Meeste maratonijooksus moodustus medalite eest võistlev juhtgrupp pärast 35. kilomeetrit, kui ette pääses Rooma MM-i medalikolmik - keenialane Douglas Wakiihuri, Djibouti mees Hussein Ahmed Saleh ja itaallane Gelindo Bordin. Ootamatult leidis viimasel kahel kilomeetril uusi jõuvarusid kolmandaks langenud Bordin, kes lõpetas esimesena. Ta põlvitas maha ja suudles hellalt staadioniraja polüuretaankatet. Finišis oli itaallane esimesena olnud juba 80 aastat tagasi, kuid tollal juhtus tuntud Dorando Pietri tragöödia, kui mees diskvalifitseeriti. Nüüd võis Gelino Bordin pidada end maratonijooksus Itaalia esimeseks olümpiavõitjaks.

Kaks päeva pärast meeste 200 meetri jooksu finaali kerkisid Souli kergejõustikuvõistlustel jälle esiplaanile dopinguga seotud uudised. Neljandana lõpetanud Linford Christie dopinguproovist leiti efedriini. ROK-i esindaja Michele Verdier teatas, et Christie võib nüüd kaotada ka 100 meetris võidetud hõbemedali. Britt andis aru ROK-i Meditsiinilise Komisjoni ees. "Inkvisitsioon" kestis koguni neli tundi. Christie rääkis, et oli Soulis nautinud terviserohuna tuntud ginsengi juurt ja see üsna tõepärane lugu veenis komisjoni - efedriini oli dopinguproovis olnud tühine osa. Komisjon nõustus vabastama jooksja dopingusüüdistusest. See oli esimene kord, kui olümpiamängudel dopinguga vahele jäänud sportlasele anti armu. Ginsengi juur aga lisati ROK-i poolt keelatud ainete nimekirja.

Tuleme nüüd aga oma "järjejutu" juurde. Haiitilane Dieudonne Lamothe, kes 1976 Montrealis oli lõpetanud 5000 meetri jooksu viimasena, teistest mitu ringi hiljem ja kes 1984 Los Angelese olümpiamaratonil oli olnud viimane lõpetaja, võttis maratonijooksust osa nüüdki, pälvides nii austust kui lugupidamist. Lamothe lõpetas maratoni 20. kohaga, saades ajaks suurepärast 2:16.15. Tulemus on parem, kui paljude riikide selle ala rekord. Haiitilane oli võistlustules veel Barcelonaski, lõpetades seitsmendas kümnes.

100 meetri liblikujumises peeti peafavoriidiks ameeriklast Matt Biondit. Olümpiavõitjaks tuli aga ootamatult tõmmunahaline Surinamist pärit Anthony Nesty, olümpiarekordiga 53,00. Viis esimest püstitasid kõik isikliku rekordi. Nesty oli tulnud viiendaks 1986. aasta MM-il ja järgmisel aastal seisis edetabelis neljandal koral, kuid tema võit oli siiski suurüllatuseks. Surinam, väike troopikariik (elanikke 380 000) Lõuna-Ameerika idarannikul, polnud kunagi varem andnud olümpiamedalisti. Surinamis on vaid üks rahvusvahelistele nõuetele vastav bassein ja Nesty oli läinud elama ning treenima USA-sse, asudes ühtlasi õppima Texase ülikoolis. Tagasihoidlik Nesty, kes muide sündinud Trinidadis, pöördus Surinami tagasi kangelasena. Lennuväljal piiras teda tohutu rahvahulk, kes nõudis, et ta võtaks vastu 3000 dollarit. Valitsus lisas sellele suurema summa. Lisaks ristiti kohalik staadion Onverwachtis Nesty nime järgi. Tema auks anti välja postmark, samuti kullast ja hõbedast mälestusmündid. Anthony Nestyst sai esimene tõmmunahaline ujuja, kes võitis olümpiakuldmedali. Mis puutub Matt Biondisse, siis tema jäi mõtisklema oma napi kaotuse üle. Pärast võistlust naljatas ta: "Üks sajandik sekundit - mis oleks juhtunud, kui oleksin lasknud oma sõrmeküüntel pikemaks kasvada?" Morago Torpedo sai edukalt üle oma raevust ja pettumusest, võites Soulis kokku viis kuld-, ühe hõbe- ja ühe pronksmedali.

Pärast esimest võitu - 100 meetri vabaujumises - ronis Biondi basseinist välja ja täites kommertslepingu tingimusi, kuulutas TV-kaamerate ees: "Lähen Disneylandi." Ja seejärel: "Lähen Disney Maailma." ROK käskis NBC-televisioonil hävitada see Biondi reklaamiga lint otsekohe, mida TV-mehed ka kähku tegid. Hõbemedalimees Chris Jacobs oli veel kaks aastat tagasi olnud kokaiini ja alkoholiga kaubitseja, kuid suutnud end ohtlikust bisnisest eemale tõmmata.

Ajavahemikul 1977 kuni 1986 võitis Vladimir Salnikov järjest 61 finaali 1500 meetri vabaujumises. Ta alistas 15 minuti piiri neli korda. Keegi teine polnud selleni veel küündinud. 1986. aasta MM-il lõpetas Salnikov neljandana. Järgmisel aastal ei pääsenud ta EM-il isegi mitte finaali. Näis, et ta oli lae saavutanud ning taandumas. Kuid Vladimir keeldus alla andmast. Teda treenis abikaasa Marina, kes sisendas mehele, et too võib korrata kaheksa aasta tagust olümpiavõitu. Nõukogude koondise treenerid aga kahtlesid selles ürituses ning keeldusid teda võistkonda võtmast. Siis segas Nõukogude spordiminister vahele ja teatas, et kui Vladimir Salnikov ise peab end vääriliseks esindama kodumaad Souli olümpial, peavad treenerid talle koha ka leidma. Salnikovi ei peetud tõsiseltvõetavaks medalitaotlejaks ka välismaal. Time Magazine tegi kokkuvõtte: "Salnikovi pikk päev vabaujumise maailmarekordimehena on möödas. Tal pole Soulis oodata midagi muud, kui näha, kuidas tema rekord ta ees langeb." Olümpia eelujumistes ilmutas Salnikov, et ta on ikka veel ähvardav. Tema aeg 15.07,83 jäi alla vaid ameeriklasele Matt Cetlinskile.
Finaalis asus Cetlinski varakult juhtima, kuid väsis ja pärast 675 meetri läbimist asus liidriks Salnikov. Lõpuks edestas ta sakslast Pfeifferit üle kahe sekundi, saades ajaks 15.00,40. Salnikovist sai kolmas ujuja, kes võitis olümpiakulla pärast 8-aastast vaheaega. Teised olid Duke Kahanamoku ja Dawn Fraser. Õhtul, kui kõik pildistamised, intervjuud ja tseremooniad olid lõppenud, läks Vladimir Salnikov olümpiaküla kohvikusse, et keha kinnitada. Ruumis viibis umbes 250-300 sportlast ja treenerit, kes esindasid kirevat rahvaste peret. Levis kuuldus, et Salnikov on kohale jõudnud. Atleedid ja treenerid jätsid sedamaid einetamise pooleli, tõusid ning korraldasid olümpiavõitjale kestva ovatsiooni.

12-aastasena vaatas Adrian Moorhouse televiisorist, kuidas David Wilkie võitis Montreali olümpial kuldmedali 200 meetri rinnuliujumises. Ta mõtles endamisi: "Küll oleks tore saavutada ka midagi niisugust." Kaheksa aastat hiljem usuti, et britt Adrian Moorhouse'il on "midagi niisugust" võimalik võita 100 meetri rinnuliujumises. Kuid ta pöördus Los Angelesest Inglismaale tagasi neljanda kohaga ja ilma medalita. Olümpialinnas oli ta saanud telegrammi oma kunagiselt pühapäevakooli õpetajalt Geoff Carterilt. Selles seisis: "Väga halb õnn, kuid me kõik oleme uhked sinu üle. Järgmisel korral õnnestub kindlasti." Moorhouse hoidis selle telegrammi alles ja võttis nelja aasta pärast Souli kaasa. Seekord jõudis ta olümpiale ilmse favoriidina, olles praktiliselt võitmatu aastail 1986 - 1988. Moorhouse võitis pingelises heitluses kuldmedali 100 meetri rinnuliujumises, edestades Karoly Guttlerit Ungarist vaid ühe sajandiksekundiga. Pärast autasustamistseremooniat pistis ta neli aastat vana telegrammi oma pühapäevakooliõpetajalt karpi kuldmedali kõrvale.

Ameeriklane Troy Dalbey kuulus kaks kuldmedalit võitnud USA teateujumise meeskondade koosseisu. Järgmisel õhtul pärast 4 × 200 meetri finaali põhjustas ta skandaali, kui varastas 30 kg kaaluva dekoratiivse lõvimaski hotelli baarist. Ta arreteeriti koos meeskonnakaaslase Doug Gjertseniga. Mõlemad ujujad vabastati pärast seda, kui nad olid vabandanud Korea rahva ees.

Ujumises võitis sakslanna Birte Weigang ühe kuld- ja kaks hõbemedalit. Ta on 1964. aastal Tokios pronksmedali võitnud Saksa DV jalgpallimeeskonna väravavahi Horst Weigangi tütar.

1948. aastal Londonis võitis Edwin Vásquez Cam Peruule esimese olümpiakuldmedali vabapüstolist laskmises. Järgneva 40 aasta jooksul polnud ükski peruulane võimeline medalit võitma. Aga 1988. aastal tekkis peruulastel kuldmedalipalavik, sidudes lootused oma populaarse võrkpallinaiskonnaga. Naiskond oli kodumaal nii hästi tuntud, et võistkonna liikmeid mainiti alati eesnimepidi: Rosa, Gina, Natalia, Demisse, Cecilia, Gabriela… Meedia lemmikuks oli Cecilia Tiit. Kui Kuuba jäi boikoti tõttu mängudest kõrvale, olid Peruu peamised rivaalid jaapanlased, Nõukogude Liit ja Hiina. Jaapanlannad olid tulnud võrkpallis esimeseks olümpiavõitjaks, N. Liit polnud kunagi platseerunud allapoole teist kohta ja Hiina oli võitnud igal aastal peamised turniirid 1981. aastast. Naiste võrkpall oli Hiinas nii tähtis, et kui tuli valida uus peatreener, siis võistlesid neli peamist pretendenti riiklikus televisioonis. Pingeliste matšide järel pääsesid finaali Nõukogude Liidu ja Peruu naiskond. Mäng toimus kell 6.30 Peruu aja järgi, peaaegu kogu rahvas kogunes lähima teleri juurde. Peruulannad võitsid kaks esimest geimi 15:10 ja 15:12 ning juhtisid ka kolmandas 12:6. Näis, et võit on käeulatuses. Enamik korealastest pealtvaatajaid elas pööraselt kaasa üllatajatele peruulannadele, samal ajal tegi ainuüksi N. Liidu koondise treener Nikolai Karpov kõvemat häält kui kogu publik. Ta kärkis ja sõimas valimatult mängijaid, võttis aja maha ja tegi kolm vahetust. Kui mäng jätkus, kaldus ülekaal nõukogude võrkpallurite poole. Nad ületasid kolmandas geimis Peruu 9:1 ja tulid raskest seisust edukalt välja. Seejärel võideti neljas 15:7 ja dramaatilises heitluses ka viies geim 17:15. Nõukogude mängijad olid kurnatud - seda nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, et meditsiiniline personal pidi tõttama platsile, turgutades neid medalitseremoonia tarbeks.

Naiste õhupüssist laskmises oli Souli olümpiamängude eel kindel favoriit maailmameister ja maailmarekordiomanik, kahekordne Aasta Parim Naislaskur, bulgaarlanna Vessela Leceva. Koreas oli ta meedia tähelepanu fookuses, sest Lecevat peeti seal erakordseks iluduseks. Kuulsuse ja tähelepanu survest krampis, esines bulgaarlanna ebaõnnestunult, lõpetades 17. kohaga. Mõni minut hiljem leidis üks korea laskekohtunik Leceva ühest puhketoast halisemas ja pead vastu seina tagumas. Sellest oli vist abi, sest kolm päeva hiljem kerkis ta uuesti esile, kui võitis hõbemedali väikepüssist laskmises.

1987. aastal Rooma kergejõustiku MM-i võitjatest olid Soulis võistlemas peaaegu kõik. Eemale jäid vaid vigastuse või haiguse küüsis vaevlevad keenialased Billy Konchellah (800 m) ja Paul Kipkoech (10 000 m), ameeriklane Greg Foster (110 m) ning Somaali mees Abdi Bile (1500 m). Vanematest meistritest tekitas kõige suuremat avalikku poleemikat 31-aastase Sebastian Coe väljajäämine Suurbritannia olümpiaesindusest. Kahekordne olümpiavõitja ja 9-kordne maailmarekordite püstitaja, kes oli teatanud, et lõpetab oma sportlasekarjääri pärast Souli olümpiamänge, sai üllatuslikult tuge ROK-ilt. Juan Antonio Samaranch isiklikult saatis Briti olümpiakomiteele kirja, kus palus leida võimalus Coe arvamiseks maa olümpiakoondisse. Inglismaal läbi viidud telefoniküsitluses pooldas 46 000 inimest 68 000-st Seb Coe osalemist. Kuigi Coe'd siiski Souli jooksuradadel ei nähtud, kerkis üles küsimus - kas olümpiavõitjad ei peaks saama automaatselt õigust kaitsta oma kuldmedalit järgmistel mängudel? Seesugune õigus on juba näiteks murdmaasuusatajatel MM-il. Kuigi Coe'd Soulis ei nähtud, oli "fossiilseid" olümpiasangareid kohal piisavalt. 36-aastane Pietro Mennea esindas Itaalia värve juba oma viiendatel mängudel. Montrealis käinutest olid võistlemas kuldmedalivõitjad Edwin Moses, Mac Wilkins, Juri Sedõhh, Udo Beyer ja Marlies Göhr.

Naiste trekisprint oli olümpiakavas esmakordselt ja kaasa lõid kõik (v.a. prantslanna Isabelle Nicoloso) maailmameistrid ja MM-i medaliomanikud 1983. aastast alates: ameeriklanna Connie Paraskevin-Young, Christa Rothenburger Saksa DV-st, hiinlanna Zhou Suying ja meie Erika Salumäe. Tähelepanuväärne osavõtja oli Christa Luding-Rothenburger, kes saabus Souli kavatsusega teha olümpiaajalugu - võita kuldmedal samal aastal nii tali- kui ka suveolümpiamängudel. Teatavasti on sellega seni toime tulnud vaid ameeriklane Eddie Eagan (1920 poksis, 1932 bobisõidus). Erika Salumäel olid aga omad plaanid - saada selle naiste ala esimeseks olümpiavõitjaks. Nagu teame, tuli ta sellega toime. Christa Luding-Rothenburger kordas aga norralase Jacob Tullin Thamesi saavutust: kuld tali- ja hõbe suveolümpiamängudelt.

Iluvõimlemise mitmevõistluse võitis maksimaalse 60,000-ga Marina Lobatš Nõukogude Liidust. Seitsmendaks tuli poolatar Teresa Folga, kes teades, et ei suuda olümpiamedalite pärast heidelda domineerivate venelannade ja bulgaarlannadega, võttis sihikule ühe teise olulise tiitli võitmise - nimelt olümpiamängude missitiitli. Ja selle ta loomulikult ka sai. Juba aastaid oli krakovlanna valitud kõikvõimalikel võistlustel kaunimaks naissportlaseks, viimati 1987. aasta MM-il. Korea Heraldi sõnul "paistis Folga teiste võistlejate hulgast silma ilusate juuste, sihvakuse, kehaehituse ning kauni kõneosavusega."

Aerutamises kahekanuu 500 meetris võitis pronksmedali prantslane Philippe Renaud. Ta oli oma aerutajate suguvõsast kolmas, kes võitis olümpiamedali. Tema isa Marcel Renaud kuulus 1956. aastal Melbourne'is 1000 meetri distantsil hõbemedali võitnud Prantsusmaa kahekanuu koosseisu. 1984. aastal Los Angeleses oli perekonnatraditsiooni jätkanud Philippe'i vend Eric Renaud, kes sai pronksi kahekanuu 1000 meetris. Võib veel lisada, et nende onu, jalgrattur Marcel Renaud, finišeeris neljandana 1924. aastal Pariisi OM-il 4000 meetri meeskondlikus jälitussõidus.

Souli olümpiamängudel oli hulgaliselt kavas alasid, mis ei kuulunud ametlikku olümpiaprogrammi. Keegel jõudis olümpiaareenile 88-aastase vaheaja järel - nüüd n.-ö. esitlusalana. Samasse kategooriasse loeti ka sulgpall ja invaliidide võidusõit ratastoolidel. Ametlikud näidisalad olid pesapall (teist korda järjest), naiste judo ning meeste ja naiste taekwondo.
Neist kaks esimest said ametlikeks olümpiaaladeks juba nelja aasta pärast Barcelonas. Invaliidide ratastoolisõidus lõi meeste konkurentsis 1500 meetri distantsil prantslane Mustapha Badid Los Angelese võitjat belglast Paul van Winkelit vaid 0,1 sekundiga, naiste hulgas kordas 800 meetri võistlusmaal oma nelja aasta tagust olümpiavõitu ameeriklanna Sharon Hedrick.

Jahilaskmises kaevikrajal konkureeris Urmas Saalistega ka üks naisjahilaskur. Svetlana Djomina Nõukogude Liidust lõpetas tähelepanuväärse 13. kohaga. Urmas Saaliste tuli teatavasti seitsmendaks.

Souli olümpiamängudel toimus ka autasustamistseremoonia, kus autasustaja riputas medali kaela oma abikaasale. Ratsutamise võistkondlikus kolmevõistluses saavutas hõbemedali inglane Mark Phillips (kuld 1972), keda õnnitles tema abikaasa printsess Anne, kes 1976. aastal Montrealis oli ka ise ratsutamises kaasa võistelnud ja kes 1988. aastal oli saanud ROK-i liikmeks.

Jalgratturite grupisõidus võitis kuldmedali sakslane Olaf Ludwig, kes oli olümpiahõbeda võitnud juba kaheksa aastat tagasi. 9. koht fikseeriti 21-aastasele Emil Perezile, kes saavutas väikese riigi Andorra (50 000) kõigi aegade kõrgeima koha olümpiamängudel.

Vibulaskmises ei äratanud tähelepanu mitte niivõrd ameeriklase Jay Barrsi edukas esinemine, kuivõrd viimaseks jäänud Derrick Tenai, turvamees Saalomoni saartelt. Tenai polnud varem näinud kaasaegset vibu, kuni jõudis Souli. Tiirus tabas ta märki 89 korda ja laskis mööda 55 korda. Ükski teine 83 osavõtjast ei lasknud märgist mööda üle viie korra ning 65 neist polnud üldse möödalaske.

Los Angelese olümpiamängudel rikkus Rootsi viievõistlejate medalilootused meeskonna liige Roderick Martin, kes tulistas lasketiirus korraga kaks korda, et parandada oma viga, kui tal jäi eelmise 3 sekundi jooksul lask sooritamata. Martin tabati pettuselt ja kogu Rootsi võistkond diskvalifitseeriti. Nüüd oli Roderick Martin jälle arvatud meeskonda, kuid seekordki vedas ta kaaslasi alt - tahtmatult. Martinile sattus loosiga kehv hobune, kellega ta ei suutnud parkuuri ettenähtud aja jooksul läbida ja viievõistleja tuli diskvalifitseerida. Võitjaks tulnud Ungari viievõistlejate hulka kuulus ka László Fábián, kes esindas Ungarit vehklemisvõistlustelgi. Epee meeskonnavõistluses pidid madjarid leppima aga vaid kuuenda kohaga.

Souli korvpalliturniiri resultatiivseim mängija oli brasiillane Oscar Schmidt, keskmiselt 42,3 punkti mängus (kokku 338 punkti). Resultatiivsuselt teine oli austraallane Andrew Gaze vaid 23,9-ga. Schmidt realiseeris vabaviskeid 91,8%-liselt (97/89) ja oli ka edukaim kolme-punkti-viskaja - 55,6% (63/35). Parim kahe-punkti-viskaja oli hispaanlane Andres Jimenez 74%-ga (73/54). Uue olümpiarekordi püstitas Oscar Schmidt mängus Hispaania-Brasiilia (118:110). Ta kogus mängus 55 punkti, tabades 6 kolmepunktiviset 11-st (54,5%), 11 kahepunktiviset 17-st (64,7%) ja realiseerides 15 vabaviset 16-st (93,8%). Ta mängis kaasa kõik 40 minutit, tegi kolm vaheltlõiget, andis neli resultatiivset söötu ja võttis maha viis lauapalli. USA-l oli olümpiakorvpalliturniiridelt kirjas 83 võitu 85-st. Souli saabus koondis, mille keskmine vanus oli 21,7 aastat (Nõukogude Liidul 25,9). Ameeriklaste peatreener oli 1960. aastail Bostoni Celticsis mänginud John Thompson, kes mängus Nõukogude Liiduga eksis taktika valikul. Aasta parimaks USA üliõpilaskorvpalluriks valitud Danny Manning ei saanud selles kohtumises punktigi (17 minutit, 4 möödaviset). Kahvatud olid ka hilisemad NBA korvpallitähed David Robinson ja Dan Majerle. Nõukogude meeskonnas olid domineerivad leedulased, kes said kokku 60 punkti (82:76). Rimas Kurtinaitis viskas 28, Šarunas Marciulionis 19 ja Arvydas Sabonis 13.

Sela ja Amir oleksid peaaegu saanud Iisraeli esimesteks olümpiamedalivõitjateks. Nad osalesid purjetamises jahiklassis 470, kus meie vennad Tõnistedki. Iisraellaste õnnetuseks langes teine sõit juutide väga tähtsale pühale - Yom Kippurile. Iisraeli olümpiakomitee ametimehed tegid selgeks, et iga nende sportlane, kes võistleb Yom Kippuri ajal, kõrvaldatakse võistlustelt ning saadetakse koju. Tegelikult said karistada hoopis Iisraeli 470 purjetajad. Sela ja Amir oleksid võitnud medali, kui nad oleksid osa võtnud ka teisest sõidust ja platseerunud seal kõrgemale kui 11. kohale - tulemus, mida nad ületasid viiel korral oma kuues sõidus.

Poola poolraskekaalu maadleja Andrzej Wronski oli üks kõige ootamatumatest võitjatest Souli olümpiamängudel. Enne 1988. aastat polnud ta kunagi jõudnud suurtel rahvusvahelistel võistlustel kaheksa parema hulka. Tema kõige märkimisvärsem saavutus oli kolmas koht Poola meistrivõistlustel. Samal ajal oli olümpiaareen tulvil võitjaid, kõige tähelepanuväärsemad olümpiavõitja tiitlit kaitsev Vasile Andrei Rumeeniast, maailmameister Guram Gudehauri, 1986. aasta maailmameister Támás Gáspár, 1986. aasta Euroopa meister Jozef Tertelje, 1987. aasta Euroopa meister Ilia Georgiev, USA meister Dennis Koslowski. Keegi neist suurustest ei jõudnud finaali. Gáspár oli sunnitud kõrvale astuma pärast vigastust matšis Gerhard Himmeliga, 1988. aasta EM-i pronksmedalimehega. Teised jätkasid üksteise väljalülitamist. Andrei võitis Gudehauri ja Tertelje Andrei. Koslowski võitis omakorda Tertelje, kuid kaotas Gudehaurile. Georgiev kaotas nii Gáspárile kui ka Himmelile. Isegi Wronski sai korra kaotuse - grusiinlaselt Gudehaurilt. Igal juhul oli ta ainuke maadleja Soulis, kes võitis kuldmedali, hoolimata sellest, et kaotas ühe matši. Poolakas ei teinud midagi muud, kui registreeris kolm nigelat võitu: 1:0 Tertelje üle, 1:0 Koslowski üle ja võit vastase passiivsuse tõttu Andrei üle. Finaalis kahekordistas ta kõik oma punktid, kui sai kolmepunktiheite sakslase Himmeli vastu.

1984. aastal Méxicos peetud ROK-i istungil nõudis Korea RDV, et XXIV olümpiamängude võistlusi peetaks mõlemas Koreas ja et mänge nimetataks Souli-Phönjangi olümpiamängudeks. Lõuna-Korea ja ROK rakendasid selles küsimuses pehmet diplomaatiat: ROK pakkus Põhja-Koreale vibulaskmist, lauatennist ning osa jalgpalli ja jalgrattaspordi võistlusi, Lõuna-Korea oli valmis lisama veel maadluse ja tõstmise. Korea RDV tahtis aga vähemalt 8 spordiala. Neid erimeelsusi käsitleti aastail 1985 - 1988 paljudel ROK-i istungitel, kuid kokkuleppele ei jõutudki - Põhja-Korea ning koos temaga veel kuus ROK-i liikmesmaad (Albaania, Etioopia, Kuuba, Madagaskar, Nikaraagua, Seišellid) jäid mängudelt kõrvale. Suuremat boikotti suudeti vältida, sest enamik sotsmaadest, N. Liidu ja Hiina RV-ga eesotsas, olid mängudest osavõtust varakult teatanud. Korraldajatel oli plaanis esineda Souli mängudel kahe Korea ühisvõistkonnaga, kuid seda segas Põhja-Korea kõrvalejäämine. Seitse aastat kestnud olümpiaettevalmistusi varjutasid mitmed rahvusvahelised ja sisepoliitilised konfliktid. Palju poleemikat ja Põhja-Koreale terrorismis esitatud süüdistusi tekitasid mitmed Lõuna-Korea reisilennukite plahvatused. Terroritegudest suuremat ohtu kujutas aga Lõuna-Korea sisepoliitiline olukord. 1986. ja 1987. aastal toimus riigis kümneid meeleavaldusi, mis suruti maha vägivallaga. Demokraatlik liikumine saavutas lõpuks mõningase võidu, kui korraldati vabad presidendivalimised.

Vennad Agostino, Carmine ja Giuseppe Abbagnale, Itaalia, kuldmedal sõudmises paarisaerulisel neljapaadil (Agostino) ja roolijaga kahepaadil (Carmin, Giuseppe); Tõnu ja Toomas Tõniste purjetamises klassis 470 hõbemedal; abielupaar Olga Brõzgina (kuld 400 m ja 4 × 400 m) ja Viktor Brõzgin (kuld 4 × 100 m jooksus).

meeste 100 meetri jooksu maailmarekordiga võitnud kanadalase Ben Johnsoni diskvalifitseerimine dopingu tõttu; tõstjate massiline dopinguga patustamine, mistõttu Bulgaaria ja Ungari tõstmiskoondised jätsid võistluse pooleli; ebatavaliselt palju intsidente ja konflikte poksiturniiril.