Talihärm jäädvustab raamatus oma teekonna ROKi liikmestaatuseni, mis polnud pärast iseseisvuse taastamist olnud jõukohane mitte ühelegi Eesti sporditegelasele.
Eesti Olümpiakomitee ja raamatu välja andnud kirjastus Hea Lugu avaldavad katkendi Talihärma kirjutisest.
„Kaasarääkimine on minu loomuses. Juba noorena ei osanud ega tahtnud ma asju kõrvalt vaadata. Tehnikagümnaasiumis kuulusin õpilasesindusse ning tagantjärele vaadates oli see päris hea indikatsioon, millest saab tippspordi kõrval mu teine kutsumus.
Kui 2020. aasta alguses vallandus koroonapandeemia, hakkasin noori Eesti laskesuusatajaid üle veebikoosolekute mentordama. Tahtsin midagi sportlaskonnale tagasi anda. Sama aasta suvel sai minust Eesti Olümpiakomitee sportlaskomisjoni liige, mis tähistab sellist ametlikumat sorti spordipoliitikasse sisenemist. Ma olin veel väga kogenematu, aga teadsin kohe, et tahan asja südamega teha.
Arvestades, et sisenesin valdkonda 2020. aasta suvel ning vähem kui kuus aastat hiljem olen Rahvusvahelise Olümpiakomite liige, siis on aus öelda – olukord eskaleerus kiiresti! Võimalik oli see põhjusel, et kui mõni uks avanes, siis ma olin valmis kohe tegutsema ja kaasa minema. Ruumi sisenemise järel ei passinud vaikselt nurgas, vaid esitasin küsimusi ja rääkisin kaasa. Õppisin palju, kindlasti ei teadnud algul paljut ja ei olnud ka kogemusi, aga pidin väga kiirelt kohanema. Olukordi, kus olin ruumis ainuke naine, ainuke noor või ainuke tegevsportlane, on olnud palju.
Kui ma EOK sportlaskomisjonis alustasin, juhtis seda Gerd Kanter, kes oli samal ajal ka Euroopa Olümpiakomiteede ühenduse (European Olympic Committees) sportlaskomisjoni juht. 2021 läksin Euroopa sportlasfoorumile EOK sportlaskomisjoni esindama ning 2023. aasta sügisel, kuI Gerdi mandaat oli läbi saanud, kandideerisin tema soovitusel EOC sportlaskomisjoni. Gerdi kõne tuli väga õigel ajal – täpselt siis, kui mul oli motivatsiooni ja võimalust panustada.
Kuna sain valimistel häälte arvu mõttes väga tugeva mandaadi, nimetati mind kohe ka asejuhiks. Komisjoni juhtis triatloni kahekordne olümpiavõitja Alistair Brownlee. Kuna ta oli tegevsportlane, kes ei saanud alati kohal viibida ning minul taliala esindajana oli temast erinev võistlusgraafik, siis pääsesin Alistairi puudumisel EOC sportlaskomisjoni esindama nii EOC juhatuse koosolekutel kui ka üldkogul. Nii komisjonis endas kui ka mujal EOC üritustel olin alati aktiivne, rääkisin inimestega ja ei istunud eestlaslikult üksinda nurgas.
Tõsi, EOC-s koosolekutel leidsin end kummalises olukorras, sest enamik teisi osalejaid olid vanemapoolsed mehed, kes olid seda spordiamentikutööd teinud aastakümneid. Mina aga noor naine, endiselt tegevsportlane ja koosolekuruumides toimuva mõistes ikkagi väga roheline. Nagu elus ikka, siis variant oli ujuda või uppuda.
Minu taust, haridus ärijuhtimises USA ülikoolist ning kõik paljud keerulised olukorrad, mis minuga on mu karjääri jooksul juhtunud, olid suureks motivaatoriks, et tagada, et kellegi teisega ei saaks nii juhtuda. Need seigad on mind väga tugevalt mõjutanud ja andnud kirge sportlaste hääle esindamisel.
Vastutöötamist pole õnneks palju olnud. Enamikel oli ikkagi hea meel, et sportlaste esindaja aktiivselt sõna sekka ütleb. Eks see jäi silma, et rääkisin kaasa, mõtlesin kaasa ja olin valmis tegutsema. Samas ega ma kõigi usaldust võitnud, sest tegevsportlasest noor aktiivne naisterahvas oli osade jaoks ikkagi liiga tavapäratu komplekt.
2025. aasta alguseks olin jõudnud veendumusele, et pürgin ka Rahvusvahelise Olümpiakomitee sportlaskomisjoni liikmeks. Igal taliolümpial valitakse sinna kaks sportlast ehk et sõel on tihe. Ent jällegi – kartes ja kõrvale jäädes on täiesti kindel, et mitte midagi ei juhtu. Seega tuli proovida.
Rapsimise vältimiseks tuli koostada plaan. Hääleõigus on igal taliolümpial osaleval sportlasel. Seega tegime maatriksi, kus olid kirjas sportlaste arvud riikide, regioonide ja spordialade kaupa. Taliolümpia on ikkagi suhteliselt Euroopa-keskne võistlus, sest suure osalejate arvuga spordialadel – mäe-, murdmaa- ja laskesuusatamine ning jäähoki – esindavad enamik sportlasi Euroopa riike.
Kampaania tegemine oli reeglitega väga rangelt piiratud. Kandidaadid ei tohtinud veenda või paluda spordiametnikke, et nad annaksid oma riigi sportlastele soovitusi hääletada nii või naa. Ent ma tean, et päris paljud Euroopa spordiametnikud tegid seda omal algatusel.
Väga selgelt aitasid mind nii EOK kui ka rahvusvaheline laskesuusaliit (IBU), mille president Olle Dahlin avaldas omal algatusel pressiteate, kus kutsus laskesuusatajaid minu poolt hääletama. Sarnaseid asju oli veel, mis oli väga tore ja otsene minu EOC-s tehtu tagajärg. Järelikult olin seal jäänud silma kui sportlaskomisjoni liige, keda julgeti soovitada. Kindlasti poleks valituks saamine olnud võimalik ka EOK inimeste tööta, nende võrgustik ja tugi kogu sellel teekonnal oli hindamatu.
Tagantjärgi vaadates oligi edu võti eeltöö, sest kui koos minuga Milano Cortinas valituks osutunud Lõuna-Korea bobisõitja Yunjong Won tegi olümpial igal jumala päeval kampaaniat, istudes erinevate olümpiakülade sööklate ees ja ajas seal sportlastega juttu, siis mina ju erinevalt temast võistlesin. Mul polnud millekski sääraseks varianti. Aga eelmiste aastatega tekkinud võrgustik tegi töö ära. Oleksin teise koha saanud ehk valituks osutunud ka siis, kui ma poleks mitte üheltki laskesuusatajalt mitte ühtegi häält saanud. See on päris uskumatu!
Aimduse, et valimised võisid minna edukalt, sain veidi pärast naiste teatesõidu lõppu 18. veebruari õhtul. Tulemuste väljakuulutamine toimus järgmisel pärastlõunal Milanos ja olin mitu päeva proovinud edutult korraldada endale transporti Anterselvast sinna. Lubas ka suurt lumetormi, mis võis transpordigraafikud peapeale keerata."
Kuidas Talihärm Milanosse kohale jõudis ning milline näeb tema elu välja praegu, loe juba raamatust.
Tule ka ise esmaspäeval, 15. juunil kell 17:30 Viru Keskuse Rahva Raamatusse, kohtu olümpiasportlastega ning soeta olümpiaraamat soodushinnaga. Lisainfot loe siit: https://www.facebook.com/events/1986863761946532
Eesti Olümpiakomitee ja raamatu välja andnud kirjastus Hea Lugu avaldavad katkendi Talihärma kirjutisest.
„Kaasarääkimine on minu loomuses. Juba noorena ei osanud ega tahtnud ma asju kõrvalt vaadata. Tehnikagümnaasiumis kuulusin õpilasesindusse ning tagantjärele vaadates oli see päris hea indikatsioon, millest saab tippspordi kõrval mu teine kutsumus.
Kui 2020. aasta alguses vallandus koroonapandeemia, hakkasin noori Eesti laskesuusatajaid üle veebikoosolekute mentordama. Tahtsin midagi sportlaskonnale tagasi anda. Sama aasta suvel sai minust Eesti Olümpiakomitee sportlaskomisjoni liige, mis tähistab sellist ametlikumat sorti spordipoliitikasse sisenemist. Ma olin veel väga kogenematu, aga teadsin kohe, et tahan asja südamega teha.
Arvestades, et sisenesin valdkonda 2020. aasta suvel ning vähem kui kuus aastat hiljem olen Rahvusvahelise Olümpiakomite liige, siis on aus öelda – olukord eskaleerus kiiresti! Võimalik oli see põhjusel, et kui mõni uks avanes, siis ma olin valmis kohe tegutsema ja kaasa minema. Ruumi sisenemise järel ei passinud vaikselt nurgas, vaid esitasin küsimusi ja rääkisin kaasa. Õppisin palju, kindlasti ei teadnud algul paljut ja ei olnud ka kogemusi, aga pidin väga kiirelt kohanema. Olukordi, kus olin ruumis ainuke naine, ainuke noor või ainuke tegevsportlane, on olnud palju.
Kui ma EOK sportlaskomisjonis alustasin, juhtis seda Gerd Kanter, kes oli samal ajal ka Euroopa Olümpiakomiteede ühenduse (European Olympic Committees) sportlaskomisjoni juht. 2021 läksin Euroopa sportlasfoorumile EOK sportlaskomisjoni esindama ning 2023. aasta sügisel, kuI Gerdi mandaat oli läbi saanud, kandideerisin tema soovitusel EOC sportlaskomisjoni. Gerdi kõne tuli väga õigel ajal – täpselt siis, kui mul oli motivatsiooni ja võimalust panustada.
Kuna sain valimistel häälte arvu mõttes väga tugeva mandaadi, nimetati mind kohe ka asejuhiks. Komisjoni juhtis triatloni kahekordne olümpiavõitja Alistair Brownlee. Kuna ta oli tegevsportlane, kes ei saanud alati kohal viibida ning minul taliala esindajana oli temast erinev võistlusgraafik, siis pääsesin Alistairi puudumisel EOC sportlaskomisjoni esindama nii EOC juhatuse koosolekutel kui ka üldkogul. Nii komisjonis endas kui ka mujal EOC üritustel olin alati aktiivne, rääkisin inimestega ja ei istunud eestlaslikult üksinda nurgas.
Tõsi, EOC-s koosolekutel leidsin end kummalises olukorras, sest enamik teisi osalejaid olid vanemapoolsed mehed, kes olid seda spordiamentikutööd teinud aastakümneid. Mina aga noor naine, endiselt tegevsportlane ja koosolekuruumides toimuva mõistes ikkagi väga roheline. Nagu elus ikka, siis variant oli ujuda või uppuda.
Minu taust, haridus ärijuhtimises USA ülikoolist ning kõik paljud keerulised olukorrad, mis minuga on mu karjääri jooksul juhtunud, olid suureks motivaatoriks, et tagada, et kellegi teisega ei saaks nii juhtuda. Need seigad on mind väga tugevalt mõjutanud ja andnud kirge sportlaste hääle esindamisel.
Vastutöötamist pole õnneks palju olnud. Enamikel oli ikkagi hea meel, et sportlaste esindaja aktiivselt sõna sekka ütleb. Eks see jäi silma, et rääkisin kaasa, mõtlesin kaasa ja olin valmis tegutsema. Samas ega ma kõigi usaldust võitnud, sest tegevsportlasest noor aktiivne naisterahvas oli osade jaoks ikkagi liiga tavapäratu komplekt.
2025. aasta alguseks olin jõudnud veendumusele, et pürgin ka Rahvusvahelise Olümpiakomitee sportlaskomisjoni liikmeks. Igal taliolümpial valitakse sinna kaks sportlast ehk et sõel on tihe. Ent jällegi – kartes ja kõrvale jäädes on täiesti kindel, et mitte midagi ei juhtu. Seega tuli proovida.
Rapsimise vältimiseks tuli koostada plaan. Hääleõigus on igal taliolümpial osaleval sportlasel. Seega tegime maatriksi, kus olid kirjas sportlaste arvud riikide, regioonide ja spordialade kaupa. Taliolümpia on ikkagi suhteliselt Euroopa-keskne võistlus, sest suure osalejate arvuga spordialadel – mäe-, murdmaa- ja laskesuusatamine ning jäähoki – esindavad enamik sportlasi Euroopa riike.
Kampaania tegemine oli reeglitega väga rangelt piiratud. Kandidaadid ei tohtinud veenda või paluda spordiametnikke, et nad annaksid oma riigi sportlastele soovitusi hääletada nii või naa. Ent ma tean, et päris paljud Euroopa spordiametnikud tegid seda omal algatusel.
Väga selgelt aitasid mind nii EOK kui ka rahvusvaheline laskesuusaliit (IBU), mille president Olle Dahlin avaldas omal algatusel pressiteate, kus kutsus laskesuusatajaid minu poolt hääletama. Sarnaseid asju oli veel, mis oli väga tore ja otsene minu EOC-s tehtu tagajärg. Järelikult olin seal jäänud silma kui sportlaskomisjoni liige, keda julgeti soovitada. Kindlasti poleks valituks saamine olnud võimalik ka EOK inimeste tööta, nende võrgustik ja tugi kogu sellel teekonnal oli hindamatu.
Tagantjärgi vaadates oligi edu võti eeltöö, sest kui koos minuga Milano Cortinas valituks osutunud Lõuna-Korea bobisõitja Yunjong Won tegi olümpial igal jumala päeval kampaaniat, istudes erinevate olümpiakülade sööklate ees ja ajas seal sportlastega juttu, siis mina ju erinevalt temast võistlesin. Mul polnud millekski sääraseks varianti. Aga eelmiste aastatega tekkinud võrgustik tegi töö ära. Oleksin teise koha saanud ehk valituks osutunud ka siis, kui ma poleks mitte üheltki laskesuusatajalt mitte ühtegi häält saanud. See on päris uskumatu!
Aimduse, et valimised võisid minna edukalt, sain veidi pärast naiste teatesõidu lõppu 18. veebruari õhtul. Tulemuste väljakuulutamine toimus järgmisel pärastlõunal Milanos ja olin mitu päeva proovinud edutult korraldada endale transporti Anterselvast sinna. Lubas ka suurt lumetormi, mis võis transpordigraafikud peapeale keerata."
Kuidas Talihärm Milanosse kohale jõudis ning milline näeb tema elu välja praegu, loe juba raamatust.
Tule ka ise esmaspäeval, 15. juunil kell 17:30 Viru Keskuse Rahva Raamatusse, kohtu olümpiasportlastega ning soeta olümpiaraamat soodushinnaga. Lisainfot loe siit: https://www.facebook.com/events/1986863761946532
Foto: Hendrik Osula / Team Estonia