Naiste 20 km murdmaasuusatamine oli olümpiakavas esmakordselt ja ka sel distantsil võidutses Sarajevo mängude kangelanna Marja-Liisa Hämäläinen. Sarajevo taliolümpia oli soomlanna Marja-Liisa Hämäläineni karjääri kõrghetk, kes tegi suusatamise ajalugu, võites ühtedel mängudel kolm kuld- ja ühe pronksmedali. Sellist saavutust polnud veel kellelgi. Varem olid kolm kuldmedalit ühtedelt mängudelt saavutanud Klavdia Bojarskihh (1964) ja Galina Kulakova (1972).

Lõuna-Karjalas Simpele küla lähedal Rautjärvis 10. septembril 1955 sündinud Marja-Liisa tee tippu kulges üle kivide ja kändude. Kolm korda võistles ta juunioride MM-il (1971-1973), kus individuaalselt jäi parimaks kuues koht. Kulla sai ta 1971. aastal teatesuusatamises.

Olümpiakulda nägi ta esimest korda oma onu Kalevi Hämäläineni kodus, kes oli tulnud olümpiavõitjaks 1960. aastal 50 kilomeetris. Marja-Liisa tegi olümpiadebüüdi 1976. aastal Innsbruckis, kus jäi kümnes kilomeetris 22. kohale ega pääsenud teatenelikusse (Soome sai siis hõbeda). Aastaid püsis ta Helena Takalo ja Hilkka Riihivuori varjus. 1978. aasta Lahti MM-il võeti Hämäläinen teatenaiskonda, kuid ta tegi erakordselt kehva sõidu. Marja-Liisa sai Taina Impiölt teate esimesena, kuid oskas vahetuses langetada naiskonna kodupubliku silme all kuuendaks. Vaid Takalo ja Riihivuori imesõit tõi siiski lõpuks igatsetud kulla. Individuaalselt oli Hämäläinen kümnes kilomeetris 23. ja 20 km 16.

Lake Placid’i olümpia järel 1980. aastal pidi ta jälle kuulama etteheiteid: 5 kilomeetris 19., 10 kilomeetris 18. ja 4 × 5 km teatesõidus viies koht. Oslo MM-il 1982. aastal jätkus kehv sari: viies kilomeetris 17., kümnes kilomeetris 11., 20 kilomeetris 17. ja 4 × 5 kilomeetris 4. koht. Ta oli tõeline ebaõnnestuja. Mida mõtles ta kõigi nende kurbade aastate järel? Miks jätkas ta ikka veel treenimist?

Küllap teadis Marja-Liisa ise kõige paremini, milleks ta on tegelikult võimeline. 1983/84. hooaeg oli lõpuks murranguline ja tõi kaasa ka maailmakarika võidu. Sellele järgnes suuredu elu kolmandal olümpial.

Pärast Sarajevo edu ütles Marja-Liisa, et lõpetab sel olümpiatalvel, äärmisel juhul pärast 1985. aasta MM-i Seefeldis. Kuid ta jätkas veel kaua oma edukaks kujunenud suusatajakarjääri, võisteldes ka 1994 Lillehammeris, oma kuuendatel olümpiamängudel.

Iluuisutamises ei sünni võitjad üleöö. Sarajevosse saabudes oli Suurbritannia jäätantsupaar, 26-aastane Jayne Torvill ja 25-aastane Chrostopher Dean kindel soosik. Nad saabusid olümpialinna neile reserveeritud kuldmedalite järele. Suurbritannia delegatsioon tegi ROK-ile avalduse, et neil lubataks kasutada avadefileel kaht lipukandjat - Torvilli ja Deani -, kuid seda ei rahuldatud. Nii kandis Christopher Dean lippu üksinda. Torvill ja Dean olid mõlemad kaevurite lapsed Nottinghamist Kesk-Inglismaal. Nad alustasid koos iluuisutamist 1975. aastal. Kolm aastat hiljem tulid nad esmakordselt Briti meistriks ja esindasid samal aastal oma maad Strassbourgi EM-võistlustel. Seal nägid nad ka kuulsa vene balletikooli meistreid Irina Moissejevat ja Andrei Minenkovi, kelle esinemine jättis neile sügava mulje ja kelle stiil andis inspiratsiooni edasiseks tegevuseks.

Sarajevo talimängudeks valmistasid Torvill ja Dean ette uue kava. Nende tantsu aluseks sai Maurice Raveli “Bolero”. Tants muutus kohe paari kõrgelthinnatud lööknumbriks. Kuid tekkis ka probleeme. Osa kriitikuid heitis neile ette, et tervelt 27 sekundit olid nad kava alguses põlvili jääl ja seetõttu jäi nende neljaminutiline aktiivne tants lühikeseks. Vabatantsus on ette kirjutatud ka tempo ja rütmi muutused, kuid inglaste tantsus see puudus. Seega on küsitav “Bolero” sobivus jäätantsu taustmuusikaks.

Nende kavas aga oli kolm tõstega seotud figuuri, mis pole jäätantsus lubatud ja on paarissõidu element. Publik, kes polnud seesugustest nüanssidest teadlik, oli aga tantsust vaimustuses. EM-il Budapestis enne olümpiamänge said Torvill ja Dean oma valiku õigsuses kinnitust. Nende esinemist hinnati maksimaalse kuue punktiga koguni 17 korral.

Sarajevo jäähallis said inglased unelmate hinnet kuut näha kohustusliku kava ajal kolm korda, originaalse paso doble’i puhul veel neli korda ja vabatantsu eest 12 korda - kõigilt kaheteistkümnelt kohtunikult! Kokku 19 korda maksimumhinne. See oli rekordite rekord. Midagi sellist poldud iluuisutamise ajaloos veel nähtud. Pärast olümpiamänge läksid Torvill ja Dean jäärevüüsse nagu enne neid olid teinud paljud varasemad olümpiavõitjad. Mida oligi neil amatööridena enam saavutada ja mida endale tõestada? Hiljem selgus, et siiski midagi veel jäi.

Kogu oma karjääri jooksul olid Jayne ja Christopher olnud lahutamatud. Neid loodeti näha ka abielusadamasse uisutamas. Nii siiski ei juhtunud. Jayne Torvill abiellus ansambli The Genesis helioperaatori Phil Christianseniga, Chris Dean otsis õnne aga kaks korda. Tema esimene abielu prantslanna Isabelle Duchesnay’ga (olümpiahõbe 1992 jäätantsus) jooksis karile. Deani teiseks naiseks sai USA iluuisutaja Jill Trenary (1988 olümpia neljas üksiksõidus).

Torvill ja Dean on aastaid hiljem ka valgust heitnud oma suhetele. Chris: “Ta oli suur täht, kes sai juba 13-aastaselt Briti meistriks. Kõik tundsid tema ees kohtuvat aukartust. Kui tema muusika hakkas kõlama, pidime väljakult kaduma. Imetlesin Jayne’i algusest peale. Ta teadis täpselt, mida tahab saavutada. Mind ja teda liitis pühendumine. Ajapikku saime lähedasteks. Käisime aastaid koos võistlusreisidel, töötasime ja sõime koos. Inimesed muutuvad ninapidi koos olles sarnaseks. Ühiselt töötades oleme üks. Teame, mida teine mõtleb, oleme ühel lainel. Keegi ei usu, et meie suhted on alati olnud platoonilised - on ju meie töö seotud puudutuste, tunnete, ühise vereringega. Edu päevil lootsid kõik, et meist saab paar ka eraelus. Me ei tahtnud üldsuse illusiooni purustada. Sport oli meile kõige tähtsam.”

Jayne: “Chrisiga tutvudes ei läinud kõik algul libedalt. Olin teda aastaid treenimas näinud ning pidasin teda blondiks ilueediks, printsiks, kellega minusugusel ei ole asja. 16-aastaselt vajasin uut partnerit. Treener pakkus välja Chrisi. Olin pabinas, kuid põnevil. Proovisõidul ei tahtnud me, et keegi meid vaataks. Treener käskis meil tantsuasendi sisse võtta, kehad hästi ligistikku. Ehkki olime mõlemad ennegi paarissõitu teinud, ei julgenud me teineteisele otsa vaadata. Võttis tükk aega, enne kui suutsin Chrisi käte vahel lõõgastuda. Lakkamatu treening võttis meilt eraelu. Algul me eriti ei suhelnud, kuid ajapikku hakkasime kohtuma ka väljaspool jäähalli, näiteks selleks, et kavale muusikat valida. Siis avastasime, et meil on sarnane muusikamaitse ning palju muud ühist. Võistlusreisidel hoidsime kokku, Chrisi seltsis tundsin end kaitstuna. Kui saime Nottinghami linnavalitsuselt Sarajevo olümpiamängude ettevalmistuseks rahalist toetust, jäeti stipendium minu käsutada. Olime Chrisiga nagu abielupaar! Iga kord, kui ta mõne penni kulutas, pidi ta mulle seletust andma.”

Lillehammeri talimängude eel tehti paljude teiste spordialade kõrval järeleandmisi iluuisutajatelegi. Olümpiajääle lubati ka elukutselisi. Come back’i kavatsesid täieliku üllatusena ka 36-aastane Jayne Torvill ning 35-aastane Christopher Dean. Küsimusele, mis sundis neid amatööride hulka tagasi tulema, vastas Dean: “Meil oli kõik need aastad küllalt huvitav võistelda proffide hulgas, kuid rääkida, et tunded oleksid samasugused nagu amatöörspordis, oleks ilmne liialdus. Mingil hetkel taipasin, et orbiit, millele sattusime elukutseliste hulka minnes, on sulgunud. Seda teed võib vaid korrata ja korrata.”

Jayne, kellele Dean oma ideest uuesti olümpiale minna ette kandis, polnud selleks üldse valmis: “Algul arvasin, et Chris on lihtsalt purjus. Veendunud vastupidises, tundsin, et mind haarab paanika. Kohe kippusid pähe mõtted, et tegeleme ju juba üheksa aastat hoopis teise iluuisutamisega, kus kohtunike hinded pole kaugeltki kõige tähtsamad. Et peale meid on juba neli paari tulnud maailmameistriks ja kaks olümpiavõitjaks. Et meie reputatsioon, mida olime nii palju aastaid loonud, on katastroofi äärel.”

Lõpuks andis Jayne oma nõusoleku. Hakati tööd tegema. Kui kava hakkas juba mingeid jooni võtma, mindi oma endise treeneri Betty Calloway juurde. Nende uue kava aluseks sai Irving Berlini muusikapala “Let’s Face The Music And Dance”. Tagasitulek oli edukas. Kopenhaageni EM-il 1994. aasta jaanuaris võideti kuldmedal peaaegu sama kindlalt kui kümme aastat tagasi. Olümpiajää ei olnud neile siiski nii libe ja kohtunikudki olid vähem heatahtlikud (muide peaaegu pooled neist endise NSV Liidu vabariikidest). Torvillile ja Deanile kuulus pronksmedal. Säravamad medalid läksid Oksana Grištšuki - Jevgeni Platovi ja Maria Ussova - Aleksandr Zulini valdusse. Kindlasti lootsid inglased enamat, kuid ehk tundsid nad pronksisestki autasust heameelt.

Esmakordselt olümpiamängude ajaloos avati talimängud jalgpallistaadionil. Selleks areeniks oli 50 000 pealtvaatajat mahutav Kosevo staadion. Üheksa aastat hiljem kasutasid serblased mängude avatseremoonia paika aga juba vangilaagrina.

Korraldajamaa Jugoslaavia lipukandja avatseremoonial oli mäesuusataja Jure Franko. See osutus ka väga õigeks valikuks, sest just Frankol õnnestus tuua Jugoslaaviale esimene taliolümpiamedal läbi aegade. Esimene alpiala oli meeste suurslaalom, kus Franko oli pärast esimest laskumist neljas. Teises sõidus oli aga Franko kiireim ja see tõstis ta kokkuvõttes hõbemedalile.

10. veebruar, kolmas võistluspäev algas teatega, et eelmisel päeval oli surnud NSV Liidu partei- ja valitsusejuht Juri Andropov. Tema mälestuseks otsustas ka sotsialismileeri kuuluva riigi Jugoslaavia valitsus langetada kõik lipud poolde vardasse. Päeval vallandus seni lumepuuduse käes vaevelnud Sarajevos oodatud lumesadu ja lund tuli lausa sellise hooga, et pani koguni küsimärgi alla 30 km murdmaavõistluste läbiviimise. Võistlus siiski toimus, kuid suure eelise said hiljem startinud sportlased.

Talimängudel pälvis erilist tähelepanu Costa Rica ainus esindaja Sarajevos Arturo Kinch, kes pidi toime tulema abimeesteta. Keeleprobleemide tõttu sattus ta 30 km stardi hommikul bussiga kuhugi äärelinna ja jõudis starti lausa viimasel minutil. Finišis kaotas ta võitjaks tulnud Zimjatovile 55 minutiga. Polnud ka ime, sest Kinch oli tol aastal suuskadel alles neljandat korda. Eelmistel mängudel oli Kinch võistelnud aga mäesuusatamises, saavutades kiirlaskumises 41. koha. Calgary’s startis ta juba mõlemal alal ning talimängudel lõi Kinch kaasa veel ka 2002. ja 2006. aastal. Siis oli Torino murdmaarajal võistelnud mees 49-aastane.

Kiiruisutamises alustasid nii mehed kui ka naised võistlustega 500 m distantsil. Lumetuisk takistas aga avatud staadionil võistluste läbiviimist ja startidega alustati viis tundi planeeritust hiljem. See on jäänud ka viimaseks korraks, kui kiiruisutajad on talimängudel olnud ilmaoludest sõltuvad.

Mängudele tõi eksootikat Neitsisaarte kiiruisutaja Errol Fraser, kes sai 500 m 42 startinu hulgas 40. koha. 1000 meetris kuulus talle 42. koht 43 võistleja hulgas. Võib-olla ergutas teda teadmine olla esimene tõmmunahaline kiiruisutaja talimängude ajaloos ja ühtlasi oma maa esimene sportlane taliolümpial. Eksootilised sportlased olid veel Egiptuse kelgutaja El Reedy, Senegali mäesuusataja Lionell Gueye, Jamaica bobimeeskond jt.), kes nautisid ajakirjanike tähelepanu enam kui nii mõnigi olümpiavõitja.

Enne 30 km suusatamist oli Gunde Svan avanud hotellitoa akna ja karjunud väljas möllavasse lumetormi: “Kõigi maailma jumalate ja põrguvürstide nimel lakaku lumesadu!” Nii siiski ei juhtunud, kuid rootslane näis siiski uskuvat nõidusesse ja kordas oma hüüdu enne võistlust 15 kilomeetris. Seekord ilmahaldjad vist ehmatasid Põhjamaa viikingi röögatust kuuldes, igal juhul andsid nad korralike külmakraadidega ilma.

Loodeti soomlase Juha Mieto võitu, kes neli talve tagasi Lake Placid’is jäi Wassbergile alla kõigest 0,01 sekundiga. Mieto võitu soovisid ka paljud suusatamise asjatundjad. Frankfurter Allgemeine kirjutas otse: “Kogu suusamaailm loodab Sarajevos, et suur soomlane Mieto võidab.” Ei võitnud seekordki. Nagu juba ammusest ajast tavaks, oli nüüdki esimeseks medalita jääjaks Mieto - neljas koht. Pronksi võttis talt kaasmaalane Harri Kirvesniemi. Domineerisid need, kellel selgeks õpitud uudne uisusamm. Venelased ei uskunud ikka veel selle stiili eeliseid ja loomulikult ei pääsenud nad ka etteotsa. See-eest Gunde Svan (Luik) lausa lendas rajal. Oma võidu üle oli mees üliõnnelik, lausudes: “Olen saanud õnnitlustelegramme Olof Palmelt, Lisa Skoglundilt, Gunder Häggilt ja vaadake siia, Sixten Jernbergilt endalt!” Jernberg oli Svani iidol ja selline tähelepanu meistrilt oli talle suur tunnustus. Ka hõbemedal läks Soome, selle võitis Aki Karvonen.

15 km viiendaks tulnud norralane Ove Aunli diskvalifitseeriti finišisirgel uisusammu kasutamise pärast, mis oli reeglitega keelatud. Kusjuures sellise ettepaneku tegi kohtunikežüriisse kuulunud Aunli äiapapa Kristian Kvello. Norralaste läbikukkumine (parimana Holte kaheksas) viis tasakaalust välja peatreeneri Magnar Lundemo, kes süüdistas soomlasi veredopingu kasutamises. Norra Suusaliit vabandas peagi soomlaste ees ja saatis Lundemo erru.

Olümpia mäesuusatamisvõistlustelt puudus tiitlikaitsja rootslane Ingermar Stenmark. Tema ja Lichtensteini sportlane Hanni Wenzel olid liiga ettevaatamatud oma rahaasjadega, nii et lõpuks segas ROK vahele ja kuulutas suusatajad novembris 1983 elukutselisteks.

Naiste 3000 m kiiruisutamises läks kolmikvõit Saksa DV-sse. Veelgi enam: nii esimeseks tulnud Andrea Schöne, teine Karin Enke ja kolmandaks jäänud maailmarekordiomanik Gabi Schönbrunn olid kõik kolm sportlast pärit Dresdenist. Schöne oli kuldmedalit jahtinud juba ammu. Kaheksa aastat tagasi oli ta 15-aastaselt Andrea Mitscherlichi nime all võitnud oma esimese olümpiamedali (hõbeda). Veel 1988. aastal Calgary’s võitis sakslanna medaleid, siis juba Andrea Ehrigi nime all.

Meeste kiirlaskumises saavutas kuldmedali 23-aastane ameeriklane Bill Johnson, näidates laskumisel suurimat kiirust (104,532 km/h), mida 20. sajandil talimängudel mäesuusatamises fikseeriti. Neli aastat varem oli Johnson olnud Lake Placid’i olümpial kiirlaskumise võistlusel proovilaskuja ja veel 1983. aastal võistles MK-sarja teises ešelonis. Esimese MK etapivõidu sai Johnson alles Sarajevo olümpiatalvel, jaanuaris Wengenis. Pärast edu Sarajevos enam suurte võitudeni ei jõudnudki. Üritas veel 2002. aasta USA olümpiakoondisse jõuda, kuid tulutult. Kukkus raskelt 2002. aasta märtsis USA meistrivõistlustel ja oli kolm kuud koomas.

Iluuisutamise naiste üksiksõidus saavutas viienda koha Sarajevos tänane Eesti tuntuim iluuisutreener Anna Levandi. Toona võistles kahevõistleja Allar Levandi tulevane abikaasa Anna Kondrašova nime all. Neli aastat hiljem kuulus maailma paremikku kuulunud Kondrašovale 8. koht.

50 km suusamaraton peeti ideaalsetes ilmastikuoludes. Suurim kullapretendent oli rootslane Thomas Wassberg, kuigi leidus neidki, kes tegid panuse Gunde Svanile. Võistlus kujuneski kahe rootslase vaheliseks põnevusetenduseks. Wassberg pani täiskäigu peale kohe esimestest kilomeetritest alates. 15 km kohal juhtis Wassberg 21-sekundilise eduga, kuid 40. kilomeetril oli 12 sekundiga ees juba Svan. Finišis oli Wassbergi edu vähem kui viis sekundit.

Svan raevutses: “Mind ei tahetudki näha võitjana. Viimase kolme ja poole kilomeetri jooksul ei öeldud mulle enam vaheaegu.” Hiljem avaldati arvamusi, et Rootsi treenerid ja suusajuhid tõepoolest ei tahtnud Svani võitu. Kui ta oleks võitnud kulla ka 50 kilomeetris, mis on kõige rohkem tahtejõu, taktikalise küpsuse ja vastupidavuse proov, siis polekski tal enam olnud sihti, mille poole püüelda. Nüüd aga oli Calgary tema jaoks suur eesmärk.

Jäähokis ületasid NSV Liidu hokimehed kanadalaste rekordi - viis kuldmedalit taliolümpiamängude turniiridelt (1924, 1928, 1932, 1948, 1952). Venelased jõudsid Sarajevos kuuenda võiduni: 1956, 1964, 1968, 1972, 1976, 1984. Finaalmängus võideti Tšehhoslovakkia küll vaid 2:0, kuid võit turniiril oli ülivõimas. Seitsmes kohtumises suutsid teiste riikide hokimehed litri Vladislav Tretjaki selja taha saata vaid kuuel korral. Samal ajal viskasid nõukogude mängijad vastastele 48 väravat. Tretjak tõusis saavutustelt Aleksandr Ragulini kõrvale: kummalgi kolm olümpiakulda ja kümme maailmameistritiitlit.

Aastatel 1993 - 1994 möllas olümpialinnas Sarajevos kodusõda. Kuigi ÜRO ja NATO tegevuse tagajärjel saadi olukord 1994. aastal kontrolli alla, olid serblaste kaks aastat kestnud rünnakud nõudnud juba 10 000 inimelu ja tekitasid olümpialinnas suuri purustusi. Peaaegu täielikult hävisid olümpiarajatised ja olümpiamuuseum.

ROK pidas hädasolevaid sarajevolasi meeles ning organiseeris 1993. aasta suvel Bosnia-Hertsegoviina pealinna üle 30 tonni toiduaineid ja esmaabitarbeid. Maailmale tehti pöördumine sõjas kannatavate laste aitamiseks. Pöördumisele kirjutasid alla 241 Sarajevo talimängudest osa võtnud sportlast. Samasugust tähelepanu laste suhtes nõudis Lillehammeri talimängude eelõhtul norra näitlejatar ja UNICEF-i saadik Liv Ullman ning võistluste avamisel ROK-i president Juan Antonio Samaranch. Lisaks käis Samaranch Lillehammeri talimängude ajal Sarajevos solidaarsusvisiidil.

Sportlastest esines kõige veenvamalt kolmekordne olümpiavõitja kiiruisutamises Johann Olav Koss, kes andis enamiku oma preemiarahast olümpiaabiorganisatsiooni Olympic Aid käsutusse. Tema eeskujule järgnesid veel mitmed teised tuntud olümplased.