Euroopa spordi harta
Preambul
Ministrite komitee, vastavalt Euroopa
Nõukogu põhikirja artikli 15 b
tingimustele,
pidades silmas,
et Euroopa Nõukogu eesmärk on saavutada suurem liikmete vaheline ühtsus, et
kaitsta ja viia ellu ideaale ja põhimõtteid, mis moodustavad nende ühise
pärandi ja soodustavad nende majanduslikku ja sotsiaalset arengut;
pidades silmas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (ETS nr. 5, Konventsioon);
pidades silmas Euroopa Sotsiaalhartat (ETS nr. 35, parandatud ja täiendatud ETS nr. 163), mis kehtestab õiguse tervisele, haridusele, kultuurile ja kogukonna elus osalemisele, mille lahutamatu osa on spordiga tegelemine;
pidades silmas otsust Res(76)41, mis puudutab “sport kõigile“ poliitika põhimõtteid, mis määratleti Euroopa spordi eest vastutavate ministrite konverentsi esmakordsel kohtumisel 1975. a, nimetuse all “Euroopa Harta sport kõigile”, mida täiendati 1992. a ja 2001. a kui Euroopa Spordi Hartat (Harta), mille kehtestas ministrite komitee soovitus Rec(92)13 (parandatud ja täiendatud) liikmesriikidele parandatud ja täiendatud Euroopa Spordi Harta kohta, ning et harta järgnevad versioonid on loonud olulise baasi valitsuste poliitika kujundamiseks spordivaldkonnas ja võimaldanud paljudel üksikisikutel rakendada spordis osalemise õigust;
pidades silmas UNESCO rahvusvahelist kehalise kasvatuse, füüsilise aktiivsuse ja spordi hartat, mis on panustanud iga inimese aususe ja väärikuse austamise tagamisse kehalise kasvatuse, füüsilise aktiivsuse ja spordi aspektist; kehalise aktiivsuse edendamisse ilma diskrimineerimiseta; haavatavate või tõrjutud rühmade poolt kogetava kõrvalejäetusega võitlemisse; ning spordiga tegelemise kui põhiõiguse tunnustamisse (Artikkel 1);
pidades silmas pärast Euroopa Spordi Harta viimase redaktsiooni kinnitamist (2001) vastu võetud soovitusi liikmesriikidele:
- rassismi, ksenofoobia ja rassilise sallimatuse vältimise kohta spordis (Rec(2001)6);
- laste ja noorte kehalise kasvatuse ja spordi edendamise kohta kõigis Euroopa riikides (Rec(2003)6);
- hea juhtimistava põhimõtete kohta spordis (Rec(2005)8);
- parandatud ja täiendatud spordieetika koodeks (CM/Rec(2010)9)
- spordi autonoomia põhimõtte kohta Euroopas (CM/Rec(2011)3);
- spordiaususe edendamise kohta võitlemaks tulemustega manipuleerimise, eelkõige kokkuleppemängude vastu (CM/Rec(2011)10);
- laste ja noorte sportlaste kaitse kohta migratsiooniga seotud ohtude eest (CM/Rec(2012)10);
- soolise võrdõiguslikkuse tagamise kohta spordis (CM/Rec(2015)2);
- hea juhtimistava edendamise kohta spordis (CM/Rec(2018)12);
- ekstreemsete võitluskunstide ja vabavõitluslike tegevuste kohta (CM/Rec(2021)3);
pidades silmas 16. oktoobril 2018 Tbilisis toimunud Euroopa Nõukogu 15. spordiministrite konverentsil vastu võetud resolutsioone "Inimõiguste kaitse spordis: kohustused ja jagatud vastutus" ja "Korruptsioonivastane võitlus spordis: meetmete tõhustamine" ning samal konverentsil heaks kiidetud rahvusvahelist deklaratsiooni inimõiguste ja spordi kohta (Tbilisi deklaratsioon);
pidades silmas Euroopa Nõukogu 16. spordiministrite konverentsil 11. veebruaril 2021. aastal veebipõhisel lõppistungil vastu võetud resolutsioone "Euroopalik lähenemisviis spordipoliitikale: parandatud ja täiendatud Euroopa Spordi Harta " ja "Inimõigused spordis";
pidades silmas, et on oluline kokku leppida Euroopa spordi arendamise ühises raamistikus, mis põhineb laiapõhjalisel demokraatial ja õigusriigi ning inimõiguste põhimõtetel;
rõhutades, et sport saab panustada ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud säästva arengu eesmärkide ja tegevuskava aastani 2030 saavutamisele;
võttes arvesse et:
- sport on vabatahtlikul valikul põhinev sotsiaalne, hariduslik ja kultuuriline tegevus, mis edendab kontakte Euroopa riikide ja nende kodanike vahel ning mängib olulist rolli Euroopa Nõukogu eesmärgi saavutamisel, milleks on rahvaste vaheliste sidemete tugevdamine ja Euroopa kultuurilise identiteedi teadvustamine;
- sport võimaldab mitmekülgselt panustada isiklikku heaollu ja sotsiaalsesse arengusse ning eelkõige kehaline treening aitab edendada nii füüsilist kui ka vaimset heaolu;
- on tihe vastastikune seos heade keskkonnatingimuste, sporditegevuse ning vajaduse vahel ühendada keskkonnasäästlikkuse põhimõtted sporditegevusega;
- sport on oluline majandussektor Euroopas, mis panustab majanduskasvu, arengusse ja tööhõivesse, nagu on näidanud paljud uuringud;
- pärast Euroopa Spordi Harta viimast läbivaatust 2001. aastal on Euroopas toimunud kiired poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed muutused, mis on avaldanud mõju spordile, seetõttu on vajalik, et uus Euroopa Spordi Harta kajastab neid muutusi ja on valmis tulevasteks väljakutseteks;
- on tõhusam ühendada spordi arengunormid ja spordieetika nõuded üheks spordipoliitika alusdokumendiks;
- avaliku sektori asutused peavad arendama vastastikust koostööd spordiliikumisega, et toetada spordi väärtusi ja kasulikkust; paljudes Euroopa riikides võetakse valitsuse poolt vastu meetmeid, et täiendada spordiliikumise tegevusi ja toetada spordivaldkonda;
- praegune võistlusspordi korraldus Euroopas tugineb peamiselt riigipõhisel võistlussüsteemil, mis hõlmab piirkondlikke, üleriigilisi, kontinentaalseid ja ülemaailmseid võistlusi, austades ja arvestades rahvusvaheliste spordiorganisatsioonide reguleerivat rolli, on aidanud kaasa spordi sidusamale arengule ja rahvusvahelisele solidaarsusele,
soovitab liikmesriikide valitsustele järgnevat:
a. koostada kodumaise spordipoliitika alused ning ajakohastada seadusandlust, lähtudes käesoleva soovituse lisas toodud Euroopa Spordi Hartast;
b. kutsuda asjakohaseid sidusrühmi arvestama oma poliitika kujundamisel Euroopa Spordi Hartas sätestatud põhimõtetega;
c. tagada Euroopa Spordi Harta laiaulatuslik levitamine;
d. tagada või soodustada Euroopa Spordi Harta elluviimise jälgimiseks vajaliku teabe ja andmete esitamist.
Soovitus CM/Rec(2021)5
Parandatud ja täiendatud Euroopa Spordi Harta:
A. Sissejuhatavad sätted
Artikkel 1 – Harta eesmärk
Käesoleva harta eesmärk on suunata valitsusi kujundama ja rakendama spordiga seotud õiguslikke ja poliitilisi raamistikke, mis tõstavad esile mitmesugust individuaalset ja ühiskondlikku kasu (eriti tervise, kaasamise ja hariduse osas) ning järgivad ja edendavad Euroopa Nõukogu kehtivates standardites sätestatud inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi väärtusi. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad valitsused astuma samme, mis on vajalikud, et:
1. võimaldada igal inimesel spordis osalemist ning kindlustada eriti, et:
a. kõigil noortel on võimalus saada haridusasutuses liikumisalast õpetust, arendada kehalist teadlikkust, füüsilist vormi ning omandada põhilised liikumisoskused;
b. spordi harrastamine on kõigile ohutu, toimub turvalises ja tervislikus keskkonnas;
c. spordi korraldamine on kaasav, hinnatav ja regulaarselt seiratav;
d. igaühel on võimalus parandada oma sportlikke tulemusi harrastusspordi tasemest kõrgemale ning jõuda oma saavutustes tasemeni ja/või tipptasemeni eetilisel, ausal ja vastutustundlikul viisil;
2. kaitsta ja kujundada väärtuspõhist sporti, mis on eeltingimuseks, et suurendada spordi kasulikkust nii üksikisiku kui ühiskonna tasemel, st maksimaalse individuaalse ja ühiskondliku kasu saamiseks ning kindlustada eriti, et:
a. spordiga seotud tegevustes osalejate või selle tegevuse kaudu mõjutatavate isikute inimõigused oleksid kaitstud;
b. spordiga tegelemine edendab harrastajate eetilist käitumist;
c. spordiorganisatsioonide, spordivõistluste ja sporditegevuses osalejate või selle tegevuse kaudu mõjutatavate isikute aus käitumine on kaitstud;
d. sporditegevus on vastavuses jätkusuutliku arengu põhimõtetega.
Artikkel 2 – “Spordi” mõiste ja Harta rakendusulatus
1. Käesolevas Hartas tähendab “sport” kõiki kehalise aktiivsuse vorme, mis on iseseisva või organiseeritud osalemise kaudu suunatud kehalise vormi ja vaimse heaolu säilitamisele ning täiustamisele, sotsiaalsete suhete loomisele või tulemuste saavutamisele võistlustel kõikidel tasanditel.
2. Käesolev Harta tõstab esile Euroopa spordi ja spordikorralduse raamistiku ühiseid jooni, mida spordiliikumise seisukohast käsitletakse Euroopa spordi mudelina, ning pakub Euroopa Nõukogu liikmesriikidele üldisi suuniseid olemasolevate õigusaktide või muude poliitikate täiustamiseks ning spordivaldkonna laiapõhjalise raamistiku väljatöötamiseks. Seda on täpsustatud ja täiendatud õiguslikult siduvate konventsioonidega, mis käsitlevad spordivaldkonna kriitilisi teemasid, nagu näiteks:
a. Jalgpallivõistluste ja teiste spordiürituste pealtvaatajate vägivalda ning muid korrarikkumisi käsitlev Euroopa Nõukogu konventsioon (ETS nr. 120);
b. Dopinguvastane konventsioon (ETS nr. 135);
c. Spordivõistlustega manipuleerimise vastane Euroopa Nõukogu konventsioon (CETS nr. 215);
d. Jalgpallivõistlustel ja teistel spordiüritustel turvalisuse, julgeoleku ja teenindamise lõimitud lähenemisviisi käsitlev Euroopa Nõukogu konventsioon (CETS nr 218)
3. Käesoleva Harta mõne sätte rakendamise võib usaldada valitsusasutustele või mitteriiklikele asutustele või spordiorganisatsioonidele.
B. Sidusrühmad
Artikkel 3 – Avalik sektor
1. Spordiorganisatsioonide ja ettevõtlussektori sporditegevuses on avalikul sektoril peamiselt täiendav roll. Avalik sektor vastutab tingimuste raamistiku loomise eest, vajadusel ka spordi arendamiseks vajalike õigusnõuete kehtestamise eest. Spordipoliitika kujundamisel ja elluviimisel peab avalik sektor järgima käesoleva Harta eesmärke ning näitama, et õigusriigi ja hea juhtimistava põhimõtete austamine on seatud kõrgeks prioriteediks.
2. Tuleb tagada poliitikate ja tegevuste horisontaalne koordineerimine kõigi sporti mõjutavate avaliku sektori asutuste, eelkõige institutsioonide vahel, mis vastutavad spordi, hariduse, tervishoiu, sotsiaalteenuste, linna- ja regionaalplaneerimise, kultuuri, õiguse, inimõiguste seire ja lastekaitse, õiguskaitse, kihlvedude reguleerimise ja keskkonna arengu eest. Tuleb tagada vertikaalne koordineerimine keskvalitsuse ja rohujuuretasandil sporditegevuse võimaldamiseks võtmerolli omavate regionaalsete institutsioonide ning kohalike omavalitsuste vahel.
Artikkel 4 – Spordiliikumine
1. Spordiliikumine, mis hõlmab mitteriiklikke, mittetulunduslikke spordiorganisatsioone, on avaliku sektori peamine partner spordipoliitika ellu elluviimisel. Spordiliikumisse kuuluvad organisatsioonid on seotud nõuete ja piirangutega, mis on neile rahvusvahelise tava kohaselt õigusaktidega kehtestatud.
2. Spordis tuleb rohkem julgustada vabatahtlikkuse ideaale ja vabatahtlikku liikumist, eelkõige toetades vabatahtlike spordiorganisatsioonide tööd. Selleks peavad avalik sektor ja spordiliikumine ülalhoidma raamtingimusi, mis soodustavad vabatahtlike aktiivset kaasamist spordis.
3. Spordiorganisatsioonidel on õigus vabale ühinemisele, mis on sätestatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis. Neil on õigus iseseisvale otsustamisele ja oma juhtide demokraatlikule valimisele vastavuses hea juhtimistava põhimõtetega. Valitsused ja spordiorganisatsioonid peavad vastastikuselt austama teineteise otsuseid.
4. Spordiga seotud meelelahutuslikku ettevõtlustulu teenivad spordiorganisatsioonid peaksid arvestama finantsilise solidaarsusega tippspordi ja rohujuure tasandi spordi vahel, seda kõikidel spordialadel ja kõigis maailma piirkondades.
Artikkel 5 – Korporatiiv- ja ettevõtlussektorid
1. Korporatiiv- ja ettevõtlussektoritel on oluline roll spordi arendamises. Tuleb arendada dialoogi ja koostööd spordiga seotud sektorite esindajatega, eelkõige ürituste ja võistluste korraldamine, spordikaupade tootmine, sporditoitumine, spordiehitiste rajamine, sporditeenuste osutamine ja meediaettevõtlus.
2. Nende sektorite esindajatega suhtlemisel peavad valitsused:
a. tunnustama neid kui spordi arengut toetava innovatsiooni edendajaid;
b. tagama, et nad järgivad asjakohaseid regulatsioone, näiteks majanduslike ja sotsiaalsete õiguste, ohutuse, kvalifikatsioonide, diskrimineerimisvastase võitluse, spordi aususe, ärijuhtimise ja korruptsioonivastase käitumise kohta;
c. lähtuma ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetest ning Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitustest liikmesriikidele inimõiguste ja äritegevuse kohta CM/Rec(2016)3;
d. julgustama ja innustama neid spordiliikumise poolt läbi viidud ja rahastatud tegevustest kasu saamise puhul solidaarsusele põhinevale koostööle.
C. Väärtuspõhine sport
Artikkel 6 –Inimõigused
1. Kõik sidusrühmad peavad austama ja kaitsma rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigusi ja põhivabadusi ning järgima nende rakendamiseks ettevõtluses ja muudes tegevusvaldkondades loodud üldist raamistikku.
2. Inimõiguste hoolsuskohustus spordis eeldab spordiga tegelevate või spordiga seotud tegevustega kokkupuutuvate inimeste inimõiguste austamist ning peab seetõttu:
a. tagama sportlaste ja kõigi spordiga seotud inimeste inimõiguste austamise, kaitse ja toetamise;
b. võitlema meelevaldsuse ja muu kuritarvituse vastu spordis nii, et tagada sporditegevustes täielik õigusriigi põhimõtete austamine, sealhulgas juurdepääs õiguskaitsevahenditele, õiglusele ja õiglasele kohtupidamisele, mis on kooskõlas kohaldatava inimõiguste standardiga;
c. töötama soolise võrdõiguslikkuse suunas spordis ja spordi kaudu, eelkõige viies ellu soolisuse avaliku aktsepteerimise strateegiat spordis;
d. kohaldama nulltolerantsi põhimõtet vägivalla ja kõigi diskrimineerimise vormide suhtes, pöörates erilist tähelepanu haavatavas olukorras olevatele üksikisikutele ja rühmadele, näiteks lapsed, migrandid ja puuetega inimesed;
e. töötama inimõiguste selgepiirilise rakendamise suunas vastavates poliitikates ja/või õigusraamistikes;
f. kaitsma inimõigusi spordiürituste korraldamisel ning arvestada inimõiguste ja sellealaste eesmärkidega suurte spordiürituste korraldamise kogu tegevustsükli jooksul, alustades taotlemismenetlusest kuni kestliku positiivse pärandini.
g. panustama täiendavalt inimõiguste standardite tulemuslikku rakendamisse spordis ja spordi kaudu, eelkõige partnerlussuhte loomisega riiklike institutsioonide ja mitteriiklike organisatsioonide vahel, rakendades erinevate sidusrühmade lähtealuseid inimõiguste rikkumiste määratlemiseks ja toetada meetmeid nende ennetamiseks ning neile reageerimiseks.
Artikkel 7 – Väärtuste õpetamine spordieetika kaudu
1. “Spordieetika” on inimeste käitumist positiivselt suunav kontseptsioon. See on määratletus mõtlemise viisina, mitte ainult tegutsemisena. Spordieetika toetab ausat sporti, võrdsust, pühendumust, julgust, meeskonnavaimu, reeglite ja seaduste järgimist, austavat suhtumist keskkonda, enese ja teiste austamist ning kogukonnavaimu, sallivust ja solidaarsust. See hõlmab ka inimõiguste austamist spordis.
2. Spordieetikat tuleb edendada kõikides sporditegevuste valdkondades asjakohaste poliitikate ja programmide kaudu. Tuleb astuda asjakohaseid samme, et tõsta spordieetika alast teadlikkust ja võimaldada järjepidevaid õppimisvõimalusi selles valdkonnas.
3. Saada haridust eetiliselt õigest käitumisest spordis ja väljapool sporti on üks lahutamatu spordi kaudu omandavatest pädevustest. Väärtuspõhine spordiga tegelemine võimestab inimesi ja õpetab õiglust, meeskonnatööd, võrdsust, distsipliini, kaasamist, austust ja ausust.
Artikkel 8 – Ausus
1. “Ausus spordis” hõlmab komponente aususest isiklikus, võistluslikus ja organisatsioonilises käitumises. Ausust spordis ohustavad kuritegelikud õigusrikkumised, näiteks korruptsioon, pettus ja sund, kuid samuti seaduste ja distsiplinaar-eeskirjade rikkumine ja ebaeetiline käitumine. Seetõttu peavad kõik sidusrühmad järgima ausust spordis ning:
a. kaitsma kõiki inimesi, eriti noori, vägivalla, ahistamise ja kuritarvitamise eest, tagama üksiksisikute ohutuse ja turvalisuse ning kasvatama austust rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste, sealhulgas sotsiaalsete õiguste suhtes;
b. toetama ausa mängu põhimõtet, mis on palju enamat kui reeglitest kinni pidamine.
Aus mäng hõlmab endas sõpruse, teiste austamise ja ühtekuuluvustunde hoiakuid. Sellesse on kaasatud teemad, mis puudutavad petmist ja ebasiiraid kavatsusi, samal ajal formaalselt reegleid järgides, aga ka kokkuleppemänge ja dopingut;
c. innustama spordijuhtimist, mis vastab läbipaistvuse, aususe, demokraatia, arengu ja solidaarsuse põhimõtetele ning on tasakaalustatud ja allub järelevalvele.
2. Spordi ausust käsitlevad poliitikad peavad toetuma erinevate huvipoolte algatustele, julgustama ja tegema koostööd vilepuhujate ja vaba meediaga, pöörama tähelepanu vastavusele inimõigustega, panustama haridusse, ennetustegevusse ja teadlikkuse tõstmisse, tagama valmisoleku alluda seirele, sh arvestada soovitusi ja parandusmeetmeid ning rakendada soolist ja vanuselist võrdõiguslikkust.
Artikkel 9 – Jätkusuutlikkus
1. Jätkusuutlikkuse põhimõte spordis eeldab kõigi majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste tegevuste jätkusuutlikkust, eriti lähtudes alljärgnevast:
a. sporditegevuste ja -sündmuste korraldajad peavad oma tegevuste planeerimisel, elluviimisel ja hindamisel pöörama vajalikku tähelepanu jätkusuutlikkusele, olgu see siis majanduslik, sotsiaalne või keskkondlik;
b. kuigi spordikaupade kasvav tarbimine võib maailmamajandust positiivselt mõjutada, peab tööstus võtma vastutuse selliste tavade väljatöötamise ja integreerimise eest, mis rahuldavad sotsiaalseid nõudeid ja on keskkonnasõbralikud;
b. sise- ja välitingimustes toimuvad tegevused tuleb korraldada vastutustundlikult, ümberöelduna tuleb rakendada ressursisäästlikkuse ja riskiennetuse põhimõtet. Sporditaristu omanikud peavad tegutsema proaktiivselt, et määratleda oma rajatiste mõju ja tagajärgi, vältida võimalikku kahju loodusele ning vajaduse korral rakendada vastu- ja kaitsemeetmeid selliste riskide suhtes;
d. suurte spordiürituste korraldamine peab tagama kohalikule võõrustavale kogukonnale kestliku pärandi, võttes arvesse ürituse majanduslikku, sotsiaalset ja keskkondlikku mõju, eriti selleks, et tasakaalustada taristule tehtud kulutusi ja selle kasutamist pärast ürituse lõppu ning mõju spordiga tegelemisele.
2. Kõik huvipooled peavad võtma vastutuse neist tuleneva süsiniku jalajälje vähendamise eest ning täitma kliimameetmetega seotud kohustusi ja partnerlust, arvestades kliimamuutuste jätkuvalt negatiivset mõju ühiskonnale ja spordile.
D. Sport kõigile
Artikkel 10 – Õigus spordiga tegeleda
1. Kõigi juurdepääsu spordile peetakse põhiõiguseks. Kõigil inimestel on võõrandamatu õigus omada juurdepääsu spordile ohutus keskkonnas, nii koolis kui kooliväliselt, mis on oluline nende isiklikule arengule ja eelduslik kasutamiseks oma õigust tervisele, haridusele, kultuurile ja kaasalöömisele kogukonnaelus.
2. Spordirajatistesse pääsemiseks või sportimisest osavõtuks ei tohi tekitada mingeid takistusi rassi, rahvuse, keele, religiooni, soo või soolise orientatsiooni, poliitiliste või muude veendumuste, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, rahvusvähemuse, varalise, sünnist tuleneva või muu staatuse põhjal.
3. Selle õiguse kaitsmiseks ja üldiseks tunnustamiseks on vaja:
a. tagada juurdepääs kehaliste, vaimsete ja eetilistele pädevuste arendamisele liikumisalase õpetuse ja spordi kaudu nii haridussüsteemis kui teistes eluvaldkonna osades;
b. veenduda, et kõigil on piisavad võimalused liikumisalasest õpetusest ja spordi harrastamisest kasu saada, arendada kehalist pädevust ja füüsilist vormi, omandada põhilised liikumisoskused ja jõuda spordis oma võimetele vastava saavutustasemeni;
c. tagada võimalused noortele, sealhulgas eelkooliealistele lastele, eakatele ja puuetega inimestele haridus- ja spordiprogrammides osalemiseks nende vajadustele vastavalt;
d. tagada kõigile kohaliku kogukonna liikmetele võimalused spordis osalemiseks ja vajadusel rakendada lisameetmeid, mille eesmärk on aidata ebasoodsas olukorras olevatel üksikisikutel või rühmadel ning puuetega inimestel selliseid võimalusi tulemuslikult kasutada;
e. tagada, et kohalikel spordiklubidel on seadustatud õiguslik staatus ja tingimuste raamistik kõigile taskukohaseks juurdepääsuks sportimisvõimalustele.
Artikkel 11 – Spordiga tegelemise aluste rajamine
1. Tuleb teha kõik vajalikud sammud selleks, et arendada kehalist pädevust ja füüsilist vormi noorte hulgas, võimaldades neil omandada põhilised liikumise alusoskused ja innustades neid spordiga tegelema, eriti:
a. tagades, et spordi, vabaaja ja kehalise kasvatuse edendamiseks mõeldud haridusprogrammid ja spordirajatised oleksid kättesaadavad kõigile õpilastele ja et neile oleks eraldatud spordirajatistes sobiv aeg;
b. tagades kvalifitseeritud kehalise kasvatuse õpetajate väljaõpe piirkonna kõikidele koolidele;
c. tagades sobivad võimalused spordiga tegelemiseks ka pärast kohustusliku hariduse omandamist;
d. innustades sobivate kontaktide loomist koolide või teiste haridusasutuste, kooli spordiklubide ja kohalike spordiklubide vahel;
e. soodustades ja edendades spordirajatiste kasutamist koolide, kohalike spordiklubide ja kohaliku elanikkonna poolt;
f. julgustades sellise keskkonna loomist, milles lapsevanemad, õpetajad, treenerid ja juhid motiveerivad noori tegelema regulaarse füüsilise treeninguga;
g. alustades spordieetika õpetamist algklassidest.
Artikkel 12 – Osalemise edendamine
1. Spordiga tegelemist, olgu see siis vaba aja veetmiseks, puhkuseks, tervisedendamiseks või võimete arendamiseks, tuleb soodustada kogu elanikkonnas sobivate spordirajatiste ning mitmekesiste programmide läbi ja võimaldada juhendamist kvalifitseeritud treenerite, juhendajate ja spordikorraldajate poolt, sõltumata kas nad on vabatahtlikud või kutselised.
2. Sportimisvõimaluste loomine töökohtades peab olema tasakaalustatud spordipoliitika lahutamatu osa.
Artikkel 13 – Tulemuslikkuse tõstmine
1. Spordiga tegelemist kõrgemal tasemel tuleb soodustada ja toetada selleks sobivatel ja nõuetekohastel viisidel. Toetamine katab selliseid valdkondi nagu talentide tuvastamine ja nõustamine, sobivate rajatiste võimaldamine, sportlaste eest hoolitsemine ja kooskõlas spordieetika standarditega toe pakkumine spordimeditsiini ja sporditeaduste kaudu, teaduspõhise treenimise edendamine ja treenerite ning teiste spetsialistide koolitamise tagamine ja klubide abistamine nõuetekohase struktuuri ning võistlusväljundite osas.
Artikkel 14 – Tippspordi ja profispordi toetamine
1. Tuleb luua vajalikud meetmed otsese või kaudse toetuse pakkumiseks sportlastele, kes näitavad üles erakordseid sportlikke võimeid, et tagada neile võimalused oma sportlike ja inimlike võimete täielikuks arendamiseks, kindlustades samas nende ainulaadse isiksuse austuse ning füüsilise ja moraalse puutumatuse. Selline toetus peab hõlmama aspekte, mis on seotud talentide tuvastamisega, sportlaste topeltkarjääriga, tasakaalustatud haridusega õpingute ajal ning sujuva sulandumisega ühiskonda läbi karjäärivõimaluste kujundamise tippspordiga tegelemise ajal ja pärast seda.
2. Profispordi, sealhulgas spordimeelelahutuse korraldust ja juhtimist teostavad pädevad ja hästi juhitud üksused, mis toetavad nõuetekohast sotsiaalset dialoogi sportlaste esindajatega ning järgivad vastavate rahvusvaheliste organisatsioonide reguleerivat rolli ühtlustatud mängureeglite tagamisel, spordi aususe kindlustamisel ja võistluskalendrite koordineerimisel. Professionaalsel tasemel sportijatel peab olema vastav sotsiaalne staatus, eetiline kaitse mistahes ekspluateerimise eest ning võimalus nautida majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi.
3. Tippspordi ja profispordi võistluste korraldamine peab vastama spordivõistluste avatuse põhimõttele ning seadma esikohale spordi väärtuse. Võistluste korraldajad peavad tegutsema selle nimel, et viia kooskõlla individuaalsete/võistkondlike võistlejate ning rahvuskoondiste vajadused ja huvid.
E. Vahendid
Artikkel 15 – Rajatised ja tegevused
1. Kuna spordist osavõtt sõltub suurel määral spordirajatiste hulgast, mitmekesisusest ja kättesaadavusest, siis peab nende üldine planeerimine kuuluma avaliku sektori pädevusse. Kasutamiseks ettenähtud rajatiste valikusse peavad kuuluma juba olemasolevad avaliku sektori ja erasektori sportimispaigad. Nende rajatiste valdajad peavad arvestama riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke nõudeid ning rakendama meetmeid, mis on mõeldud hea halduse, ohutuse ja täituvuse tagamiseks.
2. Spordirajatiste valdajad peavad rakendama meetmeid, et puudustkannatavad rühmad, sealhulgas füüsilise või vaimse puudega isikud, saaksid kasutada rajatisi.
3. Tuleb luua selge reeglistik ning rakendada meetmeid, et spordiürituste korraldajad ning spordirajatiste valdajad saaksid täita neile seatud hoolsuskohustust ohutuse ja turvalisuse tagamisel.
Artikkel 16 – Inimressursid
1. Tuleb julgustada õppe- ja koolitusasutusi diplomihariduse ja kvalifikatsioonide omandamisele suunatud kursuste läbiviimisele kattes kõiki spordi tahke, sh inimõigused, eetika, ausus ja jätkusuutlikkus. Sellised kursused peavad vastama erisuguse taustaga ja spordi erinevatel aladel ning tasemetel tegutsevate osavõtjate vajadustele ning olema kujundatud nii vabatahtliku kui kutselise töö teostamiseks (treenimine, juhtimine, korralduslik tegevus, meditsiin, turvaala ja ohutus, ehituskunst ja inseneeria, lastekaitse jm.).
2. Sporditegevuse juhtimise või järelevalvega tegelevatel isikutel peab olema sellealane kvalifikatsioon, pöörates erilist tähelepanu eetiliste väärtuste, aususe ja inimõiguste kaitsele, sh nende vastutusel olevate inimeste inimväärikuse, ohutuse ja tervise kaitsele.
3. Erilist tähelepanu tuleb pöörata vabatahtlikule tegevusele. Nõuetekohase koolituse saanud ja sobiva järelevalve all tegutsevad vabatahtlikud saavad anda hindamatu panuse spordi arendamisse tervikuna ning julgustada kõiki osalema spordi harrastamises ja spordiürituste korraldamises. Vabatahtlike värbamist, väljaõpet ja hoidmist tuleb soodustada vabatahtliku töö tunnustamise, vabatahtlike treenerite tervikliku väljaõppe ja muude asjakohaste meetmete kaudu.
Artikkel 17 – Informatsioon ja teadustegevus
1. Asjakohase spordialase teabe kogumiseks ja levitamiseks kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil tuleb sobivat struktuuri ja abinõusid kõige ajakohasemal tasemel ülal pidada ja kooskõlas tehnoloogiliste uuendustega edasi arendada. See hõlmab digitaliseerimise ja teiste oluliste tehnoloogiliste uuenduste nõuetekohast rakendamist ning spordi kontekstis kasutamist.
2. Tuleb soodustada ja toetada teadusuuringuid, mis käsitlevad spordi kõiki aspekte, sh spordi positiivset ja negatiivsete mõju tervisele, eetikat ja juhtimist, uusi trende ja teisi kesksed aluspõhimõtted. Tuleb korraldada sellise teabe ja uurimistulemuste levitamine ja vahetamine kõige sobivamal kujul kohalikul, regionaalsel, riiklikul või rahvusvahelisel tasandil ja võtta see teabepõhise spordipoliitika edasise arendamise aluseks.
Artikkel 18 – Finantsid
1. Tuleb anda asjakohast tuge ja ressursse käesoleva Harta eesmärkide täitmiseks avaliku sektori vahenditest riiklikul, regionaalsel ja kohalikul tasandil, sealhulgas ja kus võimalik, loteriitulu, toetusi eelarvest, luua maksusoodustusi, anda kasutuseks tegevuspaiku jms.
2. Tuleb julgustada avalikku ja erasektorit toetama sporti ühiselt, sh ergutada spordisektori võimekust nii spordi sotsiaalse mõju kui ka saavutusspordi arenguks vajalike ressursside hankimiseks ja jagamiseks.
3. Spordiürituste positiivse potentsiaali ja üldsuse heakskiidu saavutamiseks peavad spordiürituste korraldamiseks rakendatavad avaliku sektori meetmed lähtuma asjakohastest keskkonnastandarditest ning kaasnevast jätkusuutlikust majanduslikust ja ühiskondlikust kasust.
Artikkel 19 – Riigisisene ja rahvusvaheline koostöö
1. Spordi soodustamiseks ja arendamiseks tuleb luua erinevate sidusrühmade vahel sobivad koostöövormid, kui need seni puuduvad riiklikul, regionaalsel või kohalikul tasandil, et saavutada käesoleva Harta eesmärgid ja tagada seeläbi, et sport on meie ühiskonna heaolu oluline ja lahutamatu osa.
2. Käesoleva harta eesmärkide täitmiseks on samuti vajalik rahvusvaheline koostöö nii ülemaailmsel kui kontinentaalsel tasemel. Seda saab saavutada jagades ja vahetades kogemusi, hea eeskuju ja haridusprogrammide, tulemuste arendamise, selgitustööde ja tagatiste osas ning indikaatorite ja teiste seire- ning hindamisvahendite kasutamisest.
F. Lõppsätted
Artikkel 20 – Toetus Harta rakendamisele ja edasiarendamisele
1. Euroopa Nõukogu tervikuna ja teisi rahvusvahelisi organisatsioone tuleb julgustada kasutama sporti kui vahendit väärtuste propageerimiseks ja edendama sporti oma strateegiates ja tegevusplaanides.
2. Käesoleva Harta tutvustamisele ja rakendamisele kaasa aitamiseks peavad asjakohased huvirühmad lubama Harta elluviimist oma poliitikates, strateegiates ja programmides.
3. Euroopa tasandil on tähtis jälgida Harta elluviimist ning seda toetada, eriti selleks, et tagada spordi positiivne mõju tervisele, kaasamisele ja haridusele, tõsta selle potentsiaali areneva tsiviilühiskonna ja inimõiguste, õigusriigi, demokraatliku juhtimise ja jätkusuutlikkuse kultuuri edendamisel ning selleks, et võidelda spordiausust mõjutavate ohtude vastu. Euroopa Nõukogu spordi laiendatud osapoolte kokkulepet tuleb kasutada selleks, et hinnata ja soodustada Harta elluviimist, sealhulgas:
a. soodustades teabevahetust ja heade kogemuste ning praktikate järgimist;
b. pidades ülal arutelusid Harta teemadel;
c. kogudes ja avaldades teavet, et seirata Harta elluviimist;
d. toetades Harta tutvustamist ja elluviimist regulaarsete mitmepoolsete ja riigispetsiifiliste tegevustega