle vastu jääd: milleks kogu see ettevalmistus!

20 km laskesuusatamises olid nagu eelnevatel mängudelgi peafavoriidid NSV Liidu laskesuusatajad. Kui esimene võistleja 8. veebruaril Makomanai suusastaadionilt rajale läks, hõljusid õhus lumeräitsakad. Varsti oli sadu nii tugev, et esikümne lõpus startinud sportlased tulistasid tiirudes huupi ja teenisid maksimaalseid trahviminuteid. Kiiresti kutsuti kokku võistluste žürii ja seni startinud sportlased kutsuti rajalt tagasi. Olümpiamedalid jagati teisel katsel, järgmisel päeval. Siis oli taas hoos vahepealsetel aastatel varjus olnud tiitlikaitsja Magnar Solberg, kes võitis jälle kuldmedali. NSV Liidu koondis jäi koguni medalita.

Esmakordselt polnud taliolümpia jäähokiturniiril osalejate seas Kanadat. Vahtralehemaa harrastajatest hokimehed keeldusid rahvusvahelistest amatöörvõistlustest 1969. aastal, sest ei tahtnud võistelda NSV Liidu ja teiste sotsialismimaade “professionaalsete amatööridega”.

Mängude viimane võitja selgus meeste 4 × 10 km teatesuusatamises. Läbi kogu võistluse oli Norra ja NSV Liidu järel pronksmedalites kindlalt kinni Rootsi. Kuigi šveitslased olid teisel ja kolmandal etapil vahet rootslastega kõvasti kahandanud, ei usutud, et vähetuntud Eduard Hauser suudab viimasel etapil midagi ära teha Sapporos 15 km kuldmedalivõitja Sven-Åke Lundbäcki vastu. Ometi juhtus ime. Hauser püüdis olümpiavõitja kinni ja tõi Šveitsi neliku pronksile.

Naiste 500 m kiiruisutamises oli Ameerika neiu Anne Henningi kord üllatada. Ta uisutas viiendas paaris koos Läti päritolu kanadalanna Sylvia Burkaga. Henning alustas väga energiliselt - 100 m vaheaeg oli päeva kiireim. Burka liikus siserajal märgatavalt aeglasemalt ja jäi rajavahetusel pärast kurvist väljumist ameeriklannale ette. Kuigi määruste järgi pidanuks ta teed andma.

Henning oli sunnitud nüüd pidurdama ja tõusis nõutult peaaegu sirgu. Hetk hiljem ameeriklanna siiski jätkas uisutamist. Finišis võitis ta vastast suurelt. Mis aga eriti imetlusväärne - kõigele vaatamata sündis uus olümpiarekord 43,73. See arusaamatus rajavahetusel tõi võistlusse vaheaja ja kohtunikud asusid nõu pidama. Lõpuks otsustati Burka diskvalifitseerida ja anda Henningile, kui ta tahab, pärast viimase paari finišeerimist õigus kordusstardiks. Ameeriklanna tahtis ja saavutas veelgi parema aja – 43,33. Polnud mingit kahtlust, kes oli olümpial parim sprinter.

Meeste kiirlaskumises võttis kulla šveitslane Bernhard Russi. Kuigi ta oli 1970. aastal Val Gardena tulnud sel alal maailmameistriks, oli 21-aastane Russi koondise varumees ja pääses Sapporosse üle noatera. Viimasel suvel oli ta osalenud James Bondi filmi võtetel ja murdnud seal jalaluu, nii polnud tal ka õiget võistlusvormi. Austerlase Karl Schranzi sunnitud eemalejäämine andis šveitslasele suurepärase võimaluse kuldmedali võitmiseks ja selle võimaluse kasutas ta ka edukalt ära.

Meeste slaalomis juhtus talimängude superüllatus. Oma esimese taliolümpia kuldmedali said hispaanlased. Võitjaks ennustati itaallast Gustavo Thönit või mõnd Austria või Prantsusmaa meistritest, kuid pärast esimest laskumist oli parim aeg Hispaania mäesuusatajal Francisco Fernández Ochoa’l. Enamik spetsialistide arvas, et pärast teist sõitu on hispaanlane medaliomanike seast kadunud, kuid Ochoa närv oli tugev ja ta saavutas ka teises laskumises silmapaistva aja.

See tõi terve sekundilise eduga olümpiavõidu. Gustavo Thöni sai hõbeda ja pronksile tuli ta onupoeg Rolando Thöni. Värske olümpiavõitja oli nii emotsioonide võimuses, et ei suutnud öelda reporteritele midagi muud kui: “Ma ei saa seda uskuda. See ei saa tõsi olla.” Tund hiljem oli tema enesekindlus kõvasti kasvanud, kõneledes Hispaania juhtivast matadoorist, ütles ta: “El Cordobás on minuga võrreldes väike vend. Mina olen õige tšempion.”

Seni oli Francisco Fernández Ochoa parim saavutus maailmakarika etappidelt olnud vaid 12. koht. 1974. aasta MM-il saavutas ta veel kord kõva tulemuse, võites slaalomis hõbemedali, 1976. aasta taliolümpial oli aga üheksas.

Naiste slaalomis saavutas kuldmedali ameeriklanna Barbara Cochran, kes edestas prantslannat Danièle Debernard’i kahe laskumise kokkuvõttes vaid 0,02 sekundiga. See oli 20. sajandil napim olümpiaedu mäesuusaaladel.

Suusahüpetes 90 m mäelt tuli järjekordne suurüllatusvõitja. Poolale tõi esimese taliolümpiakulla 19-aastane Wojciech Fortuna, kes oli oma maa koondisse pääsenud viimasel tunnil. Võistlus kujunes eriti konkurentsitihedaks. Lõpuks lahutas võitjat neljandast kohast vaid 0,7 punkti ja võit tuli vaid 0,1-punktilise eduga Walter Steineri (Šveits) ees. Neljanda koha mees soomlane Tauno Käyhkö jäi omakorda 0,1-punktise vahega ilma pronksmedalist, mille näppas Rainer Schmidt Saksa DV-st. Seejuures pani õnneseen Fortuna võidule aluse suurepärase avakatsega 111,0 m. Teine hüpe oli vaid 87,5 m, kuid võiduks kokkuvõttes piisas. Kunagi varem polnud keegi tulnud olümpiavõitjaks hüpetega, mille pikkuste vahe oli koguni 22,5 meetrit. Pärast Sapporot kadus ka Fortuna tippspordist.