1960. aastate üheks tuntumaks kergejõustiklaseks oli Valeri Brumel - 1964. aasta olümpiavõitja, maailmarekordite püstitaja ning 1961., 1962. ja 1963. aasta maailma parim sportlane. Nende saavutuste eest anti talle Itaalias eriauhind Kuldne Karavell. Brumeli sportlastee jäi lühikeseks, sest 4. oktoobril 1965 istus ta mootorratta tagaistmel, mida juhtis motosporditšempion Tamara Golikova. Nad tegid avarii. Golikova viga ei saanud, aga Brumel lendas vastu posti ning tema parema jala luu murdus mitmest kohast. Jalg lausa rippus keha küljes. Kui Brumel käis USA-s John Thomase vastu võistlemas, oli ta rabatud sealse publiku käitumisest, kes karjus oma mehe peale, kui too katset ei suutnud sooritada ja teiseks jäi. Nüüd koges Valeri, et temagi maa publik on sama julm. Ajalehed kaotasid tema vastu huvi, enamik sõpradest eemaldus, naine laskis abielu lahutada. Pärast õnnetust sai Valeri telegrammi: "Mõnikord näib saatus panevat inimese proovile, et selgitada tema iseloomu tugevust. Ära lepi selle lüüasaamisega! Loodan siiralt, et sa tuled jälle hüppama." Selle telegrammi oli saatnud John Thomas. Ja Valeri Brumel hüppaski jälle, pärast seda kui dr. Ilizarov oli teinud talle kuus suuremat ja enam kui kakskümmend väiksemat operatsiooni. Ilma doktorita oleks Valeri jäänud invaliidiks. 1970. aastal tegi Brumel hämmastava come back'i ja ületas 213 cm. Veel 1976. aastal, oma sõnade järgi suurest spordiarmastusest, ületas 34-aastane mees 208 cm. Valeri Brumel oli võimeline oma energiat rakendama teisteski suundades peale spordi. Ta pälvis doktorikraadi spordipsühholoogias, avaldas raamatu teadlaste elust ning kirjutas mõned sporditeemalised näidendid.

Bulgaarlanna Diana Jorgova lõpetas olümpiavõitluse kaugushüppesektoris tagasihoidliku 6. kohaga. Silma paistis ta aga mõned päevad hiljem, kui tema ja võimleja Nikolai Prodanov pidasid läbi aegade esimesed olümpiapulmad. Tseremoonia toimus olümpiaküla tohutu olümpialipu ees ja olümpiatule kõrval. Paarike pidas oma mesinädalat Kiotos, kuid saabus lõputseremoonia ajaks tagasi Tokiosse.

Üheks silmapaistvamaks sportlaseks olümpiamängudel on olnud uusmeremaalane Peter Snell, kes võitis kolm kuldmedalit eriti rasketel jooksualadel. Peter Snelli ja tema kaasmaalase Murray Halbergi saavutustega on tihedalt seotud legendaarne treener Arthur Lydiard. Ta oli piimamees, kes varahommikuti kandis majadesse laiali piimapudeleid. Seejärel töötas ta iseõppinud kingsepana. Lydiard hakkas jooksmisega tegelema 27-aastaselt. Varem oli mees 13 aastat mänginud ragbit. Nädalas kogunes umbes 250 läbijoostud miili ja seda kingsepa ameti kõrvalt. "Harjutasin kaks korda päevas ning mõnel hommikul oli mul juba enne hommikusööki maraton tehtud. See tähendas ärkamist kella nelja paiku. Sellele järgnes hiljem hiiglasuur eine: kausitäis putru, nael biifsteeki ning paar muna," rääkis Lydiard. 1953. ja 1955. aastal tuli ta Uus-Meremaa maratonimeistriks. Kogetu põhjal lõi Lydiard oma treeningupõhimõtted, mis järgnevatel aastatel tõstsid maailma tippu mitmed uusmeremaalased. Lydiardi kreedoks oli see, et kõik jooksjad, ka poole-miili-mehed, on põhiolemuselt maratonijooksjad. Nii näiteks jooksis Snell 1961. aastal võistlustel maratoni 2:40-ga, kaheksa nädalat hiljem lõi maailmarekordi miilis (3.54,4). "Teoorias pürin ma selleni, et jooksjad pääseksid väsimatuse seisundisse. Praktikas näeb see välja nii, et üritan nad saada küllalt vastupidavateks, säilitamaks loomulikku hoogu ja jõudu, jooksku nad mistahes maad. Vastupidavus on kogu edu võti," lausus Lydiard. Oma teooria rakendamiseks oli treeneril kivine ja kaljune, tiheda põõsastikuga kaetud 35 km pikkune Waiatarua trass, mis oli Uus-Meremaa jooksjate testimisrajaks. Kui Peter Snell jooksis esimest korda selle üliraske distantsi läbi, vajus ta oma sõbra Murray Halbergi käte vahele ja puhkes nutma. Katsumus oli olnud liialt ränk. Lootusetust ja meeleheidet tekitasid Arthur Lydiardi sõnad: "Kui kõva Waiatarua järel oled valmis seda maad varsti uuesti jooksma, alles siis oled valmis suurteks tegudeks." Ajapikku harjus Snell siiski meeletute koormustega. Tal oli omapärane treeningufilosoofia: "Kõige parem jooksmise aeg on öösel ja vihmasajus; teised jooksjad on siis katuse all ja nende ees on kerge saavutada edumaad." 1960. aastal saabus 21-aastane Peter Snell täiesti tundmatuna Rooma olümpiamängudele. Roomas starditi üldse esimest korda eri radadel ja jooksjatel tuli läbida tihe eeljooksude sõel. Nooruk oli varem jooksnud 880 jardi väheütleva 1.49,2-ga, Roomas võttis aga kätte ning võitis järgemööda nii 800 m eeljooksu, poolfinaali kui ka lõppjooksu. Olümpiavõit tuli ajaga 1.46,3. Snell on jutustanud: "… Kui mulle siis üks sõbralik härra valges siseraja vabastas - ma ei teadnud veel, et see oli maailmarekordimees Roger Moens - ununes kogu väsimus. Olin tulnud siia, et anda oma parim. Et sellest võiduks piisab, ma siiski ei uskunud." Löödud Moens lausus pärast kaotust: "Ärge öelge mulle, et ka hõbemedal on midagi väärt. Kaotades tundmatule tunnen, nagu oleksin jäänud viimaseks." Tokiosse saabus juba uus Peter Snell, favoriit, kes lootis toime tulla peaaegu võimatuga. Ta kavatses kuldmedali võita kahel distantsil - nii 800 kui ka 1500 meetris. See tähendas koos eeljooksudega kuut võistlust nädala jooksul. Kõige olulisem oli vastupidavus. Tavatseti öelda, et Snell võitis mõlemad kuldmedalid mängleva kergusega. Ja nii see vast oligi. Tema üleolekust räägib tulemuste kõrvutamine hõbemedalimeeste aegadega. Kanadalase William Crothersi võitis ta 800 meetris 0,5, tšehh Josef Odložili 1500 meetris 1,5 sekundiga. Snelli jooks oli lõtv ja pingevaba. Roger Moens oli nüüd uusmeremaalasest teistsugusel arvamusel: "Olen olnud neli aastat masenduses, et kaotasin tookord Rooma mängudel. Nüüd olen uhke selle üle, et võisin siin olla tema järel teine."

Naiste 800 meetri jooksus kuulus prantslanna Maryvonne Dupureur', hollandlanna Gerda Kraani, uusmeremaalanna Marise Chamberlaini, ameeriklanna Dixie Willise ja korealanna Sin-Kim Dani kõrval medalinõudlejate hulka ka Laine Erik, esimene Eesti naiskergejõustiklane olümpiamängudel. Korealanna pidi oma riigi boikoti tõttu kõrvale astuma juba enne starti. Inglanna Ann Packer sihtis kuldmedalit esmakordselt olümpiakavva võetud 400 meetri jooksus, kuid pidi Euroopa rekordi (52,2) püstitamisest hoolimata leppima Betty Cuthberti järel hõbemedaliga. 800 meetrit oli ta proovinud vaid viis korda, kuid otsustas sel distantsil Tokios siiski võistelda. Ta lõpetas oma eeljooksu viiendana ja poolfinaali kolmandana. Arvates, et ega ta finaali pääsenud, otsustas ta oma peigmehe Robbie Brightwelliga minna poodidesse, kui selgus: Ann Packer pääses viimasena 800 meetri finaali. Seal üllatas ta ootamatult ilmnenud jõuvarudega nii ennast, peigmeest kui teisi - olümpiavõit tuli tol hetkel maailmarekordajaga 2.01,1. See oli komeedina kerkinud 22-aastase sportlase viimane võistlus. "Võit oli kerge. Ma ei mõelnud enesele, mõtlesin ainult Robbiele ja seepärast ei närveerinud," tunnistas Packer hiljem. Nüüd oli peigmehe kord end näidata ja ta näitaski. 4 × 400 meetri jooksus oli Brightwell Suurbritannia teateneliku ankrumees. Ta jooksis end oimetuks, näidates aega 44,8 ja tõi oma maa meeskonna neljandalt kohalt hõbemedalile.

10 000 meetri jooksu võitis 26-aastane USA mereväe vanemleitnant William Mills, kes oli päritolult 7/16 sioux-indiaanlane. Ükski ameeriklane ei olnud varem võitnud kuldmedalit 10 000 meetri jooksus, ainus kuue parema hulka jõudnud mees oli olnud samuti indiaanlane - Louis Tewanima võitis hõbemedali 1912. aastal, kui 10 000 meetri jooks oli olümpiakavas esmakordselt. Kahe nädala jooksul enne olümpiastarti ei esitanud ükski reporter olümpiakülas Billy Millsile ainsatki küsimust. Keegi ei ilmutanud tundmatu sportlase vastu huvi, pärast võitu piirasid teda aga kogu maailma spordiajakirjanikud. Kõik küsisid üht ja sama: "Kes on Billy Mills?" Pärast dramaatilist jooksu usutlesid reporterid ka peafavoriidiks peetud Ron Clarke'i: "Kas te enne võistlust ei muretsenud Millsi pärast?" "Muretseda tema pärast? Ma polnud temast midagi kuulnudki," vastas vaid pronksmedali võitnud austraallane löödult. Billy Mills sündis 6. juunil 1938. aastal Pine Ridge'is Lõuna-Dakota osariigis. Jäänud 13-aastaselt vaeslapseks, saadeti ta Haskelli indiaanlaste kooli Lawrence'is, Kansase osariigis. Ta alustas seal esialgu poksitreeningutega, kuid pärast seda, kui oli kaotanud järjest mitmel võistlusel, otsustas jooksmise kasuks. Ta esindas võistlustel Kansase ülikooli. Pärast kooli lõpetamist astus Mills mereväkke ja oli insenerteenistuse ohvitser Camp Pendletonis Californias. Kui poleks olnud tema naist Patriciat, ei oleks Billy Millsi Tokios nähtud. Armeeteenistuse ajal oli Bill jooksmise peaaegu lõpetanud. Aga missis Mills teadis, et kui ta viib abikaasa võistlusi vaatama, siis hakkab mees jälle ka ise võistlema. "Oma sisemuses tajusin, et olen spordis läbi kukkunud, kuid teadsin, et pean siiski veel jooksma," ütles Billy. Ta hakkas uuesti tööle, silme ees kauge eesmärk - olümpiamängud. Mills kirjutas treeningpäeviku sisekaanele: "Jumal on andnud mulle võimed, ülejäänu oleneb minust endast. Usu, usu, usu…" Mõni kuu enne Tokio olümpiamänge lisas ta kirjapandule: "10 000 meetrit, kuldmedal, 28.25." USA olümpiakatsevõistlustel tuli Mills 10 000 meetris Gerry Lindgreni järel teiseks. Tokios oli 10 000 meetri jooksu vaieldamatuks favoriidiks austraallane Ronald Clarke, kelle nimel oli ka maailmarekord 28.15,6. Millsi isiklik rekord oli peaaegu minuti võrra aeglasem. 14. oktoobril oli staadion hommikusest vihmast veel märg. 5000 meetri järel juhtis Mills ja aeg 14.46 oli vaid üks sekund nõrgem kui tema isiklik tipptulemus 5000 meetri distantsil. Kui joosta jäi vaid üks ring, kulges võistlus Clarke'i, tuneeslase Mohammed Gammoudi ja Millsi vahel. Pärast kellahelinat tahtis Clarke tempot tõsta, kuid ta tõrjuti kõrvale - segasid Mills ja üks ringiga maha jäänud jooksja. Gammoudi hakkas omakorda spurtima lõpukurvis. Ta tormas Clarke'i ja Millsi vahele ning paiskas nad kõrvale. Gammoudi näis olevat kindel võitja. 50 meetrit enne finišit sööstis aga ameeriklane temast mööda ja lõpetas esimesena, edestades tuneeslast nelja kümnendikuga. Millsi aeg 28.24,4 oli olümpiarekord ja vaid 8,8 sekundit aeglasem maailmarekordist. Nädal hiljem lõpetas ta olümpiamaratoni 14. kohaga. "Arvan, et olin ainus, kes uskus võimalusse võita. See oli minu hetk. Seisin olümpiapjedestaalil ja sel ainsal hetkel, kiiresti mööduval hetkel olin maailma kõige parem. Läksin tagasi kodulinna, mulle kingiti kuldsõrmus ja ühele hoonele anti minu nimi. Nad andsid mulle ka indiaaninime, mis tähendab "Ta mõtleb väga hästi oma kodumaast"," lausus Billy Mills hiljem ajakirjanikele. Mills üritas olümpiamängudele pääseda veel kahel korral (1968, 1972), kuid ebaõnnestunult. Tema tähetund oli Tokios. 1983. aastal valmis Billy Millsist ning tema võistlusest au, kuulsuse ja olümpiakulla nimel film "Running Brave" ("Joostes vabaks"). Millsi mängis Robby Benson.

Naiste 100 meetri jooksu pronksmedaliomanik ja teatejooksu olümpiakuld 18-aastane Ewa Klobukowska oli hiljem paljude vaidluste põhjustajaks. 15. septembril 1967. a. kõrvaldati ta võistlustelt pärast seda, kui oli korraldatud sugukromosoomide test. Kuigi ta oli seni läbi käinud visuaalsest kontrollist, tühistati kõik tema rekordid. Ta oli esimene naissportlane, kes ametlikult kõrvaldati spordist meeskromosoomide olemasolu tõttu. Tagantjärele on selgunud veel mitmete tippkergejõustiklaste hermafrodiitsus: Dora Ratjen - 1936. a. 4. koht kõrgushüppes; Stanislawa Walasiewicz - 1932. a. kuld- ja 1936. a. hõbemedal 100 m jooksus; Jadwiga Wajs - 1936. a. hõbemedal kettaheites. Paljude endiste tippkergejõustiklaste puhul pole ametlikku kinnitust ega ka fakte, vaid ainult oletused. Alates 1976. aasta mängudest on kõik naissportlased kohustatud käima meditsiinilises ekspertiisis tõestamas, et nad tõepoolest on naissoost.

Kergejõustikus võitis Jaapanile ainsa medali Kokichi Tsuburaya ning tema pronks maratonijooksus oli jaapanlaste esimene kergejõustikumedal 28 aasta järel. Maratoonarist sai rahvuskangelane. Ometi viis Tsuburaya pöidlahoidjad ahastusse. Staadionile jõudis ta Abebe Bikila järel teisena, kuid temast mõnikümmend meetrit tagapool saabus reipa sammuga britt Basil Heatley. Tsuburaya oli nii kurnatud, et kodupubliku tormilisele ergutamisele vaatamata pidi ta Heatley lõpukurvi eel endast mööda laskma. Tsuburaya lõpetas traagiliselt. Ta võttis endale kohustuseks võita kuldmedal Méxicos, kuid 1967. aastal tabasid teda järgemööda kaks vigastust. Pärast kolmekuulist haiglas viibimist tunnistasid arstid ta terveks, aga treenima hakates tundis Tsuburaya, et keha on nõrk ja ahhilleuse kõõlus ei luba joosta. Ta sooritas harakiri. See juhtus 9. jaanuaril 1968. aastal, kaks kuud pärast haiglast tulekut ja üheksa kuud enne México olümpiat. Tema kõrval lebas paber: "Ma ei suuda enam joosta."

Tavatu lugu juhtus Tokios Rooma olümpiavõitja ja maailmarekordiomaniku Elvira Ozolinaga. Peafavoriidist osaviskajal ebaõnnestusid viimased neli katset ja ta jäi viiendaks. Ozolina oli ebaõnnestunud esinemisest sedavõrd endast väljas, et läks kohe olümpiaküla juuksuri juurde ja käskis pea paljaks ajada. Kui juuksur keeldus, haaras Ozolina ise juukselõikusmasina ja ajas suure tüki juukseid ära. Jaapanlannast juuksur oli heitunud, kui Ozolina keeldus kaasa võtmast salli, millega oma tähelepanu äratavat pead katta. Ozolina polnud esimene olümpiaatleet, kes lüüasaamisele pea paljakspügamisega reageeris. Nelja aasta eest Roomas laskis pead paljaks ajada kogu Jaapani maadlusesindus. Kuid Ozolina oli esimene naine.

Poksi kärbeskaalus kohtusid veerandfinaalis venelane Stanislav Sorokin ja korealane Dong-Kih Choh. Matš lõpetati 1 minuti ja 6 sekundi pärast, sest korealane diskvalifitseeriti peaga ohtlikult madalal liikumise eest. Choh ei suutnud sellise otsusega leppida, ta istus keset poksiringi maha ja keeldus lahkumast. Istumisstreik kestis 51 minutit, siis õnnestus kohtunikel veenda teda lahkuma.

Odaviskes oli peafavoriidiks 2. septembril uskumatuna näiva maailmarekordi 91.72 püstitanud norralane Terje Pedersen. Vihmasajus peetud kvalifikatsioonivõistlustel ei lugenud aga endised saavutused midagi. Normi 77 meetrit suutis täita vaid üllatusmees Šveitsist Urs von Wartburg (79.92). Pedersenil ei õnnestunudki õiget visketrajektoori tabada ja 72 meetriga oli ta esimene finaalist väljajääja. Finaalis tegi kuldse viske teine põhjamaalane, Pauli Nevala, kelle kuld oli soomlastele teiseks kergejõustikukullaks Tapio Rautavaara võidu kõrval 1948. aastal Londonis. Nevala elu oli olnud täis katsumusi ja isegi dramaatikat. Pauli isa suri 8-aastase poisikese silme all toimunud kakluses noahaavadesse. Järgnes kõva elukool, mis kasvatas Paulist isepäise ja otsekohese inimese. Oma olümpiavõitu Pauli Nevala korrata ei suutnud, Méxicos pudenes ta konkurentsist välja juba eelvõistlustel. 1970. aastal viskas ta 30 korda üle 85 meetri ja viis korda üle 90 meetri, jahtis ahnelt maailmarekordit, kuid jäi lõppkokkuvõttes kuue vaevalise sentimeetri kaugusele. Kaasmaalane Jorma Kinnunen oli teinud uueks tippmargiks 92.70. 1971. aastal Pauli Nevala sportlaskarjäär lõppes. Treenides Aafrika kuuma päikese all, ei pidanud käsi vastu ja murdus.

USA poksija Joe Frazier on üks nendest profipoksi maailmameistritest, kel taskus ka olümpiakuld. Tokio olümpiamängudele sattus Frazier teise mehe õnnetuse tõttu, asendades favoriiti, lõbusat ja nägusat Brobdingnagia poissi Buster Mathist. 20-aastane Frazier ei olnud lõbus ega nägus. Ta töötas tapamajas, et ülal pidada naist ja kahte last. Poksijana ootas ta, kuni vastane jättis vabaks pea ja virutas siis vasakhaagi. Selline haak viis ta Tokiosse. Katsevõistlustel oli Mathis küll kahel korral Frazierist parem, kuid purustas vastu Joe pead oma parema sõrmenuki. Olümpiapilet jäi Frazierile. Tokiost kirjutas Frazier naisele: "Ära muretse siinsete poiste pärast, nad löövad nagu tüdrukud." Ilmselt nii see oligi, sest ameeriklane põrmustas kolm esimest vastast, ilma et ise oleks saanud suuremaid mükse. Finaalis poksis ta rahuliku sakslase Hans Huberiga, kes poksis tõepoolest justkui tüdruk. See oli Joele õnneks, sest ta läks ringi vigastatud parema käega. Frazier kasutas vana head üks-üks võtet - haak Huberile pähe, teine löök kehasse… ja võit. Frazieri kuldmedal jäi muide USA poksijatele Tokios ainsaks

Jalgpallis leidis palju tuliseid sündmusi aset veel enne, kui olümpiaturniir algas. Kuna olümpiamängudest osavõtuavaldusi laekus palju, tuli pidada kvalifikatsioonivõistlusi. 24. mail 1964. aastal toimus neist üks Limas Peruu ja Argentiina vahel. Argentiina asus juhtima 1:0, kuid kaks minutit enne mängu lõppu õnnestus Peruul viigistada. Uruguailasest kohtunik Angel Edoardo Payos tühistas aga värava peruulaste toorutsemise pärast. 45 000 pealtvaatajat möirgas vihast, kaks peruulaste fänni jooksid väljakule ja ründasid kohtunikku. Politseinikud arreteerisid nad kohe, mis ajas publiku veel suuremasse raevu. Payos andis korralduse mäng katkestada, sest politseikaitse polnud piisav. Pöörane rahvamass tormas platsile. Suuri vaevu õnnestus kohtunikud ja mängijad varju toimetada. Kohale kutsutud ratsapolitsei hakkas publikut väljapääsude poole ajama, kasutades pisargaasi. Õnnetuseks oli osa väljapääse suletud. Kaklused ja märtsemine jätkusid Lima tänavatel. Enne kui päev otsa sai, oli 328 inimest tapetud ja 500 vigastatud. Enamik ohvritest olid surnuks tambitud, neli sai surma politseinike kuulide läbi. Peruu valitsus kuulutas välja häireolukorra. Vahepeal marssis rahvahulk rahvuspalee ette, nõudes politsei vägivallatsemise lõpetamist ja jalgpallimatši tulemuse tühistamist. Asjata. Argentiina pääses Tokiosse, kuid kaotas seal mõlemad mängud. Olümpiaturniiri alguseks oli kaks koondist kuueteistkümnest puudu. Korea RV boikoteeris mänge ja Itaalia, ainus olümpiale pääsenud Lääne-Euroopa meeskond, jäeti kõrvale seepärast, et mitmeid mängijaid peeti elukutselisteks. Seda fakti ei saanud eitada, sest kolm koondislast mängis Milano Interis ja said selle eest palka. Neist tuntuim oli Sandro Mazzola.

Jaapani võrkpallinaiskonna kaheteistkümnest liikmest kümme olid pärit Nichibo ketrusvabrikust Kaizukust Osaka lähedal. Nende treener, kurikuulus Hirofumi Daimatsu oli selle vabriku varustusosakonna juhataja. Tema meetodid olid julmad: ta tagus võrkpallineide vastu pead, laksas käega tagumiku pihta, sõimas ja kärkis, sundides neid vähemalt kuus tundi päevas harjutama, nii seitse päeva nädalas, viiskümmend üks nädalat aastas. Ta oli esimene treener, kes kasutas nn. rullimise taktikat, mille puhul mängija lööb palli, teeb uperpalli, pöördub kähku tagasi jalgele ja saab kohe uuesti palli. Jaapani spordisõbrad hellitasid lootust võita kuldmedal olümpiaajaloo esimesel võrkpalliturniiril. Nende lootused näisid luhtuvat siis, kui Korea RV naiskond jättis poliitilistel põhjustel tulemata. Ametliku turniiri eeltingimuseks oli aga kuue võistkonna osalemine. Jaapanlased lahendasid probleemi selliselt, et andsid Lõuna-Korea Olümpiakomiteele miljon jeeni, et need saadaksid olümpiatulle oma naiskonna. Lisaks neile kahele võtsid olümpia võrkpalliturniirist osa N. Liidu, Poola, Rumeenia ja USA naiskond. Jaapanlannad olid konkurentsitud. Ainsa geimi kaotasid nad Poolale ja sedagi seepärast, et Daimatsu võttis osa paremaid mängijaid platsilt ära, kui märkas N. Liidu koondise treenerit mängu jälgimas. Finaalis võitis Jaapan N. Liitu 3:0. Seda mängu jälgis 80% Jaapani televaatajaist. Pärast olümpiaturniiri oli võrkpallinaiskonna 31-aastane kapten Masae Kasai külas peaminister Eisaku Satol tema residentsis. Tütarlaps rääkis, et nii tema kui ka teised naiskonnaliikmed tahaksid abielluda, kuid treener ei luba. Sato lubas aidata ja tutvustas samas Kasaile oma ametnikku Kazuo Nakamurat. Hiljem nad abielluski. Daimatsu lõpetas treeneritöö ja asus tööle reklaamiagentuuri. 1968. aastal valiti ta Nõunike Kotta - parlamendi ülemkotta. Ta teenis riiki kuni 1974. aastani. Ta suri südamerabandusse 1978. aastal.