Pühapäeval 12. veebruaril säras Torino talimängude Pragelato suusastaadionil ere alpipäike. Kuldsed päikesekiired olid kui eelseisvate sündmuste ennustajaks. Eesti suusaspordi imelaps Kristina Šmigun seisis oma neljanda olümpia avastardis.

“Kaksteist aastat kestnud olümpiasaaga on jõudnud mõne minutiga lahenduseni. Kristinal on nüüd kõik käes. Ta on maailmameister, ta on olümpiavõitja. Nojah, teine kuld tuli ju veel, aga hinge vabastas just see pühapäevane, mis väärtustas aastatega tehtud töö,” kirjutas Torino olümpiaraamatus Gunnar Press.

Öeldakse, et laste pealt näed aastate lennukat möödumist. Sama kehtib spordigi kohta, kus ühel heal päeval saab lootustandvast noorest vana tegija ning aeg nõuab tehtu kokkuvõtmist. Ja siis võib ühtäkki selguda, et oodatu on saavutamata ja lootusi polegi enam tulevikuvarna võimalik ajada.

Kuulsate suusatajate Rutt ja Anatoli Šmiguni vanem tütar Kristina hakkas juba koolitüdrukuna võitma Eesti meistritiitleid. 1993. aastal arvati 15-aastane tütarlaps Eesti MM-i koondisse ja Falunis Kristina hätta ei jäänud. Aasta hiljem avas ta oma olümpiaarve. 16-aastaselt suusatas Kristina Lillehammeris esmakordselt olümpiaradadel. Liig noorelt, et suurt edu loota ja nõuda.

Kristina aeg veel tuleb. Vaata järgmisel olümpial võtab juba medaleid, usuti heasoovlikult. Aga spordis paberil tehtud arvutused medaleid ei taga.

Järgmise, 1998. aasta olümpiatalve esimesel päeval, murdis Eesti esisuusataja Otepääl mootorsaaniga vastu puud sõites rangluu. Suurim olümpialootus oli sellega rivist väljas, maad võttis must masendus. Nelja eelnenud aasta töö tundus justkui maha visatud saadud. Kristina ei jätnud jonni ja suutis käe tohtrite abil siiski sedavõrd liikuma saada, et sõitis Nagano mängudele. Olümpiat jäi meenutama ühe käe jõul läbitud 30 maratonikilomeetrit. See oli rohkem põhimõtte küsimus, tõestus iseendale, kui tõsine olümpiastart. Teine olümpia oli sellega möödanik. Järgmisel talvel MM-ilt võidetud neli medalit olid vaid leevenduseks Nagano talvele.

22. detsembril 2001 võitis Kristina Šmigun Brussonis järjekordse maailmakarika etapi ning eestlanna oli uue olümpia künnisel selge soosik. Nüüd, kolmandal katsel, tundusid medalid sama hästi kui käes olevad. Aga veidi enne Salt Lake City olümpiateekonna algust, 23. jaanuaril 2002 teatati Eesti Suusaliitu, et Šmiguni dopinguproov oli positiivne.

Sportlane vandus käsi südamel oma puhtust ja nädal hiljem kinnitas seda ka B-proov. Kuid tegu (kas kellegi poolt sepitsetud ?) oli tehtud ja dopingusüüdistus oma jälje jätnud.

Kristina võistles kolmandat korda olümpiamängudel ja taas oli ta kaugel sellest, milleks suuteline, mida temalt oodati. Sügav, pigem hingeline kui füüsiline pettumus peegeldus ta näost. Pisarad elu kolmandal olümpial, kui seegi võimalus lihtsalt tühja jooksis.

Neljas olümpiatsükkel, neljas olümpia. Kolm eelmist olid nii teda ennast kui fänne ettevaatlikuks teinud. Räägiti varasemast vähem, püüti ettevalmistuses stampe muuta, vaadati spordile teise pilgu läbi. Neljandat olümpiavõimalust pole paljudele antud. Veel vähem on neid, kes seda suutnud kallutada enda kasuks.

Kristina Šmigun, kunagine imelaps, tegi seda nüüd, oma neljandal olümpial. 12. veebruar oli talle pingest vabanemise päev. Ja ilmselt mitte ainult talle, vaid paljudele-paljudele. Kes suusastaadioni tribüünidel või eemal kodus telerite ees.

Neli päeva pärast esimest olümpiavõitu võitis Kristina Šmigun teise kuldmedali. Veelgi võimsama ja ülekaalukama. Naiste 10 km klassikarajal korraldas Šmigun tõelise jõudemonstratsiooni. Kõik pandi keerulises ilmas ja raskel rajal paika eelviimasel tõusul. Kristina lausa lendas rajal ja tegi kilomeetriga kõik klaariks.

Vaatamata sellele, et raske oli sobivat määret leida, oli nö Norra ilm. Aga eestlaste määrdeoskused on välismaalaste (a la Myrmo) toel viimastel aastatel nii kiiresti edenenud, et ilmselt võib keerulise ilma puhul hakata rääkima juba Eesti ilmast. Selleski on norralastele silmad ette antud ja sellepärast ei kartnud ka Kristina suusavalikut, mille ta pidi 16. veebruari hommikul langetama.

Torino mängudel oli Kristina parim, parim oli ka tema hooldetiim, mida teistel naiskondadel polnud vastu pakkuda. Kristina ülesandeks jäi rajal vahetus võistluses kõik ära vormistada. “Unistasin võita olümpiakuld just 10 km klassikasõidus. Tahtsin olla õige eestlane,” sädistas rõõmsameelne kahekordne olümpiakangelanna pärast teist võitu.

Lisaks sellele, et ta võitis õigel alal, täitis oma unistuse ning teenis kui dividende eelnenud olümpiate ebaõnnestumiste eest, kordas ta veel üht Eesti spordis nii suurt ja tähelepanuväärset saavutust: võita ühelt olümpialt kaks kulda. Seda, mis suutis maadleja Kristjan Palusalu seitsekümmend aastat tagasi Berliinis.

Kristina Šmigun tõusis oma võitudega Torino talimängudel Eesti olümpialoo suurimate tegijate sekka. Kaks kulda ühelt olümpialt oli tema panus Eesti olümpialukku.

XX taliolümpiamängud Torinos avati vanal staadionil, millel eriline koht ka Eesti spordi jaoks. Nimelt toimusid just sellel staadionil 1934. aastal esimesed Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus ning kuulitõukes tuli Vana Maailma esimeseks tšempioniks Arnold Viiding. Ning seejärel tõmmati Viidingu auks staadioni võidumasti sini-must-valge. Tõsi, tookord kandis 26 000 pealtvaatajat mahutanud staadion veel Comunale nime.

Kergejõustiku EM oli aga 1933. aastal valminud uuele staadionile tookord esimeseks suureks proovikiviks. Seejärel oli staadion kuni 1980. aastani Torino jalgpalliklubide Juventuse ja Calcio koduväljakuks. Olümpiamängudeks staadion renoveeriti ja nüüd mahutas see juba Torino olümpiastaadionina 35 000 pealtvaatajat.

Kiiruisutamisvõistluste vanim osavõtja oli Belgia värvides võistelnud Hollandi kunagine staar Bart Veldkamp. Möödunud aegade kuulsuste Bengt Gustavssoni ja Jan Olav Kossiga koos alustanud Veldkamp saavutas Torinos avaalal 5000 meetris 13. koha. Olles vaid neli sekundit aeglasem tema enda poolt kaheksa talve tagasi Naganos pronksi toonud 6.28-st.

“Armastan kiiruisutamist, ega suuda sellest loobuda. Ja kui mu sportlik vorm on vastuvõetav, tulen ka olümpiale,” põhjendas Veldkamp oma erakordset karjääri.

Viiendatel mängudel uisutav Veldkamp jõudis Hollandi koondisse juba 1989. aastal. Kolm aastat hiljem tuli ta olümpiavõitjaks 10 000 meetris ja 1994 Lillehammerist võitis samal distantsil olümpiapronksi.

Torino mängude medalivõitjate seas on ka üks Eesti päritoluga kanadalanna - Mellisa Hollingsworth-Richards, kes jõudis pronksmedalini skeletonisõidus. Mellisa on Kanada eesti pioneeride, kes rändasid tõotatud maale 20. sajandi algul, järeltulija. Sündinud nö eestlaste kodulinnas väikeses Eckville’is.

Mellisa eestluse juured ulatuvad kahe kõige legendaarsema sisserändajani, kelleks olid Hendrik Kingsep ja Gustav Mõttus. Oma päritolust on teadlik ka Melissa, tänu Arnold Mottuse koostatud sugupuule. Eestlaste sisseränne Kanadasse sai alguse 1899. aastal, mil peatuti Kesk-Albertas, kus peatuti Eckville linnast umbes 15 km kaugusel loode suunas asuvas Gilby külas.

Just seal, Medicine jõe oru kaldale, asutas esimene dokumenteeritud eesti pioneer, Võrumaalt pärit Kingsep oma talu. Mellisa esivanemate seas on ka viimase isa Ott Kangsep (Kingsepp), kes tuli Kanadasse oma pojale külla 1905. aastal ja suri seal grippi.

Torinos kannatas curling juba võrdlust isegi jalgpalliga, sest kui Suurbritannia meeskond mängis poolfinaali Soome vastu, jälgis seda telerist Reutersi andmetel rohkem vaatajaid kui samal õhtul peetud jalgpalli Meistrite liiga kohtumist. Jaapani televisioon kandis aga oma naiskonna mänge üle parimal eetriajal. Rääkimata nö. curling’u vanadest tegijatest, Kanadast ja USA-st, kelle etteasted vallutasid tundide kaupa ookeanitaguste kaabelvõrkude eetriaega.

Kanadalanna Cindy Klassen oli Torino talimängude ainus sportlane, kelle kaeka riputati viis medalit. Kiiruisutaja kõik viis starti andsid medali: 1 kuld-, 2 hõbe- ja 2 pronksmedalit, seejuures võit tuli 1500 meetris. Winnipegis sündinud Klasseni näol oli tegu väga mitmekülgse sportlasega. Kanada koondises oli ta enne kiiruisutamise juurde jõudmist võistelnud lacrosse’is, rulluisutamises ja jäähokis. Viimane ala oli Cindy lemmikuks, kus ta esindas Kanadat juunioride koondises. Kuni 2001. aastal pühendus kiiruisutamisele. Aasta enne Torino mänge tõusis ta maailma paremikku, olles võrdselt tugev nii sprindis kui pikkadel distantsidel. Viis medalit olümpialt polnud juhuslik edu.

Viimase olümpiaeelse hooaja tegid Andrus Veerpalu ja Mati Alaver tööd ühe kuupäeva, 17. veebruari 2006 nimel, mil Torino taliolümpial pidi sõidetama 15 km klassikat eraldistardist. Enne starti avanesid taevaluugid ja lund puistas alla mehemoodi, nagu 2005. aastal Oberstdorfis. Veerpalu valis hooldemeeste käest endale samad suusad, millega viimasel MM-il maratoni sõitis. Ning tõestas, mis mehega tegu.

Ajalugu kordus. Veerpalu võitis nelja-aastase vaheaja järel taas olümpiakulla. Samal distantsil, sama muljetavaldavalt. Nii oli neli aastat endas kantud vaev vermitud kullaks. Veerpalu tunnistas finišijärgselt, et seekordne võit tuli raskemalt kui neli talve tagasi Salt Lake Citys. “Esimene kuld tõi kaasa palju emotsioone. Nüüdne edu on aga väga pika töö realiseerimine. Võidutunne on aga seetõttu võibolla suuremgi.”

Medalivõitjate pressikonverentsil tuletasid suusamaa Norra ajakirjanikud, kes veel enne Nagano mänge eestlaste poole ei vaadanudki, meelde, et Veerpalu on üldse esimene suusataja, kes võitnud kahel olümpial 15 km distantsi.

Sest nende endi kunagine täht Hallgeir Brenden võitis sprindi küll kaks olümpiat järjest (1952 Oslo ja 1956 Cortina d’Ampezzo), kuid esimesel juhul oli kavas veel 18 km. Hilisemad Skandinaavia suusastaarid seda ei suutnudki.

Kui Norra mäesuusataja Kjetil Andre Aamodt mõned aastad tagasi lubas, et jätkab suurvõistlustel osalemist kuni 20. medali võitmiseni, võeti seda kerge huumoriga. Norra äss aga pidas sõna. Torino ülisuurslaalomis võitis Aamodt oma neljanda olümpiakulla ja kokku 20. medali suurvõistlustelt.

Igihalja Aamodti olümpiatee oli alguse saanud 14 talve tagasi Albertville’ist. “Mulle on see kõik nagu tsirkus, millega tahan ringi reisida,” iseloomustas norralane oma pikaealisust.

Olümpia hokiturniiril jõudsid finaali vanad head naabrid – Rootsi ja Soome. Põhjanaabrid soomlased olid olümpiakullale lähemal kui ei kunagi varem. Alagrupis oli mängitud täiseduga (viis võitu viiest), samas kui Rootsi oli edasi pääsenud kahe kaotusega. Edasi liikusid mõlemad vääramatult, kuni Soome purustas poolfinaalis Venemaa 4:0 ja Rootsi lõi tšehhe 7:3. Unistuste finaalis pakuti Soome võitu, kes avas ka finaalmängus skoori. Viimast perioodi alustati 2:2 viigiseisult, kuid siis soomlased eksisid ja nagu ikka kõige otsustavamates mängudes Rootsiga pidid nad taaskord tunnistama vastase 3:2 paremust. Lõpuvile kõlades pühkisid soomlased silmist pisaraid.

Iluuisutamise paarissõidus võidavad olümpiahõbeda Dan Zhang – Hao Zhang. Vabakavas üritasid nad sooritada neljakordset salchow’it, kuid neiu kukub ja lendab täie hooga vastu poordi ning saab vigastada. Paar katkestab võistlemise, kuid tuleb pärast tohterdamist siiski uuesti jääle. Kõige kiuste saavad nad tasuks hõbeda.