Nool toob välja kolm medalit, mis on tema jaoks kõige kallimad.
„Esimene medal on Stockholmi sise-EM medal 1996. aastal. Ütlesin enne võistlust, et lähen kulla järgi, kuigi ma polnud kunagi ühtegi medalit võitnud. Kuldmedal tuli läbi raskuste, aga ta tuli. Teine on Budapesti EM-i kuld 1998. aastal. Tegin hästi hea hooaja ja panin i-le punkti. Kolmas on Sydney OM-kuld.Nagu me kõik teame, siis olümpiamängudel võistlemine on oluliselt teist karva kui tavalistel tiitlivõistlustel. Olin selleks valmistunud juba kaheksa aastat, et kuldmedalit saada. Olümpiakuld kaalub kindlasti kõik medalid kõige rohkem üle,“ hindab Nool.
Ta möönab, et mõne medali võitmine ei too tänaselgi päeval naeratust näole. Näiteks 2000. aastal Ghentis toimunud Euroopa sisemeistrivõistlustel võitis ta seitsmevõistluses pronksmedali.
„Sportlased on ahned. Kui lähed kuldmedali järgi, aga saad hõbeda või pronksi, siis seal midagi rõõmustada pole. Kui saad Dvoraki ja Šebrle käest tappa ja oled kolmandal kohal, siis ei ilusta seda kuidagi 20 aasta möödudes,“ meenutab Nool. „Samas statistiliselt korralik võistlus, ikkagi tiitlivõistluste medal.“
Kuidas medaleid võita? „Eelkõige peab olema järjepidev. Spordis number üks on rutiinitaluvus. Kui lähed trenni, siis teed seda, mis eile üldse välja ei tulnud. Senikaua teed, kuni lõpuks medali kaela saad,“räägib olümpiavõitja.
Vaata videot Erki Noolega siit:
“Igihaljad“ fotonäitus tutvustab EOK 100.
juubeliaastal ja ESOM 60. sünnipäeval Eesti erinevate ajastute ja erineva
sisuga spordialade tippsportlaste karjääri jooksul võidetud õisi. Fotonäitust
saab vaadata Viru Keskuse aatriumis 17. septembrini, seejärel liigub näitus
erinevatese Eestimaa paikadesse.