"Ma olin ise üpriski üllatunud, aga raske töö, mida olen mitu aastat teinud, on ära tasunud. Olen rahul, et maandusin oma triki ära – backside 360 grab. Finaalis on tase päris kõrge, tuleb oma parimat näidata ning oma runiga rahule jääda," sõnas Raun.
Tal on olümpiafestivalil ka oma eesmärk – „Tahaks lumelauda rohkem pildile tuua ning julgustada rohkem tüdrukuid vaatama ekstreemspordi poole. See on väga sõltuvust tekitav ala!“
Seejuures alustas ka Raun oma sporditeekonda suusatamisest.„Ma olin juba kaheksa aastat suusatanud, kui otsustasin, et kõik, see on nii igav, lähen lumelaua peale üle! Hakkasin siis Nõmmel trennides käima, aga kaks aastat ei saanud kuidagi hakkama, ma lihtsalt ei osanud! Nutsin emale, et ma ei taha seda teha. Nüüd ema naerab, et vedas, et ikka edasi käisid. Mulle nii meeldib see ala!“ muigab Ranno Maasikmetsa käe all treeniv Raun.
Oma otsust pole ta enam kahetsenud. „Lumelaud on nii äge, hästi stiilne ala. Muidugi on palju andnud kaasa ka see, et mul olid väga toredad trennikaaslased,“ rõõmustab Raun. Ka Lisseli õde Berit tegeleb lumelauaga, tulles eelmisel nädalavahetusel Big Airis naisjuunioride Eesti meistriks ning võites pargisõidus hõbemedali. „Ta pigem teeb seda enda lõbuks, aga mul on hea meel, et ta tuleb minu jälgedes,“ selgitab Raun.
Tüdrukute perekond on hästi toetav, aga ema närve hoitakse vahel ikka pingul.
„Ema ikka vahel pabistab ja on öelnud, et ta ei tule suuri võistlusi vaatama. Eelmisel nädalal oli ta minuga Soomes Rookie World Touril kaasas (Lissel võitis esikoha – toim) ja siis panin ühel runil suurema kukkumise maha. Ema näitas pärast videot, mis ta filmis ning tema karjumist oli väga kuulda. Tegelikult midagi ju ei juhtunudki, aga kuna ta pole väga minuga võistlustel kaasas käinud, siis panin ta ikka proovile,“ räägib Lissel.
Lumelauda mõistagi Eestis palju ei sõida, seega käib Raun palju välismaal. Audentese spordigümnaasiumi 11. klassi õpilasena peab ta oskama oma aega hästi ka jagada. „Ma pole kuu aega kooli ennast näidanud, aga õnneks on õpetajad väga mõistvad ning saan oma asju interneti teel järgi teha. Tempo on olnud sel aastal väga tihe nii kooli kui spordiga, aga olen seni ilusti hakkama saanud.“
Siiski on ka Eestis treeningvõimalused olemas, abiks on Spot of Tallinn. Tõsi, treeningute parandamise nimel tuleb kasutada natuke leidlikkust. „Minu vanaisa on selline leiutaja, kes ehitas lumelaua, millel on rularattad all. See aitab väga palju tunnetusele kaasa, kui saab aastaringselt treenida. Oleme käinud ka Austrias air bagi kasutamas, et proovida trikke, millega lumel end veel nii kindlalt ei tunne. Kõige parem on harjutada aga Soomes, kus oleme viimastel aastatel nii palju juba käinud!“
Seda rõõmsam oli Raun, et tema esimene olümpiafestival toimub just Vuokattis. Kuigi võistlused lükati koroonapandeemia tõttu aasta võrra edasi, teda oluliselt ei puudutanud. Homme on Lisselil kavas suisa kaks võistlust - hommikul pargisõidu kvalifikatsioon, õhtul Big Airi finaal. „Slopestyle meeldib mulle rohkem, sest Nõmmel olengi kaheksa aastat obstaakleid sõitnud. See on mu tugevamaid pooli, hüpped on aga nõrgemad. Big Airis peab ikka juba näitama, milliseid trikke oskad,“ ütleb Raun.
Samas võivad teda toetada koduseinad. „Vuokattis võistlemine tähendab esiteks juba seda, et hüpped ei ole siin väga suured, aga teisalt on siin väga kodune tunne. Soome keelest saab ka juba vaikselt aru. Kui tuled mäele, siis on juba tuttavad inimesed ees. Mulle meeldib minu ala juures see, et meil ei ole sellist konkurendiviha. Pigem oleme üks suur pere – teed oma runi ära ja siis elad teistele kaasa. See mulle meeldib!“
Olümpiafestival algas Raunile juba imeliselt – ta kandis koos iluuisutaja Arlet Levandiga avatseremoonial Eesti lippu. „Emotsioone oli küllaga ja lipu kandmisega saime ilusti hakkama. Väga rõõmus algus!“