Gerd Kanter sportlase haridusest ja topeltkarjäärist

29.09.2017
Tagasi
29.09.2017
"Ülikoolidiplom taskus tähendas, et tippspordile pühendudes ei ostnud ma niiöelda üheotsapiletit, vaid edasi-tagasi pileti, mille tagasisõidukuupäev on lahtine."

Olümpiavõitja ja EOK sportlaskomisjoni esimehe Gerd Kanteri ettekanne Eesti EL-eesistumise konverentsil "Sport, haridus, ülikool: ühendades jõud sportlaste topeltkarjääri ja aktiivse ühiskonna nimel" 21. septembril Tartus. Kõne on tõlgitud inglise keelest.

Head osalejad, daamid ja härrad,

Olen Eestist ja mu esivanemad on aastasadu olnud talupojad. Eesti talupojal on olnud kolm suurt unistust- olla vaba, olla oma talus peremees ja anda oma lastele hea haridus. Ka mina sattusin sellesama loo sisse ja see on ka üks põhjuseid, miks ma siin täna olen. Räägin teile väga isikliku loo suhtumisest haridusse.

Tippsporti saab teha elus ainult väga lühikest aega - sõltuvalt spordialast 10-20 aastat. Kui lõpetad 35-aastasena oma sportlaskarjääri ja sinu oodatav eluiga on minimaalselt 70 aastat, on sul jäänud veel vähemalt 35 aastat. Nii et tegelikult peaks tegema plaane või vähemalt mõtlema spordi ja õppimise ühendamise peale juba keskkoolis.

Täna räägin oma isiklikust kogemusest. Ma ei väida, et see viis, kuidas mina seda tegin, on topeltkarjääri planeerimiseks ainuõige, aga see on üks võimalus paljudest. Esiteks, püüame defineerida, mida haridus üldse tähendab. Minu jaoks tähendab haridus teadmisi, võimeid, väärtusi ja käitumisnorme. Mida haritumad me oleme, seda enam teadmisi ja võimekust meil on, mis omakorda annab meile elus rohkem valikuvõimalusi. See on võimalus tagada endale elutee, mida naudid nii rahaliselt kui ka sotsiaalselt. Miks ma rõhutan nautimist? Sest paremate tulemuste - ükskõik mis alal - saavutamiseks on oluline tunda oma tegevuse suhtes huvi ja kirge.

Minu vanemad ei sundinud kunagi mind õppima. Ma nautisin õppimist esimesest klassist alates ja mulle meeldis saada häid hindeid. Ma püüdsin alati parimat tulemust ja lõpetasin enamiku põhikooliklasse kiitusega. Ma ei tea, kas see tuli minu soovist unistada ja seada tulevikuks kõrgeid eesmärke, aga mul oli selge arusaam, et oma eesmärkide saavutamiseks vajan ma korralikku haridust.

Aimates hariduse väärtust  hakkasin oma tulevikuõpinguteks plaane tegema juba peale põhikooli. Oli aasta 1997 ja toona oli muidugi kõige popim eriala majandus ja ärijuhtimine. Ma teadsin, et majanduse õppimine tagab mulle väga hea baashariduse, mis annab mulle edaspidi spetsialiseerumiseks palju võimalusi. Ajas tagasi minnes ja lugedes, mida ma kirjutasin 7. klassi koolitöös, saan aru, et tegin oma otsuse juba palju aastaid tagasi. Üks koolitöö kirjeldab minu 70. sünnipäeva, kus ma näen ennast eduka ärimehena, kes veedab pensioniaastad Miamis ning enamik mu pereliikmeid saabub peole minu eralennukis.

Alustades Tallinnas ärijuhtimise ja turunduse vallas oma ülikooliõpinguid, olin kindel, et peatselt pärast lõpetamist saab minust edukas ärimees, kes juhib oma firmat.

Aga elul olid minu jaoks teised plaanid. Spordis hilise alustajana läksid minu tulemused üha paremaks ning viimasel ülikoolisemestril teadsin, et ärihai asemel püüan saada hoopis tippsportlaseks. Sellest perioodist on mul üks meeldejääv lugu, mida tahan teiega jagada.

Kui olin valmis kirjutanud üle poole oma bakalaureusetööst, varastati mu arvuti minu oma kodust. See juhtus ainult üks nädal enne töö esitamise tähtaega. Olin dilemma ees - kas jätan töö sinnapaika ja püüan järgmisel semestril lõpetada või peaksin ma ikkagi asja tõsiselt kätte võtma ja ära lõpetama? Olen väga tänulik oma sõpradele, eriti Raulile, kes veensid mind mitte alla andma. Sõprade ja pere abiga sain tähtajale natuke ajapikendust, kirjutasin oma töö algusest peale uuesti ja lõpetasin ülikooli õigel ajal. Lisaks õppimisele on väga oluline viia alustatud asjad lõpule. Tunne, et oled millegi lõpule viinud, on palju parem, kui see tunne, kui miski on lõpetamata. Kui sa oled distantsist läbinud 95%, siis sa pead olema suuteline ületama ka finishijoone, muidu tuleb endale tunnistada läbikukkumist. Ja ma olen veendunud, et allaandjad ei saavuta kunagi spordis edu.

Oma viimase kahel ülikooliaastal suutsin treeninguid ja õpinguid edukalt ühendada. Muidugi on selle jaoks väga oluline hea ajajuhtimisoskus. Võibolla tähendas see ka natuke vähem vaba aega, aga ma olin õnnelik, sest olin hõivatud kahe asjaga, mis mulle kõige rohkem meeldisid. Ilma suurema kogemuseta uskusin, et spordikarjäär on hea valik, aga teadsin, et sellega kaasneb ka palju riske. Nii et ülikoolidiplom taskus tähendas, et tippspordile pühendudes ei ostnud ma niiöelda üheotsapiletit, vaid edasi-tagasi pileti, mille tagasisõidukuupäev on lahtine.

Usun siiralt, et haridus on hea valik ja kindlustuspoliis. Noorele alustavale sportlasele on see kindlustuspoliis juhuks, kui midagi läheb valesti. Valesti võib minna nii mõndagi - võid saada ootamatu vigastuse või tulemused ei vasta ootustele. Sportlastele, kes plaanivad tippspordikarjääri lõpetada, annab haridus võimaluse jätkata edukat elu uues, erinevas valdkonnas. Isegi kui sul on selja taga edukas tippspordikarjäär, aga puudub haridus, on igapäevaellu raske naasta, sest võimalusi ei ole just kuigi palju.

Oma kogemusest tean, et kaasates mitmeid erinevate alade eksperte oma tiimis tuleb omada laia silmaringi. Selleks, et osata nende ekspertide abi küsida ja nende nõuandeid kasutada, peab ka ise valdama erinevate valdkondade baasteadmisi - biomehhaanikas, anatoomias, matemaatikas, psühholoogias jne. Ekspertide soovitustest on rohkem kasu, kui mõistad asjade toimimise põhimõtteid. Muidugi võid ka lihtsalt teha nii, nagu eksperdid ütlevad, aga protsess on palju efektiivsem, kui saad ise ka aru, miks midagi mingil moel tasub teha.

Väga oluline oskus spordis on eneseanalüüs. Inimesed on väga erinevad ning ühtset võiduvalemit ei eksisteeri. Nii peab igaüks ise leidma oma tee eduni. Sageli tähendab edu õppimist oma läbikukkumistest. Lai intellektuaalne silmapiir võimaldab sul kergemini jõuda oma potentsiaali realiseerimiseni.

Hea haridus on mänginud minu edukas tippspordikarjääris olulist rolli. Mitte ainult ekspertide soovituste järgimisel, vaid nende soovitatud põhimõtete mõistmine on olnud võimalik tänu minu hariduslikule taustale. Kuuludes unikaalsesse meeskonda, mis koosnes väga paljudest erinevatest ekspertidest, saan ma öelda, et eksperdid ei lõpeta kunagi enda harimist. Õppimine ja enda pidev täiendamine on elukestev protsess, mis ei lõppe kunagi.

Nüüd, kus ma olen vanem ja kogenud sportlane, kutsutakse mind tihti erinevatesse komisjonidesse hindama noorte sportlaste andekust ja perspektiivi. Ma loodan, et ma ei tee valesti, aga olen tähele pannud, et hindan noorte sportlaste suhtumist haridusse väga kõrgelt. Miks? Sest ma usun, et hea haridus annab suure eelise nii elus kui spordis.