Naiste 100 meetri jooksu finaal kujunes sooloetenduseks - Marion Jones võitis selle hooaja tippmargiga (10,75) ja edestas Ekaterini Thanoud (Kreeka) 0,37 sekundiga. Vaid kord on olümpiafinaalis esimese-teise vahe olnud suurem - Helsingi olümpial edestas austraallanna Marjorie Jackson järgmist 0,38 sekundiga. Jones võitis kergelt ka 200 meetri jooksu, sai kulla 4 × 400 m teatejooksus, kuid pidi kaugushüppes ja 4 × 100 m teatejooksus leppima pronksmedaliga. Jones tegi oma viie olümpiamedaliga ajalugu - hollandlanna Fanny Blankers-Koen pälvis 1948. aastal Londonis neli kuldmedalit.

Barcelona ja Atlanta olümpiavõitja Marie-Jose Perec süüdistas Austraaliasse jõudmisest alates avalikkust ja meediat selles, et need ei andvat talle olümpiavõistlusteks valmistumisel rahu treeningutel ega hotellis ning lahkus kaks päeva enne 400 meetri eeljooksu olümpialinnast. Olümpiatule süüdanud aborigeenijuurtega Cathy Freemanile tähendas Pereci lahkumine Sydneyst suurt šanssi olümpiakulla võitmiseks. Finaalis tagas Freemanile esikoha hooaja tippmark ja sportlaskarjääri teine tulemus 49,11. Protestimeelsest aborigeenist oli saanud rahvuskangelanna, elu suurima unistuse täitumise järel võtis Freeman auringile nii aborigeenide kui ka Austraalia lipu.

Kaheksa aastat tagasi võitis Derartu Tulu Aafrika mustanahalistest naistest esimesena Barcelona olümpiamängudel 10 000 meetrit. Atlantas jäi Tulu neljandaks ja vigastas seejärel põlve. Etioopia miilitsaleitnant taandus pikaks ajaks jooksurajalt, jäi koduperenaiseks ning sünnitas 1998. aastal tütre. Sydney olümpial oli sporti naasnud Tulu aga konkurentidest kiirem - üks medalisoosikutest, inglanna Paula Radcliffe kaotas talle rohkem kui viie sekundiga, kaksikvõidu Etioopiale kindlustas aga treeningukaaslane, Atlanta olümpia kolmas Gete Wami.

Meeste 100 meetri jooksu finaal kujunes Maurice Greene'i sooloks. 26-aastane ameeriklane küündis 0,3-meetrises vastutuules tulemuseni 9,87, jättes hõbedale Ato Boldoni (Trinidad) ja pronksile Obadele Thompsoni (Barbados). Jalavigastuse all vaevlenud suursoosiku, kanadalase Donovan Bailey etteaste lõppes vahejooksudes.

Kui kergejõustikutreener Clyde Hart noorukeselt Michael Johnsonilt ligikaudu 15 aastat tagasi küsis, mida too tahab spordis saavutada, vastas poiss: "Tahan 400 meetri maailmarekordit ja olümpiavõitu."
Viimase kümne aastaga on Johnson kogu maailmale tõestanud, et ei teinud tookord tühje sõnu. Enne teda pole keegi suutnud valitseda üheaegselt nii 200 kui ka 400 meetri jooksus.
Sydneys kasvatas Johnson oma olümpiakuldade arvu viieni - võitis 400 meetrit ja tõi esimesena finišisse USA 4 × 400 meetri teatejooksuneliku.

Meeste 10 000 meetri jooksu lõpuheitluses edestas Etioopia "jooksev suursaadik", olümpiavõitja ja neljakordne maailmameister Haile Gebreselassie oma igavese konkurendi, keenialase Paul Tergati vähem kui sekundikümnendikuga.

Meeste 4 × 100 meetri teatejooksu võitis ülekaalukalt USA meeskond. Autasustamisel korraldasid ameeriklased ülemeeliku etenduse, mis mõjus paljudele solvavalt. Alles kaks nädalat pärast olümpiamänge esines Jon Drummond teateneliku nimel avaliku vabandusega.

Atlanta olümpiale sõitis britt Jonathan Edwards suursoosikuna, kuid jäi võistluses ameeriklase Ken Harrisoniga teiseks. Ateena MM-i hõbe ja Sevilla MM-i pronks, vigastused ja jalaoperatsioon süvendasid veelgi mõtet, et kas ta suudab kunagi veel kogeda kunagiste rekordhüpete vabadust ja kergust. Aga Edwards suutis - Sydney olümpial lendab ta kolmandal katsel konkurentidest kaugemale. Olümpiakuld tuleb tulemusega 17.71, Edwards suudab vaevu pisaraid tagasi hoida, ta ei mõista, on see unes või ilmsi. "Siin ma nüüd olen, pärast kõike läbielatut, hämmastaval areenil, olümpiavõitja. Seda on liiga palju," kommenteerib ta.<
/p>

Meeskuulitõukajatega juhtus enne olümpiat palju "õnnetusi". Achilleuse kõõluse purunemine jättis soomlasest suursoosiku Mika Halvari pealtvaatajaks, maailmameistrid, ukrainlane Aleksandr Bagatš ja ameeriklane C.J. Hunter jäid vahele dopinguga. Üllatusvõitjana lahkub Sydney kuulitõukeringist 1998. aasta sise-EM-il pronksi saanud soomlane Arsi Harju, teiseks tuleb Adam Nelson ja kolmandaks John Godina, mõlemad Ameerikast.

Olümpiahooajal paranes maailma kettaheite keskmine tase lausa hüppeliselt. Võitmatust demonstreerib 28-aastane Virgilijus Alekna, kelle ketakaared on sama võimsad kui kettaheite kõrgperioodil, kaheksakümnendate aastate teisel poolel. Kahemeetrine leedulane edestab Sydneys legendaarset sakslast Lars Riedelit 80 sentimeetriga ja võtab kuldmedali. Kolmandaks jääb Lõuna Aafrika Vabariigi meditsiinitudeng Frantz Kruger. Aleksander Tammert jääb üheksa sentimeetriga finaalist välja ning lõpetab üheksanda kohaga.

Olümpiakevadel noteeriti meeste odaviskes kõige kõrgemalt kreeklase Konstantinos Gatsioudise ja soomlase Aki Parviaineni aktsiaid. Ometi sai olümpiakulla tšehh Jan Železny, kes edestas napilt inglast Steve Backley'd. Parviainen oli viies ja Gatsioudis kuues. Andrus Värnik viskas kvalifikatsioonivõistlustel 81.34 ja sai 15. koha.

Hollandi imeujuja Inge de Bruijn võitis Sydney olümpiavees 50 ja 100 meetri vabaujumise ning sai hõbeda 4 ×100 meetri teateujumisnaiskonnas. Uue ujumiskuninganna järsk esiletõus tekitas paratamatult ka küsimuse, kuidas tõusta tippu 26-aastasena ja püstitada nelja kuu jooksul 11 maailmarekordit? "Kadedus sünnitab need jutud. Edu taga on tohutu töö," tõrjub dopingutarvitamise kahtlustused de Bruijn.

Lendav hollandlane Pieter van den Hoogenband alistas Sydneys unelmate piiri, kroolides 100 meetrit vabalt uskumatuna tunduva maailmarekordiga 47,84. "Rekordid ja kuldmedalid toovad kohustuse - pead edaspidigi samaväärselt ujuma," lubas kaks kulda ja kaks pronksi noppinud van den Hoogenband.

Võita individuaalselt 400 meetri vabaujumine ning aidata Austraalia nelikul lüüa 4× 100 meetri vabaujumise finaalis ameeriklasi - sellise saavutusega ei saa uhkeldada just paljud. Küll aga võib seda endale lubada austraallasest imeujuja Ian Thorpe koos meeskonnakaaslastega.

Barcelonas võitis legendaarne USA korvpallikoondis kaheksa mängu keskmiselt 43,8 punktise vahega. Atlantas oli sama number 32,3, ka Sydneys pidi korduma sama stsenaarium. Poolfinaalis suutis Dream Team napilt 85:83 alistada Leedu, kes oli veerandfinaalis üle 1998. aasta maailmameistrist Jugoslaaviast. Finaal Prantsusmaa vastu kulges pingevabalt - kümne punktine võit tähistas ameeriklaste olümpiakulda. Pronksimängus käisid leedulased üle Austraaliast - tulemus 89:71 tõi Leedule kolmanda olümpiapronksi järjest.

Olümpia jalgpalliturniiri finaali jõudsid Kamerun ja Hispaania. Olümpiavõitjaks tuli Kameruni meeskond, kes alagrupist pääses edasi võidu ja kahe viigiga, alistas veerandfinaalis lisaajal üheksakesi Brasiilia ning oli poolfinaalis suurtes raskustes hilisema pronksimeeskonna Tšiili alistamisega.

Tennises võitis meeste üksikmängus venelane Jevgeni Kafelnikov, kes finaalis oli üle sakslasest Tommy Haasist. Naiste üksikmängus läks kuldmedal 20-aastasele Venus Williamsile, kes alistas finaalmatšis 6:2, 6:4 Jelena Dementjeva. Meeste paarismängu kuld läheb üllatuslikult Kanada paarile Daniel Nestor - Sebastian Lareau. Naiste paarismängus "jalutavad" kullale õed Serena ja Venus Williams, lüües finaalis 6:1, 6:1 hollandlannasid Kristie Boogerti - Miriam Oremansi.

Meesratturite 239 km grupisõidus läks Sydney olümpiatrassile 156 sõitjat, kelledest vähemalt pooled hellitasid mõttes medalilootust. Kuldmedali sai 1993. aasta maailmameister, Tour de France'i ja Vuelta staar Jan Ullrich. Oma esimestel olümpiamängudel osalenud Ullrich ütles hiljem, et lõpuringil valdas teda eriline tunne. "Sisemus kripeldas samamoodi nagu võitluses maailmameistri tiitli pärast. Tegelikult ei tahtnud ma rünnates otsustavat sammu ette võtta, vaid punti väiksemaks teha, sest grupi koostöö oli kehv. Kaasatulijatega leidsime hoobilt harmoonia, oleme ju ühe meeskonna palgal."

Viiekordne olümpiavõita:
- Los Angeles 1984 - roolijata neljane (veel Martin Cross, Richard Bydgett, Andrew Holmes ja Adrian Elliason);
- Soul 1988 - roolijata kahene (paariline Matthew Pinsett);
Barcelona 1992 - roolijata kahene (paariline Matthew Pinsett);
- Atlanta 1996 - roolijata kahene (paariline Matthew Pinsett);
- Sydney 2000 - roolijata neljane (veel Matthew Pinsett, James Cracknell, Tirn Foster).
Ükski sportlane nüüdisaegsete olümpiamängude 104-aastase ajaloo jooksul polnud suutnud võita viit järjestikust olümpiakulda. Briti sõudmistäht Steven Redgrave sai sellega hakkama Sydney mängudel.
Pärast Atlanta olümpiat kuulutas selleks ajaks neli olümpiakulda võitnud Redgrave 20 miljonile televaatajale, et need võivad ta maha lasta, kui teda veel paadi juures näevad. Los Angelese olümpiast alates kullakursil püsinud Redgrave lubas pühenduda perele ja loobuda sõudmisest.
Kui Redgrave'il avastati Atlanta olümpia järel suhkruhaigus, tundus tippspordist äraminek ülimalt loomulik. Ometi pöördus üks kõikide aegade väljapaistvamaid atleete sõudmise juurde tagasi. Naine polevat takistust teinud ja sportlase hing vajas tegevust ning võitlemist. Nagu oma esimesel olümpial 16 aastat tagasi Los Angeleses, nii võitis 38-aastane Redgrave Sydneys kuldmedali roolijata neljapaadil. Itaalia nelik kaotas inglastele 0,38 sekundiga. Redgrave'i esimesi õnnitlejaid oli tema pikaajaline paarimees roolijata kahelisel, nüüdseks neljakordne olümpiavõitja Matthew Pinsett.
"Neli aastat püüdlesin selle nimel, et võita Sydneys olümpiakuld. Nüüd on see tehtud," lausus Redgrave, kelle sõnul on viimane aeg sõudmisega lõpetada. "Mu naine on väljendunud väga selgelt, öeldes, et kui soovime ühist tulevikku, pole paadil seal kohta."

Kui 22-aastane üliõpilane Eric Moussambani lõpetas 19. septembri hommikupoolikul 100 meetri vabaujumise esimese eelujumise ajaga 1.52,72, aplodeeris Sydney olümpiaujula tribüünidele kogunenud publik vaimustunult.
Moussambanil tuli kaks ujulapikkust katta uhkes üksinduses, sest tema kaks konkurenti 100 meetri esimeses eelujumises, Karim Bare Niigerist ja Farkhood Oripov Tadžikistanist, diskvalifitseeriti valestardi tõttu.
Kuigi Ekvatoriaal-Guinea sportlase tulemus jäi sel päeval kõigile sama distantsi läbinud ujujatele alla enam kui poolega, maailma paremikku kuuluvad kroolijad lõpetanuks selle ajaga ka 200 meetri distantsi, said aafriklasele osaks ovatsioonid, mida olümpiaujulas kogesid vaid suurimad: Ian Thorpe, Michael Klim, Pieter van den Hoogenband, Inge de Brujn, Susie O'Neill.
Moussambani ujumist saatnud marulised ovatsioonid ei äratagi enam sedavõrd suurt imestust, kui teada Sydney olümpia avatseremoonial oma riigi lippu kandnud sportlase kohta veel kaht ja sootuks pöörast fakti - Moussambani õppis ujuma alles tänavu jaanuaris, Sydneys pääses ta esimest korda elus täispikka 50 meetri basseini.
"Ma ei ole kunagi varem ujunud 100 meetrit," lausus Moussambani eelujumise järel tõlgi vahendusel ajakirjanikele. "Arvasin, et see on liiga pikk maa, aga suutsin selle siiski läbida."
Hetketi võis Moussambani ponnistusi jälginutele tõesti tunduda, et sportlase jõud lõpeb poolel teel ja kindluse mõttes tuleks vetelpäästjad kohale kutsuda. Oma riigi valitsev ujumismeister sai 100 meetri läbimisega siiski ise hakkama.
Ekvatoriaal-Guinea spordiametnike sõnul pole sel Aafrika riigil niivõrd puudus ujujatest, kuivõrd ujulatest - Moussambani valmistus olümpiaks ühe hotelli 20-meetrises basseinis. Treeningute läbiviimist aga raskendasid suplemisest mõnu tundvad hotellikülastajad. Enne Sydneysse sõitu polnud Moussambani kordagi kodumaa pinnalt lahkunud. Olümpial sai noormees võistelda Rahvusvahelise Ujumisliidu (FINA) loaga, kelle eesmärk on olnud juba aastaid ujumisgeograafia laiendamine. Moussambani-suguste ujujate järjepidev lisandumine aga võib sundida FINA senist poliitikat korrigeerima, kus olümpial saavad eriloaga võistelda kõigi soovi avaldanud riikide üks mees- ning naisujuja.
"Olin väga üllatunud publiku reaktsiooni üle, kes mulle südamest kaasa elas," märkis Moussambani. "Tahan kindlasti ujumisega jätkata… minna 2004. aasta Ateena olümpiamängudele." Ehk ei kuule maailm Eric Moussambanist enam iial, aga olümpiakangelase staatuse pälvis ta Sydneys igatahes.

Kaheksa aasta eest Barcelona olümpial viienda koha saavutanud ja nelja aasta eest Atlantas juba avaringis kaotusega leppinud Pertelson tahtis Sydney olümpial kulda, kuid pidi leppima pronksmedaliga. Oma viiest vastasest alistas ta neli kiirelt ja armutult. Enamat ei lubanud aga poolfinaalis saadud kaotus 90ndate aastate valitsejale judo raskekaalus, prantslasele David Douillet'le. Muide Douillet jäigi Pertelsonil karjääri jooksul võitmata, sest neljakordne maailmameister võistles Sydney olümpial tippkonkurentsis viimast korda.

Kaks esimest vastast - Euroopa meistri Sergei Aschwandeni Šveitsist ja Krisztian Tolgyesi Ungarist - suutis Budõlin alistada. Kolmandas ringis jäi ta aga alla tugevale korealasele In-Chul Chole, kuid alistas seejärel suhteliselt kergelt ülejäänud kolm vastast. Enamat pronksist need võidud siiski ei võimaldanud.