Valkude seeduvus viitab sellele, kui palju toiduaines olevast valgu kogusest imendub. Valkude omastamisel muutuvad vabad aminohapped organismile kättesaadavaks ning osalevad füsioloogiliste funktsioonide toimimisel, nt lihasvalkude ülesehitamisel. Loomsed valguallikad on väga hästi seeditavad (> 90%). Taimsed valgud kahjuks nii hästi seeditavad pole (45-80%). Seetõttu peab taimseid valguallikaid sööma suuremas koguses (~10% rohkem) kui loomseid valguallikaid. NB! Isoleeritud kujul muutuvad taimsed valguallikad peaaegu sama hästi imenduvateks kui loomsed, nt sojavalgu isolaat. Taimsed valguallikad võivad aga olla puudulikud vähemalt ühes asendamatus aminohappes. Selleks, et lihasvalkude ülesehitamine toimida saaks, on vajalik taimsete valguallikate kombineerimine, eriti taimetoitluse puhul. Menüüs peavad olema sellised toiduained, mis kompenseerivad üksteise aminohappelisi puudujääke. Tavaliselt saad täisväärtusliku kombinatsiooni, kui sööd lisaks kaunviljadele (sh soja) ka teravilju, pähkleid, seemneid, kartulit või maisi.

Päevane soovituslik valkude kogus menüüs võiks sportlasel jääda 1,2-2,5 g/kg sõltuvalt treeningu tüübist ja eesmärgist. Vastupidavust arendavate treeningute puhul võiks valgutarbimine jääda soovituse esimesse poolde. Treeningute, mis keskenduvad jõule, kiirusele ja plahvatuslikkusele, ning vigastus(t)est paranemise korral võiks valgutarbimine jääda soovituse teise poolde. Lisaks kogusele on oluline ka valkude tarbimise periodiseerimine. Kõige olulisem on jaotada valgutarbimine ühtlaselt päeva lõikes, optimaalne kogus on umbes 0,3 g/kg valku toidukorraga. Loomne valguallikas võiks moodustada ~¼ taldrikust ning taimne valguallikas ~⅓ taldrikust.