Jalgpalliturniiril langes Venemaa meeskonnale osaks kaks ränka lüüasaamist. Loosi tahtel jõuti mänguta veerandfinaali, kus vastaseks tuli oma provints – Soome. Viimane oli avaringis võitnud 3:2 Itaalia ja kinnitanud oma südi vormi. Kuigi Venemaa lootis kerget saaki, jäädi 0:1 kaotusseisu ja kuigi teisel poolajal jõuti viigiväravani, lõid soomlased kümme minutit enne lõpuvilet võiduvärava. 1:2 allajäämine Soomele oli end tugevaks jalgpalliriigiks pidanud Venemaale tõeline šokk.

Kurioosne oli veel see, et Soome küll võitis mängu, kuid võidumasti heisati kaotaja, Venemaa lipp. Sest Soomet ei tahetud iseseisva võistkonnaga olümpiale üldse lubada. Selle vastu oli ka kindralkuberner Franz Albert Seyn. Lõpuks võis Soome esineda, kuid Venemaa lipu all. Seda enam oli võit Venemaa üle soomlastele suureks rahulduseks.

Venemaa aga jätkas lohutusturniiril, kaotades kohe esimese ringis oma suurimale konkurendile Saksamaale koguni 0:16. Seejuures lõi Gottfried Fuchs üksi kümme palli venelaste väravasse, korrates sellega “olümpiarekordit”.

Kummalise vägitükiga said hakkama jalgratturid, kelle võistlusrada maanteel oli ülipikk – 315,385 km. Trass kulges ümber Mälareni järve. Seda võidusõitu arvestati nii individuaalse kui meeskondliku alana. Võistlusele lisas aga värvi asjaolu, et start algas kell 2 öösel, nii vara pole ükski teine olümpiavõistlus kunagi alanud. Kuna jalgratturid saadeti rajale kaheminutilise intervalliga, lähetati viimane rattur teele kell 7 hommikul. Startima pidi 151 sportlast, tegelikult startis 123. Individuaalarvestuses võitis Rudolph “Okey” Lewis Lõuna-Aafrikast. Ta alustas tempokalt ja 120 kilomeetri peal oli edu järgnevate ees juba 11 ja pool minutit. 200. kilomeetril oli edumaa 17 minutit. Siis võttis Lewis tempot tasapisi maha, kuid jõudis finišisse ikkagi pea 9 minutit kiiremini kui teise koha saanud Fred Grubb Suurbritanniast. Lewis, kes startis teisena, kell 2.02 varahommikul, oli seega ka esimene finišeerija, saades teiste poolt ületamatuks jäänud aja 10:42.39,0.

Parandades rajarekordit ligi 41 minutiga. Stardihetkel oli ilm jahe, tuulevaikne – need tingimused soosisid varajasi startijaid. Kella seitsmeks oli tõusnud tugev läänetuul, mis puhus hiljem startinud sõitjaile otse vastu. Nii et Lewise edu taga oli kindlasti ka õnnelik stardipositsioon.

Lewise kohta on teada, et võisteldes hiljem Saksamaal elukutselise ratturina, sattus ta Esimese maailmasõja küüsi, sai mitmeid kordi haavata ja vireles vangilaagrites. Pärast sõda pöördus Lewis haigena Johannesburgi tagasi, surres 29. oktoobril 1933.

Meeste 1500 m finaaljooks kujunes mängude üheks haaravamaks etenduseks, kus neli esimest mahtusid 0,4 sekundi sisse. Tempot dikteeris algul prantslane Henri Arnaud. Tuhandel meetril juhtis ameeriklane Norman Taber, kuid 1200 meetri kohal läks jooksu vedama viimase meeskonnakaaslane Abel Kiviat, kelle kannul püsisid tihedalt Taber ja kolmas jänki John Paul Jones. Britt Arnold Jackson jooksis enamuse jooksumaast viimasel kohal, kuid tagasirgel hakkas vaikselt rühkima ettepoole. Maailmarekordimees Kiviat juhtis veel viimases kurvis, kuid lõpusirge alguses tõmbas Taber talle kõrvale. Kui finišilindini oli jäänud kõigest 10 meetrit, viskus teiste tagant välja Jackson ja võitis (3.56,8) vaid kümnendikuga Kiviati ja Taberi ees.

Viimased kaks olid aga lõpujoonel nii rinnutsi, et medalikohtade selgitamiseks tuli esimest korda olümpiaajaloos kasutada fotofiniši abi. See andis hõbeda Kiviatile. Neljandaks jäänud Jones kaotas kulla 0,4 sekundiga.

Stockholmi jaoks erakordses troopilises palavuses ja hingematvas maanteetolmus toimunud olümpiamaratonil leidis aset kaasaegsete olümpiamängude esimene surmaga lõppenud intsident. Portugallane Francisco Lazaro oli distantsil kurnatusest juba paar korda kukkunud, kuid jätkas siiski visalt jooksmist. Kuum ilm ja päike tegid aga oma halastamatu töö, varsti ta ainult vaarus rajal. See ei jäänud märkamata raja ääres olnud meedikutele, kes toimetasid mehe kiirabiautoga haiglasse.

Haiglasse jõudes oli Lazaro meelemärkuseta, näost üleni valge ja krampides. Jooksja oli saanud tugeva päikesepiste. Arstid ei suutnudki noormehe elu päästa ja sportlane suri järgmise päeva (15. juuli) varahommikul kell 6.00. Seega sai 21-aastasest Lissabonis sündinud Francisco Lazarost esimene nüüdisaegsetel olümpiamängudel hukkunud sportlane. Peale olümpiamängude lõppu korraldasid rootslased tema mälestuseks suure peo. Piletirahast kogutud 14 000 rootsi krooni saadeti hukkunud portugallase omastele.

Päikesepiste said veel mitu sportlast, kellest üks, Böömimaa jooksja, leiti rajalt meelemärkuseta. Talle pandi ümber pea märg rätik ja transporditi samasse haiglasse kuhu Lazarogi. Tema elu õnnestus arstidel päästa, ent abi vajasid veel paljud. Paar päeva peale maratonijooksu lõppu tuli kokku ROK-i meditsiinikomisjon. Arutati juhtunut ja võeti vastu otsus, et tulevikus tuleb maratonijooks läbi viia jahedamal ajal - seega varajastel hommikutundidel.

Üheks Stockholmi mängude kangelaseks oli kindlasti Soome jooksja Johannes Petteri Kolehmainen, kes pöördus olümpialt koju kolme kulla ja ühe hõbemedaliga. Ehk nagu ajakirjanduses märgiti: Hannes Kolehmainen jooksis Soome maailmakaardile.

Seejuures saavutas soomlane oma võidud staadionijooksudes (5000 ja 10 000 m) silmapaistvate tulemustega. Esmakordselt olümpiakavas olnud 5000 m jooksus oli Kolehmaineni võiduaeg maailmarekordiline 14.36,6, edestades haaravas duellis teiseks tulnud prantslast Jean Bouin’i vaid 0,1 sekundiga. Kehtinud maailmarekordi ületas soomlane aga pea 25 sekundiga. Uued maailmarekordinumbrid olid nii uskumatud, et mõned lausa arvasid mehi ühe ringi vähem jooksnud olevat. Kuid eksitust polnud: pikamaajooks oli lihtsalt astunud uude ajastusse. Lipuvardasse kerkis valge-sini-punane Venemaa lipp ja selle alla väiksem lipuke, kus seisid sõnad “Finland”. Jean Bouin, üks olümpiajooksuradade kuulsamaid kaotajaid, öelnud Hannesele: “Tule kindlasti Berliini olümpiale, tahan võtta seal sinult revanši.” Paraku seda ei saanud juhtuda, sest prantslaste sangar langes granaadikildudest Esimese maailmasõja rindel 29. septembril 1914, olles vaid 25-aastane.

10 000 m jooksus oli Kolehmainen ülekaalukas võitja, raputades tapva tempoga kiiresti maha kõik konkurendid ja edestades oma olümpiarekordiga 31.20,8 teist meest 46 sekundiga. Kolmanda kulla võitis soomlane 12 000 m krossirajal.

Viljandimaalt pärit Martin Kleinile sai au osaks olla esimene eestlane, kes võitis olümpiamedali. Stockholmi mängudel saavutas Venemaa koondises võistelnud Tarvastust pärit Klein kreeka-rooma maadluses kehakaalus kuni 75 kg hõbemedali.

Klein alustas olümpiaturniiri kuue järjestikuse võiduga. Lisaks neljale seljavõidule tulid punktivõidud soomlaste Abergi ja Jokineni üle. Nii jõudis ta medalimatšini soomlase Alfred Asikaineniga, millest kujunes maailma amatöörmaadlusajaloo pikim matš. Klein ja Asikainen rassisid matil hommikust õhtuni, puhast maadlusaega kogunes meestel lõpuks 11 tundi ja 40 minutit.

Ajalooline kohtumine algas 13. juulil (mõnede olümpiaallikate järgi 14. juulil, mõnede andmetel 15. juulil) kell 9.30. Kui maadeldud oli kaheksa tundi, katkestati matš staadionil ning võistlejad kolisid üle maneeži. Seejärel otsustasid kohtunikud, et edasi läheb maadlus vaheajata. Kell 21.51 kutsuti maadlejad kohtunikelaua juurde ja langetati uus otsus: antakse aega 15 minutit püstimaadluseks ja siis järgneb partermaadlus.

Veerandtunnise maadluse järel viis loos Kleini parterisse. Asikainen üritas kõvasti, aga Klein rabeles haardest välja. Siis oli soomlase kord parterisse asuda. Klein sai Asikaineni võttesse, tõstis matilt lahti ning püüdis heita. Sellest võiduks piisas. Eestlane Klein kuulutati selle dramaatilise matši võitjaks, kuid finaaliks rootslase Johansoni vastu polnud temast enam maadlejat. Rootslane Claes Johanson sai loobumisvõidu ja tuli olümpiavõitjaks.

Elukutseliste maailmameister Aleksander Aberg oli Kleini maadlusest vaimustatud: “See oli sportlase vastupidavuse ja võidutahte ületamatu näide.” Klein on hiljem ise öelnud: “Olime Asikaineniga nii otsas, et lapski oleks meid hõlpsasti kordamööda seljatanud. Vaatamata kohutavale väsimusele ei tulnud und - lõõmav päike ja higi olid ihu veriseks võtnud ja iga liigutus tekitas valu... Põdesin selle lahingu järelmõjusid paar kuud ja alles siis võisin mõelda jälle treeningule.”

Tegelikult püstitas Klein omamoodi rekordi veel sellegagi, et maadles olümpiaturniiril seitse võidukat matši, kaotamata ainsatki, kuid pidi ometi leppima teise kohaga. Martin Klein sündis 12. septembril 1884 Tarvastu vallas Viljandimaal. Sportima hakkas Sankt Peterburis 1901. aastal. Maadles järgnenud aastatel edukalt paljudel turniiridel Venemaal ja Soomes. Olümpiajärgsel aastal võitis Venemaa olümpial esikoha raskekaalus, kuid siis katkestas tema sporditee Esimene maailmasõda. 1920. aastal oli ta Eesti maadluse olümpiameeskonna treener. Füüsiliselt heas vormis püsinud Klein oli veel isegi 1920. aasta Antwerpeni olümpia kandidaat, kuid katsevõistlustel jäi 36-aastase talupidaja jaksust väheseks. Seda küll rohkem koondise koostajate arvates. Mees oli olümpiasõidust ilma jäädes selgelt pettunud.

Talutöödel rassinud Klein püsis veel aastaid suurepärases vormis, seda kinnitas ta 1930. aasta kevadel kaitseliidu üleriigilistel võistlustel. 45-aastane Klein seljatas siis keskkaalus Euroopa esivõistlustel hõbeda võitnud Albert Kusnetsi. Martin Klein pidas elu lõpuni Viljandimaal talu ja suri metsatööl palke tõstes saadud songa tagajärjel 11. veebruaril 1947. aastal.

Olümpia sõudmisvõistlustel Stockholmis ei jagatud välja pronksmedaleid. Kuna kitsale sõudmisrajale ei mahtunud kõrvuti rohkem kui kaks paati korraga, konkureeris finaalis kaks paatkonda, kelle vahel selgitati kuld- ja hõbemedalite võitja. Poolfinaalis kaotanud paatkondi autasustati pronksmedalite asemel teenetediplomiga, sest kolmanda koha sõitu eraldi ei korraldatud. Ühepaadi poolfinaalis kaotanud Venemaa esisõudja, eestlane Mart Kuusik, jäeti aga ka diplomist ilma, kuna ta vaidlustas oma kaotuse ning nõudis lisavõistlust.

Poks oli maahoki, vibulaskmise, tõstmise ja vabamaadluse kõrval üks neist aladest, mis mängude kavast välja jäeti. Nimelt rootslased keeldusid lubamast oma kodumaal poksivõistlusi, mida peeti liialt jõhkraks alaks. Selline otsus viis selleni, et ROK võttis vastu määruse, millega piirati kohalike olümpiakomiteede võimu spordialade üle otsustamisel tulevastel olümpiamängudel.

Kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus (-82,5 kg) jäi olümpiavõitja selgumata. Finaalis, 14. juulil, maadlesid rootslane Anders Ahlgren ja soomlane Ivar Böhling üheksa tundi, kuid tulemusteta. Kohtunik katkestas seejärel võistluse ning vastavalt juhendile tunnistati mõlemad finaali kaotanuks. See aga tähendas, et kuldmedal jäeti välja andmata ning mõlemad maadlejad said hõbemedali.

Stockholmi olümpiamängudel võitis 24-aastane USA sportlane Jim Thorpe kergejõustikus kaks kuldmedalit. Kui atleeti paluti autasustamisele vastu võtma kuldmedaleid kümne- ja viievõistluse võitmise eest, tuli teda õnnitlema Rootsi kuningas Gustav V isiklikult. Koos medalitega kinkis kuningas Thorpe’ile pronksist kuju kümnevõistluse võitmise eest ja kalliskividega ehitud viikingilaeva mudeli viievõistluse eest.

Autasusid üle andes lausus kuningas tunnustavalt: “You, sir, are the greatest athlete in the world.” Räägitakse, et Jim Thorpe olevat vastanud lihtsalt: “Thanks, King”. Palju on polemiseeritud selle üle, kas Thorpe oli tõepoolest nii kidakeelne, kuid selle üle, mida ütles kuningas, ei ole kunagi kusagil vaieldud.

Thorpe’i võitis kolmepäevase kümnevõistluse maailmarekordilise 8412,955 punktiga. Eelmised rekordinumbrid (ka mitteametlikud) oli 7414. James Francis Thorpe sündis 28. mail 1888. aastal indiaani reservaadis ühetoalises ubrikus Oklahoma osariigis Prague’i lähedal. Tema ema oli kolmveerand potowatomie-indiaanlane ja veerand prantslane, tema isa aga pool sax-fox-indiaanlane ja pool iirlane. Tulevane olümpiavõitja oli seega peaaegu täisvereline indiaanlane ja sai lapsena indiaani kasvatuse. Tema tee sporti algas jalgpalliväljakult, kus ta mängis väravas. Juhuslikult avastati tema mitmekülgsus ja kergejõustiklase võimed. Ning juba kaks aastat hiljem alustas ta USA koondisega teekonda Stockholmi olümpiale, et võistelda mängudel kahel unikaalsel alal - esmakordselt olümpiakavas olevatel kümne- ja viievõistluses.

Thorpe võitis mõlemal alal, tehes seda imetlusväärse kergusega. USA-sse naastes sai Thorpe’ist rahvuskangelane. Teda austati paraadiga Broadwayl ja bankettidega paljudes linnades. Jim märkis: “Kuulsin, kuidas rahvas karjus mu nime. Ma ei osanud oodata, et ühel inimesel võib olla nii palju sõpru.” President William Howard Taft nimetas ta “kõrgemat tüüpi kodanikuks”. Kui Thorpe kooli tagasi jõudis, hakkas ta mängima ameerika jalgpalli.

Kuni 1913. aasta jaanuaris tabas Thorpe’i hoop, mis kujundas kogu ta edasist elu. Ootamatult tuvastati, et 1909-1910 oli ta teeninud 25 dollarit nädalas pesapalli mängimise eest Põhja-Carolinas. Süüdistuse esitas Massachusettsi osariigi Worcesteri linna ajalehe Telegram masinakirjutaja Roy Johnson, kes kahe vana foto abil avastas, et Thorpe on “räpane proff”. Kui Thorpe hiljem Johnsoni kohtas, ütles ta: “Ta paistis olevat väike kena poiss - aga ta pidi tegema oma tööd.”

Sama lakoonilisel kombel vastas Thorpe ka süüdistustele, püüdmata neid tagasi lükata. “Ma ei mänginud raha pärast, vaid sellepärast, et mulle meeldis palli mängida.” Ta kirjutas USA Amatöörsportlaste Uniooni presidendile James Sullivanile: “Arvan, et mind võib osaliselt vabandada fakt, et olin lihtlabane indiaani koolipoiss ega taibanud kõiki asju. Ma tõesti ei teadnud, et toimisin valesti, kuna tegin niisamuti nagu paljud kolleegid.”

Ta ei näinud selles midagi halba, et mängis pesapalli ja teenis suve jooksul väikest taskuraha. Ta ei suutnud aru saada, miks see peaks takistama tal osa võtmast teisel pool maakera toimuvatest olümpiamängudest. Thorpe lausus nukralt: “Olen saanud tuhandeid dollareid pärast mullusuvist võitu, kuid olen need rahad tagasi saatnud, kuna ei taha teha raha oma spordialaga…”

USA Amatöörsportlaste Uniooni (AAU) juhtkond otsustas seejärel kustutada Thorpe’i nime kõigist rekordiraamatutest. Ka ROK pöördus sportlase poole ning käskis tagastada võidetud medalid ja kingitused. Kuid keegi ei saanud temalt ära võtta seda, mida kuningas oli öelnud. Ja keegi ei võinud muuta seda, mida Thorpe oli teinud. Seda tunnistasid ka rootslane Hugo Wieslander ja viievõistluse võitjaks kuulutatud norralane Ferdinand Bie, kes keeldusid Thorpe’ilt äravõetud medaleid vastu võtmast.

1950. aastal hääletas Associated Pressi agentuur Jim Thorpe’i USA 20. sajandi I poole kõige väljapaistvamaks meessportlaseks. Kolm aastat hiljem, 28. märtsil 1953, suri Thorpe Californias vähki. Ta maeti Schawneesse Oklahoma osariigis, kuid Mauch Chunki ja East Chunki linnad 75 miili kaugusel Carlisle’ist tegid ettepaneku matta Thorpe’i põrm oma territooriumile ja saada selle eest luba oma linnad ümber nimetada Thorpe’i-nimelisteks, millega atleedi lesk ka nõus oli. Thorpe’i põrm paigutati punasest marmorist mausoleumi, kuhu oli toodud mulda Mauch Chunkist ja sellelt väljakult, kus Thorpe oli mänginud pesapalli. Üks pakike Stockholmi staadioni mullaga paigutati mausoleumi neljandasse nurka. Selle saatis Rootsi kuningas.

Pea 30 aastat pärast suuratleedi surma leiti paragrahvidest seadus, et 1913. aastal tehtud otsus oli õigustühine, kuna “otsus sportlase võistluskõlblikkusest oli aja teha 30 päeva jooksul”. Worcester Telegram oli oma sensatsioonilise uudise avaldanud aga alles kuus kuud peale olümpiamänge. Seda asjaolu pidas lõpuks ka ROK oluliseks põhjenduseks ja 13. oktoobril 1982. aastal kanti Thorpe’i nimi taas olümpiaraamatutesse. 19. jaanuaril 1983 - täpselt 70 aastat pärast tema profiks kuulutamist - andis ROK-i president Juan Antonio Samaranch Thorpe’i medalid Los Angelese Biltmore Hotel’is pidulikult üle olümpiavõitja lastele: viievõistluse medali vanemale tütrele Gailile ja kümnevõistluse kulla vanimale pojale Billile. Sellega täitusid Thorpe viimased sõnad: “Andke mu medalid tagasi.”

Võiduga 100 m vabaujumises alustas Stockholmi mängudel oma 20 aastat kestnud hiilgavat olümpiakarjääri havailane Duke Paoa Kahanamoku. Tema esimese olümpiastardi ootus põhjustas tõelist elevust. Paljud soovisid oma silmaga näha Havailt pärit “üliinimese” ujumist, kes polnud veel kunagi startinud isegi USA meistrivõistlustel. Sest tol ajal polnud lihtne reisida kaugelt saarelt emamaale, kuid oli teada, et ta oli oma kodusaarel Havail ületanud riigi rekordeid.

Kahanamoku võidutee võinuks aga kohe katkeda rumala arusaamatuse tõttu. See leidis aset poolfinaalide eel, mis pidid toimuma 7. juulil, vaid mõned tunnid pärast veerandfinaale. Ameeriklased Kahanamoku, Kenneth Huszagh ja Perry McGillivray, kes kõik olid pääsenud poolfinaali, ei ilmunud starti, arvates, et nad juba said otse koha finaali, mis oli ette nähtud 9. juulil. Nii magasid jänkid poolfinaali maha. Ujumisvõistluse korraldajad tulid neile siiski vastu ja otsustasid korraldada lisastardi kolme ameeriklase ja itaallase Mario Massa vahel, kellel sarnase “mittemõistmise” tõttu jälle veerandfinaal ujumata jäi. Kehtestati tingimus, et poolfinaali pääseb ujuja, kes ujub välja esimese eelvõistluse kolmandast kohast parema aja. Kahanamoku näitas, milleks on võimeline. Ta andis endast maksimumi, et kindlustada edasipääs ja kordas sakslase Brettingi nimel olnud maailmarekordit 1.02,4. Finaalis asus Kahanamoku distantsi kohe juhtima, alistades Brettingu kindlalt. 24. augustil 1890 Honolulus Havail sündinud Duke Paoa Kahanamoku teenis esimese kulla olümpiamängudel 22-aastaselt. Kes võinuks arvata, et ta esindab Ameerika Ühendriike olümpiamängudel veel järgneval 20 aastal, võites nii medaleid kui inimhulkade südameid kogu maailmas.

Oma kuldse karjääri teise ja kolmanda kulla võitis ta Antwerpeni olümpial, lüües endale kuulunud maailmarekordi 100 meetri vabaujumises ja püstitades samas ujumisstiilis teatemeeskonnaga uue maailmarekordi. 1924. aastal Pariisis pälvis ta oma lemmikdistantsil hõbemedali (tema vend Sam Kahanamoku sai pronksmedali, kuldmedalile ujus Johnny Weismuller). Samuti mängis ta kahel olümpial USA veepallimeeskonnas. 1932. aastal Los Angelesi mängudel võitis USA meeskond pronksmedalid ja Duke Paoa Kahanamokut autasustati kui varumängijat. Havai sümbol jättis selle maailmaga hüvasti 22. jaanuaril 1968. Tuhanded leinajad palistasid Waikiki rannaäärt Royal Hawaii hotelli lähistel. Peale inglise- ja havaikeelset tseremooniat sõudsid 14 kanuud ühes reas merele, et puistata tema tuhk lainetesse.