Juba oma esimesel olümpial kuldmedalini (kokku neli medalit) jõudnud Rootsi suusakuulsus Sixten Jernberg võitis Squaw Valleyst lisaks kulla ja hõbeda, ometi kinnitas ta nende olümpiastartidega kuulumist maailma suurimate hulka. 12 olümpiastarti 9 medaliga Jernbergi võib tema sportlike tulemuste põhjal pidada 20. sajandi maailma üheks edukamaks, kui mitte kõige edukamaks murdmaasuusatajaks. Kasvõi juba ainuüksi sellepärast, et tema 12-st olümpiastardist lõppesid üheksa medalivõiduga. Ja kõige halvem koht nende olümpia-aastate (1956-1964) jooksul oli 5. Mitte ükski teine suusataja maailmas ei ole suutnud kolme olümpia tsükli jooksul sellist hiilgavat stabiilsust näidata.

Sixten Jernberg sündis 6. veebruaril 1929. aastal väikeses Rootsi külakeses Limedsforsenis (Lima) Dalarna maakonnas. Tundus, nagu oleks aeg ja tsivilisatsioon sellest paigast mööda käinud: porised läbipääsmatud teed, tillukesed tared ja põllulapid, vaesed asukad. Mõne arvates oli see suur eksitus, et Limedsforseni külake kuulus Rootsi alla, mitte aga Norrale. Norra piirini jäi napp penikoorem.

Selles mahajäetud ja metsikus kolkas sirgus poisikesest meheks Sixten Jernberg. Limedsforsenis polnud nõrgukestele kohta. Kui põllud ei andnud tarvilikul määral elatist, tuli seda hankida metsast. Laaned aga olid sealkandis suured. Saed vingusid, kirveterad välkusid, puud langesid ja lumetolm lendles. Jernbergilgi tuli sel viisil konti kasvatada. Koolipoistena elasid Sixten ja ta vanem vend Torsten nagu Aleksis Kivi vennakesed. Luusisid päevade kaupa metsas, püüdes võsast jäneseid ja järvest kalu, küpsetasid saaki lõkketulel ja magasid puuõõntes. Nad kuulasid, kuidas tuul lõõtsus puulatvades, kuidas vanad puutüved nagisesid, kuidas oravad naersid ja rähnid tegid oma väsimatut sepatööd.

Nad ei osanud kujutadagi, et võiksid viibida kusagil mujal kui kodumetsade rüpes. Vähemalt mitte nii mõnusalt, selles oldi kindlad. Ka palju aastaid hiljem, 1960. aastate algul, kui Jernberg oli juba suur tšempion ja näinud laia maailma rohkem kui keegi teine Limedsforseni asukaist, tõdes suusataja: “Siia tulen ma ikka ja jälle tagasi. Kaunimat loodust ei ole kusagil mujal maailmas ja vaid siinsete metsade keskel tunnen end tõeliselt hästi.”

Sixten Jernbergist sai 1950. aastail esimesi suusatajaid, kes oli vaid suvel tööl, ülejäänud aeg kulus treeningutele. Ta harjutas pidevalt viieteistkümne aasta vältel. Selle ajaga lõi ta põhja oma uskumatule vastupidavusele ja üldfüüsilisele tugevusele. “Ma ei ole veel kunagi tundnud võistlustel end tõeliselt väsinud olevat,” ütles kord Sixten. Kuigi ta pani alati kõik oma jõu mängu, ei suutnud ta kunagi end täiesti tühjaks sõita. Siiski ei heitnud ta ka kaotuste puhul endale midagi ette: kui ta oli kaotanud kahe sekundiga, siis ta ka ei suutnud kahe sekundi võrra kiiremini sõita. Ta oli teinud kõik, et võita. Seda teadis ta hästi.

Jernberg püsis tipus üle kaheteistkümne aasta ja võitis tiitlivõistlustelt (3 olümpiat ja 3 MM-i) kokku 8 kuld-, 3 hõbe- ja 4 pronksmedalit. Rootsi meistritiitleid kogunes aastatega 19. Ta võitis kaks korda ka kuulsa Vasaloppeti (1955, 1960) ja oli kaks korda teine. Karjääri lõpus üritas ta Veikko Hakulineni kombel võistelda ka laskesuusatamises, kuid kehv nägemine ei võimaldanud tal hästi lasta.

Paljude võitude seas on Jernberg hinnanud kõige kõrgemalt võitu 50 km suusamaratonis 1958. aasta Lahti MM-il. Seda võib kergesti mõista - soomlaste silme all sai alistatud kauaaegne konkurent, põhjanaabrite ebajumal Veikko Hakulinen. Kulla võitnud rootslasele järgnesid neli soomlast.

Pärast seda toredat võitu istus Jernberg kingitud lilledest üleküllastunud toas ja õnnitlustelegrammide hunnik laual kasvas järjest. Ta mõtles, kuidas küll tänada neid, kes teda meeles olid pidanud, kui tuppa sisenesid koondisekaaslased, käes värsked ajalehed. Jernberg silmitses üllatunult pealkirju: “”Rootsil liiga suur võistkond MM-il,” ütleb Sixten Jernberg… , “Mõttetu raiskamine,” ütleb Jernberg…, “Oleks piisanud, kui vaid mind oleks MM-ile saadetud,” ütleb Jernberg…”

Värske maailmameister ei saanud esimese hooga sõnagi suust; keel oli justkui puust. Midagi sellist polnud ta ajakirjanikele kunagi lausunud! Polnud ta ju ühegi reporteriga isegi kohtunud. Teda haarasid raevukrambid. Suusatajad vaatasid teda muigelsui. Sixten põrnitses neid kahtlustavalt - usuvad nad rohkem ajalehte kui tema sõnu? Ta kannatus katkes. Väsimus kadus kehast kus kurat ja veri sööstis pähe. Ta kargas püsti, haaras esimese kättejuhtunud lillevaasi ja viskas selle põrandale. Sama teed läksid teine ja kolmaski. Veel mõned sekundid ja toast lendasid välja ka mehed, kes polnud uskunud rajuilma puhkemist ega tundnud Sixteni äkilist meelt.

Mitmele Jernbergi kaaslasele aga olid need raevuhood tuttavad. Nad teadsid ka lugu, mis oli Sixteniga juhtunud noorukieas. Tookord oli 19-aastane Jernberg Limedsforseni pargis joobnud poistekambaga võidelnud elu ja surma peale. Tollal lõppes asi siiski nii, et kanderaamil polnud vaja kedagi ära viia, kuid kohus määras Sixtenile 150-kroonise trahvi. Tülid olid aga külakesest tükiks ajaks kadunud.

Nüüd, pool tundi pärast raevupurset, küürutas Jernberg toas ja korjas mornilt vaasitükke ning lilleräbalaid. Ta kahetses, et oli olnud jälle nii keevaline… Squaw Valley’s alustas Jernberg kullaga 30 km. Sellele järgnes hõbe 15 km, 4. koht teatesõidus ja 5. koht 50 km maratonis. Muide, enne seda oli Jernberg maratoni võitnud kahel järjestikusel suurvõistlusel (1956 OM ja 1958 MM) ja võitis ka kahel järgmisel (1962 MM ja 1964 OM).

Jernberg oli esimene murdmaasuusataja, kes võitnud olümpiamängudelt üheksa medalit. Oma tippkarjääri aastatel 1952-1964 osales ta kokku 363 ametlikul võistlusel millest võitis 134. Neist oma kõrgaastatel, millisteks on loetud 1955-1960, olid vastavad näitajad 161 ja 86. Seega iga teine võistlus lõppes tema võiduga.

Väga mitmekülgne sportlane oli suurslaalomis olümpiavõitjaks tulnud šveitslane Roger Staub (1936-1974). Lisaks mäesuusatamisele oli ta tulnud riigi meistriks veel ka veesuusatamises (1959) ja jäähokis (1955, HC Arosa meeskonnas). Lisaks võistles edukalt Šveitsi paremikus veel tennises ja poksis. Olümpiavõitja hukkus 30. juunil 1974 lennuõnnetuses.

Squaw Valley’s tegid olümpiadebüüdi laskesuusatajad. Kavas oli meeste 20 km distants, millele registreerus 30 suusatajat üheksast riigist. Laskesuusatamine oli noor talispordiala ja alles 1958. aastal olid toimunud selle ala esimesed MM-võistlused.

Esimeseks maailmameistriks krooniti tookord Vladimir Melanin ja NSV Liidu sportlased olidki algusest peale domineerinud. Ala polnud siiski päris uus, sest paljudel varasematel mängudel oli näidisalana kavas olnud patrullsuusatamine, millest laskesuusatamine välja arenes. Olümpiavõistlustel sai määravaks eelkõige laskmine. Rootslane Klas Lestander lasi alla kõik märgid ja selle ala esimese olümpiavõitjana kanti protokollidesse tema nimi. Soomlane Antti Tyrväinen näppas Nõukogude suusatajate eest ka hõbemedali. Järgnenud NSV Liidu nelikust sai pronksi Aleksandr Privalov. Lõpuks 25. koha saanud prantslane Victor Arbez oli kiireim mees suusarajal, kuid kahekümnest lasust tulistas mööda tervelt 18 korda.

Eesti päritolu sportlasi 1960. aasta Squaw Valley taliolümpial küll stardis polnud, aga mängude korralduskomitees olid kaastegevad koguni kolm USA-s elanud eestlast. Omaaegne Eesti suusameister Otto Tamm Fresnost oli kohtunikuks olümpia murdmaavõistlustel. Paul Vesterstein Duluthist aga suusavõistluste tehniline nõustaja. Poigo Veidemann San Franciscost tegutses mäesuusatamises aga väravakohtunikuna.

Squaw Valley olümpia korraldamine läks ameeriklastele maksma üle 9 miljoni dollari, mis oli 1960. aastal väga suur raha. Sest kõik rajatised tuli olümpiapaika rajada nullist. Lõpuks loobuti vaid bobiraja ehitamisest ja bobi jäigi olümpiakavast välja. Esmakordselt talimängudel valmis aga olümpiaküla, kiiruisutajad võistlesid tehisjääl ja mänge nägi telerite vahendusel kogu USA. Puudust tunti aga lumest, mida ei suutnud välja kutsuda indiaanlaste suguharu tseremoniaaltants. Probleemi lahendas võimas lumekahur, mis muutis vihma lumeks.

Esmakordselt võisteldi kiiruisutamises olümpiamedalitele tehisjääl ning esmakordselt olid stardijoonel naised. Esimese olümpiakulla (500 m) võitis Saksa DV sportlane Helga Haase. Mängude kangelaseks tõusis siin aga NSV Liidu sportlane Lidia Skoblikova, kes võitis kaks kulda. Neist 1500 meetris püstitas ta uueks maailmarekordiks 2.25,2. Teine kuldmedal tuli 3000 m distantsil.

Suusaraja kõrgus mäestikus avaldus kõige dramaatilisemalt 4 × 10 km teatesuusatamises, kus paljud sportlased maksid lõivu kiire algtempo eest. Olümpiavõitjat oodati Norra, Rootsi, Soome ja NSV Liidu võistkondade seast. Esimese etapi lõpetasid rootslased, norralased ja soomlased peaaegu koos. NSV Liidu meeskonna esimese vahetuse sõitja Anatoli Šeljuhhin vajus aga päris ära, lõpetades seitsmendana. Teises vahetuses oli rootslase Janne Stefanssoni kord kustuda.

Esikohakonkurents arenes edasi soomlaste ja norralaste vahel. Head sõitu tegi norralaste ankrumees Håkon Brusveen, kuid veelgi paremini suusatas Soome vanameister Veikko Hakulinen, kes suutis tasa sõita 20-sekundilise vahe, mis oli tekkinud pärast kolmandat etappi. Viimase kilomeetri alguses olid mehed kõrvuti. Otsustavaks rebimiseks läks viimasel sajal meetril ja siin õnnestus Hakulinenil kangelaslikult sõitnud Brusveenist 0,8 sekundiga parem olla. Seda Hakulineni saavutust peetakse soomlaste hulgas ka mehe “elu parimaks sõiduks”, mida kinnitas ka võistluste parim etapiaeg.

10 000 m kiiruisutamise maailmarekord kuulus alates 10. veebruarist 1952 Norra kuulsusele Hjalmar Hjallis Andersenile ajaga 16.32,6. Aastaid ajaproovile vastu pidanud rekordi ületasid olümpiarajal koguni viis meest. Kõrgmäestiku tehisjääga rajal ületas esimesena maailmarekordi rootslane Kjell Bäckman, kes saavutas ajaks 16.14,2. Ometi piisas sellest lõpuks pronksiks.

Kaks paari hiljem rajale läinud üks favoriite norralane Knut Johannesen tegi aga midagi sellist, mida ka kõige suuremad optimistid ei osanud oodata. Norralane sai suurelt jagu koguni 16 minuti piirist - 15.46,6. Kohtunikud olid jahmunud ja kontrollisid veel kord ajamõõtjaid. “Leedid ja džentelmenid! On juhtunud võimatu - 16 minuti barjäär on purustatud,” kõlas diktori pidulik hääl üle jäästaadioni. Seegi polnud veel kõik. Viktor Kossitškin üritas kõigest väest Johanneseni aega ületada ja oligi norralase graafikust pidevalt mõne sekundiga ees, kuid lõpuks tempo veidi rauges. Saavutatud aeg 15.49,2 oli suurepärane, kuid Johanneseni aja kõrval polnud see enam midagi ja sellest piisas vaid hõbemedali võitmiseks.

Jäähokiturniiril olid favoriidid NSV Liit, Kanada, Rootsi, USA ja Tšehhoslovakkia.

Kanadalasi esindas seekord mitmest amatöörvõistkonnast kokkuklopsitud meeskond, mille treener oli Stanley karika võitja Bostoni meeskonna juht Harry Sinden. Suuri lootusi asetasid oma mängijatele aga väljakuperemehed. Ameerika meeskonna koosseis oli tõesti ühtlaselt hea. Team of Destigny koosseisus olid nimekamad kaitsjad Rodney Paavola, väravavaht John McCartan ning vendadepaarid Bill ja Bob Cleary ning Roger ja Bill Christian. 1958. aasta MM-il oli USA koondisse kuulunud koguni kolm venda Christianeid: Roger, Bill ja Gordon. 1980. aastal Lake Placid’is tuli olümpiavõitjaks Bill Christiani poeg Dave Christian.

Ameeriklased, kelle treeneriks oli Jack Riley USA sõjaväeakadeemiast, lõi finaalturniiri algul Rootsit 6:3 (Roger Christianilt kolm väravat) ja Saksamaad 9:1. Printsipiaalne oli kohtumine kanadalastega, kes igatsesid heastada oma kaotust USA-le neli aastat tagasi. USA siiski võitis 2:1.

NSV Liidu ja USA vahelist mängu kandis üle ka riiklik televisioon. Ameeriklased said raske 3:2 võidu. Suurepärase partii esitas väravavaht McCartan. Otsustava värava visanud Tom Williamsile tõi see pika NHL-i karjääri.

Viimane tähtis mäng teel kuldmedalile tuli ameeriklastel pidada tšehhidega. Pingelises kohtumises olid teise kolmandikaja lõpuks 4:3 ees tšehhid. Mängu saatuse pidi otsustama viimane kolmandik. Ootamatult ilmus vaheajal USA meeskonna garderoobi NSV Liidu kapten Nikolai Sologubov, et jänkidele nõu anda. Kuna ta ei kõnelnud inglise keelt, andis ta žestidega märku, et USA mängijad peaksid kasutama hingamise korrastamiseks hapnikku. Hapnikuballoon toodigi kohale ja ameeriklased läksid väljakule erksalt ning võidujanuliselt. Vendadepaarid Christianid ja Cleary’d viskasid tšehhidele kuus vastuseta jäänud väravat ja USA võitis 9:4.

NSV Liidu mäng Kanadaga oli võistluskavasse pandud viimaseks, sest usuti, et just selles kohtumises selgub olümpiavõitja. Nüüd selgitati vaid hõbeda-pronksi saatus. Võiduga 8:5 läks hõbe kanadalastele.

Ameeriklaste resultatiivsemad mängijad olid Bill Cleary (6 + 6) ja Roger Christian (7 + 4). Väravavaht McCartan tegi turniiril 150 õnnestunud tõrjet, lastes väravasse vaid 11 litrit.

50 km suusamaratonil pidi selguma mängude suusakuningas. Kõige süngem mees suusatajate seas oli soomlane Kalevi Hämäläinen, kes sai stardinumbri üks. Tuli arvestada vaid oma võimete ja tempoga, konkurentide vaheajad teda suurt ei aidanud. ajaorienteeruvaid aegu. Ja juhtus ime. Teistele rada lahti sõitnud Hämäläinen asus võistlust juhtima 15 km ja ei andnudki enam juhtkohta. Konkurentidele olid tema vaheajad teada, aga ületada ei suutnud neid keegi. Esimesena alustanud suusataja saabus kõige enne ka finišisse ja sai esikoha. Soomlaste triumfi täiendas hõbemedaliga Veikko Hakulinen, kes oli olnud viimasel 10 km kiireim mees. Parima rootslasena sai Rolf Rämgård pronksi. Sixten Jernberg lõpetas võistluse viienda kohaga, kuid nelja distantsi kokkuvõttes võis teda siiski pidada ka nende mängude edukamaks suusatajaks.

USA hokimeeskonna viis kaptenina olümpiavõiduni Jack Kirraine. Mees, kes oli olümpiakarjääri alustanud juba 1948. aastal. Siis veel 18-aastane noormees oli just lõpetanud Brooklyni keskkooli ja mängis natuke hokit Bostoni Arena meeskonnas, mis oli American Hockey Assotiationi (AHA) tiiva all.

”Leidsin otse siitsamast poisi, kes on parem kui keegi teine, keda olete näinud,” informeeris meeskonna ülem AHA olümpiakoondise peatreenerit Jack Riley’t. Nii võeti Kirraine meeskonda kaitsjana. Algas tema ebatavaline 12 aasta pikkune olümpiaodüsseia, mis lõppes õnnelikult kuldmedalivõiduga Squaw Valley’s. Vahepeal teenis ta armees, kaotas amatööristaatuse, sai kahe lapse isaks, tegi karjääri tuletõrje ametiredelil ja sai tagasi amatööristaatuse.

Sankt Moritzisse 1948. aasta olümpiaturniirile saabus kaks USA jäähokimeeskonda: AAU, mida toetas Avery Brundage ja AHA, mida tunnistas Rahvusvaheline Jäähokiföderatsioon. Lõpuks pääses AHA meeskond küll mängima, kuid olümpiaturniiril saadi kaasa teha vaid mitteametlikult. Kirraine sai siiski oma esimesed rahvusvahelised tuleristsed, mis olid üsna verised. “Üks inglise poiss virutas mulle kepiga näkku ja ma pidin minema kliinikusse. Ja üks tšehh lõhkus mu huule,” rääkis ta.

Kirraine naasis Brooklyni haavaõmblustega ja ilma medalita. Ta kavatses minna 1952. aastal taas olümpiale, kuid arvas, et teda ei lubata, kuna oli teeninud sada dollarit nädalas, mängides Ida amatööride hokiliigas. “Pidasin end profiks, nii siis loobusin... Ja armees öeldi ka, et ma ei tohi mängida.” Segadus lahenes 1956. aastal, kui talle teatati, et ta pole üldse kunagi amatööristaatust kaotanud. Sel ajal oli Kirraine’il juba perekond toita. “Mul polnud mingit võimalust olümpiale sõita,” rääkis Jack.

Temal ja ta naisel Patil kulus kolm aastat raha kogumiseks, et saaks võtta 1960. aasta taliolümpiaks neli kuud palgata puhkust. Kirraine oli siis juba 31-aastane, vanim mees koondises, ja ta valiti meeskonna kapteniks.

”Kes andis mulle kuldmedali kätte? Seesama türann Avery Brundage, kes oli olnud vastu minu olümpiast osavõtule kaksteist aastat tagasi,” meenutas Kirraine kibestunult Sankt Moritzit. Koju jõudes läks ta uuesti tööle tuletõrjeametisse.