Puusalu sõnul oldi eelmisel hooajal enne Pekingi olümpiamänge väga ettevaatlikud. „See oli väga keeruline aeg. COVIDi aeg pani meie suhet palju proovile, sest me olime ikka mitmeid kuid eraldi. Kui saime võimaluse kokku saada, pidin end väga hoidma. Maskid oli mu lemmiksõbraks,“ rääkis Puusalu koroonavastastest meedetest.
Paraku andis Ilves kohe Pekingisse saabudes positiivse koroonaproovi ning viidi koheselt karantiinihotelli. „Ta helistas mulle kohe. Ta ei pidanud mulle midagi ütlema, kui ma sain aru, et midagi on väga valesti. Tol hetkel oli tunne, et terve maailm variseb kokku. Me mõlemad olime nii palju pingutanud, tema eriti. Mõtlesin, kuidas nii olla saab?“ meenutab Puusalu.
„Väga raske oli temaga rääkida. Kõik, mida rääkisin, oli tabu, sest mitte ükski sõna ei toonud negatiivset testitulemust. Rääkisime argipäevategevustest, üritasin ta mõtteid eemale viia. Loomulikult talle ei meeldinud, kui ütlesin, et küll kõik saab korda. Kristjan on alati olnud väga tugev, ta ei kurda ning ei ütle, et tal on midagi halvasti. Tol hetkel nägin ma natuke teistsugust Kristjanit, ta oli pahur ning see oligi raske olukord. Sel hetkel on minu töö mõista, et ma ei saa talle peale lennata. See on väga inimlik, kui ta on selliste emotsioonidega,“ räägib Karmen.
Ilves oli kokkuvõttes koroonahotellis 12 päeva, vahele jäi väikese mäe võistlus. Eesti koondise delegatsioonijuht Martti Raju organiseeris talle koos Norra koondisega velotrenažööri ja libisemislaua, lisaks tegi kahevõistleja kümneruutmeetrises toas viiekilomeetriseid jalutusringe, kätekõverdusi ja muud kardiotreeningut. Negatiivse testitulemuse saamine ning olümpiakülla naasmine tundus sel hetkel olümpiavõiduna, möönab Puusalu.
„Kui tavaliselt tulid testitulemused paberil, siis tollel lõunal öeldi talle suuliselt, et ta on negatiivne. Olin temaga samal ajal kõnes ning tema rõõm ja minu rõõm oli nii lahe, see emotsioon oli nii lahe!“
Kuigi Ilves sai enne suure mäe võistlust osaleda vaid ühel treeningul, oli ta tahtmist täis. „Kuna Kristjan tundis end hästi, haigussümptomeid polnud, siis oli tema endapoolne otsus kindlasti võistlema minna. Võistlemisisu oli tal suur ning me ei saanud talle kätt ette panna,“ räägib doktor Mardna.
Ilves hüppas 140 meetrit ja teenis 128,7 punkti ning läks suusarajale teisena. „Võistlus hüppemäel läks üle ootuste hästi. Kristjan oli teisel positsioonil ning kõik hakkasid juba mõtlema – ei tea, mis nüüd, võib-olla tuleb siit midagi suurt,“ mäletab Mardna „Mõtlesin, et vahet ei ole, kuidas see sõit tuleb, juba see emotsioon oli hea, kui ta hüppemäel hea tulemuse tegi,“ räägib Puusalu.
Õhtune suusasõit oli raske. Mardna mäletamist mööda võisid korraldajad temperatuuride osas vassida, sest FISi reeglite järgi on murdmaadistantsil lubatud võistelda 20 külmakraadiga, kuid tegelikkus oli teine. „Tol õhtul mõõdeti temperatuur soojemaks, et saaks ometi võistlus peetud. Vaatasime oma kraadiklaase ja tuulekülmaga võis temperatuur olla isegi -35 või madalam ja mäevarju küljes oli see temperatuur ka kindlasti madalam. Sellel oli kindlasti oma mõju sportlaste hingamisteedele,“ selgitab Mardna.
„Minul oli taga kuklas mõte, et ta oli ju just haige. Nüüd ta läheb pingutama ikka väga-väga kõvasti ning see pole kehale väga hea,“ lisab Puusalu.
Ilves püsis esimestel kilomeetritel medalikonkurentsis, kuid jälitajate grupp püüdis ta kinni. Enda sõnul ei mäleta ta sõidu lõppu enam üldse, lõpuks üheksandana finišijoone ületanud kahevõistleja sõitis end täiesti tühjaks.
„Väike kahtlus oli, millal toimub ärakukkumine. Ei toimunud ju mingit suurt ärakukkumist, ta ise ütleb, et nägi ähmaseid udukogusid silme ees ning vedas end nende järel finišisse. Selle taga oli tohutu tahtejõud. Muudmoodi ta sinna välja poleks jõudnud,“ räägib Mardna.
Finišis ei saanud Ilves jalgu alla. „Esmapilk, kuidas sportlane langeb finišijoonel pikali ja jääb sinna liikumatult lebama, võib paljudele olla üsna hirmutav. Ja sageli see võibki tähendada eluohtlikku olukorda, küll see nii ei olnud Kristjani puhul,“ meenutab Mardna.
Ta selgitab, et tavaliselt reageerib esimesena sellistel puhkudel võistluse meditsiinitoimkond. „Seda turvet finišialas me paraku ei näinud. Kuna mina seisin ka finišis, siis minu kohalejõudmine oli kinni üle aia hüppamises ja Kristjanile teki peale viskamises, eriti palju aega ei võtnud see ka. Meditsiiniturve korraldajate poolt jättis minu hinnangul siiski pisut soovida,“ räägib mardna.
„Kui ma aus olen, siis ma ei teadnudki, et ta meelemärkuseta oli. Tagantjärgi mõeldes olen rõõmus, et ma ei teadnud seda, sest ma oleksin kodus üle muretsenud. See teadmatus ongi kõige hullem, kui sa ei saa mitte midagi teha,“ räägib Puusalu ja ütleb, et paar tundi hiljem Kristjaniga rääkides oli noormees taastunud ja rõõmus.
„Tol hetkel vaatamata oma läbipõetud haigusele oli ta maailma TOP10 kahevõistleja hulgas. Üheksas tulemus oli suur võit arvestades kõiki neid asjaolusid. Võimet ennast selliselt realiseerida pole antud igaühele. See on erakordne omadus, nõuab erakordset tahtejõudu ja eneseületust. Tuleb välja, et Kristjan Ilves on spordimees!“ kiidab Mardna.
„Võidame sajaga!“ on Eesti Olümpiakomitee 100. juubelit tähistav mainekampaania, mis toob esile viimase saja aasta Eesti spordi valitud säravad hetked, tunnustab taustajõude nende taga ja Eesti spordi fänne, kes neile hetkedele erineval moel on kaasa elanud. Koostöös Havas reklaami- ja meediaagentuuriga ning disainiagentuuriga Brandon Disain jõuavad need hetked Eesti inimesteni läbi JCDecaux välireklaami pindade ning telereklaamide vahendusel. „Võidame sajaga!“ juubelikampaania kestab kuni 9. aprillini.