Eesti judo jõuab pronksiaega
Kristjan Kalkun
Ilmunud raamatus Sydney 2000. XXVII suveolümpiamängud.
“Üks saatuslik liigutus võib viia judos hetkega kaotuseni,” on öelnud Indrek Pertelson. Teisisõnu: ettearvamatut võib ikka juhtuda, selle eest pole kaitstud ka tipud. Iga turniiri eel on teada, kes võiksid tulla esimeseks, siiski ilmub mõni üllataja. Tiitlivõistlustel, seda enam olümpial tahab võita igaüks, nõrku vastaseid pole.
//
Teisipäeval, 19. septembril läheb tatamile Aleksei Budõlin. Alles kaalumiselt tulnuna vaatab ta üle loosimise tulemused. See on ammune tava, nõnda väldib Budõlin noorteklassist peale võistluseelset närveldamist ja energiakulu.
Budõlin – Aschwanden.
Mustanahalise šveitslasega on Budõlin maadelnud enne olümpiat kolm korda, kaotusekibedust tundmata. 24-aastane Eesti judoka alustab aktiivselt, kuid kevadel Wroclawis Euroopa meistriks kroonitud samaealine Aschwanden ei lase korralikult haaret võtta.
Kui maadeldud on ligi kaks ja pool minutit ehk pool ajast, ründab Aschwanden ühtäkki. Budõlin proovib võtte eest põgeneda, koos kukutakse. “Mu keha liikus lihtsalt sinna, kus oli vaba ruum. Kukkumise järel õnnestus mul võtta ootamatult hea hare, sest Aschwanden jäi ebamugavasse asendisse,” kommenteerib Budõlin olukorda, mille järel Kesk-Euroopa mees viibib 25 sekundit kui nukk selili Eesti judoka käte vahel.
“Ma pole ammu kedagi kinnihoidmisega võitnud,” lisab Feliks Saakjani õpilane, kes enda sõnul nooruses vaid nõnda suutiski vastaseid võita. Võit läheb protokolli ipponina, teises ringis astub Budõlinile vastu ungarlane Krisztian Tolgyesi.
Budõlin –Tolgyesi.
Suurte võitudeta madjar valmistab peavalu esimestest sekunditest. Tolgyesi asub juhtima, teenides Budõlinile antud hoiatuse eest koka. Viimane suudab õige kiiresti samasugust hinnet vääriva võttega vastata, kuid jääb hetk hiljem taas tagaajaja rolli, kui saab uue hoiatuse.
“Temaga maadelda on alati raske,” mõtiskleb Budõlin, otsides
põhjendusi, miks ungarlast on nõnda keeruline enda pilli järgi tantsima panna.
“Tolgyesi on äärmiselt sitke vastane, eemaldub osavalt haarete eest.”
Budõlini aktiivsed rünnakuüritused kannavad lõpuks siiski vilja. Kauni
ülekäeheite eest, mis pole tehniliselt päris puhas, annavad kohtunikud
üksmeelselt waza-ari. See kindlustab
lõpuks võidu, kuigi kohtumise lõpp kisub närviliseks. Korraks tuleb Budõlinil
isegi kerget vaevust teeselda, et saada hingetõmbeaega.
Budõlin-In-Chul Cho.
Õhus on pinget: mõlemal on seljataga kaks õnnestunud matsi, võideldakse pääsu eest poolfinaali. Kummagi tegutsemislustist peegeldub soov vastane oma survele allutada, kuid kumbki ei luba teisel võtta otsustavat haaret. Kohtunik jagab mõlemale hoiatusi. Korealane, 1997. aasta maailmameister, ründab aktiivsemalt. Budõlin pareerib, otsides sobivat võimalust vastuvõtteks. Ühel sellisel rünnakukatsel lennutabki Budõlin asiaadi tatamile pikali.
“Heide oli tehniliselt ja kiiruslikult õnnestunud, aga Cho on väga tundlik
maadleja. Ta keerutas olukorrast välja, kukkudes vaid külili. Seepärsat
hinnatigi võtet vaid yuko vääriliseks,” ütleb Budõlin.
Maadelda jääb veel paar minutit. Mida aeg edasi, seda väsinumad tunduvad mehed.
Iseäranis läbi paistab olevat Budõlin, kes taas kasutab hingetõmbeks teeseldud
vigastust. Kohtunik lubab Georg Moosese lahkelt vaatama, mis judoka randmel
viga on. Karmimalt käitub ta tohterdamispausi järel, näidates Eesti judokale
hoiatust.
Matši järel tunnistavad nii Budõlin kui ka Aavo Põhjala: väike taktikaline eksimus võttis seekord võiduvõimalused. Just hoiatuse taha jääbki võit pidama, kullalootused on maetud. Poolfinaalis teeb Cho probleemideta sotid selgeks Portugali esindaja Nuno Delgadoga. See annab Budõlinile uue võimaluse – pronksmedal on kaotusi vältides reaalne. Selleks tuleb alistada kolm vastast.
Pronksi eest võitleb Budõlin kui lõvi
Budõlin-Wanner.
Eesti judoka on saanud justkui uue hingamise, liikudes kergelt ja maadeldes
teotahteliselt.Kahevõitluse algusest 1997. aasta juunioride Euroopa meistri
Florian Wanneriga jõuab kuluda minut ja 15 sekundit, kui Budõlin kaks aastat noorema sakslase matile virutab – ippon!
“Läksin kohtumisele enesekindlalt, sest teadsin – Wanneri
võitmine on jõukohane. Võistlustel pole me varem kordagi kokku juhtunud, aga
olen saanud tema stiili tunnetada paaril ühistreeningul. Sooritasin ühe
lemmikvõtetest, mida kohtunikud hindasid kõrgelt.”
Budõlin –Sarikhani
Iraanlane Kazem Sarikhani on üllataja. Võit 1999. Aasta ilmameistri britt
Graeme Randalli üle annab tunnistust, et Sarikhani pole papist poiss. Budõlin
on valmistunud iraanlase omalaadse maadlusstiili vastu, kus käsi asetatakse
vastase turjale ning proovitakse nõnda jala abil konkurent tasakaalust välja
viia. Sarikhani läheb õnge, üritades Budõliniga sama, mida eelmiste vastastega.
Äkki on Sarikhani ise tatamil selili – ippon nagu välk selgest taevast! Matši
algusest on kulunud 19 sekundit, see jääb päeva kõige kiiremini lõppenud võistluseks.
“Olid ka varuvariandid, aga läksin tegema üht heidet,” teatab Budõlin.
“Töötasin soojendusel võtte kallal teadlikult, sest arvestasin – kunagi varem
pole ta midagi niisugust kogenud.”
Budõlin-Bouras
Esimesed märked ilmuvad tabloole alles siis, kui on
maadeldud üle kahe minuti – kumbki saab kirja esimese hoiatuse. Järelejäänud
aja käib Budõlin vihaselt prantslasele peale, noppides heidetest kolm
koka-väärilist hinnet. 1996. Aasta olümpaivõitja prantslane djamel Bouras on
sunnitud end viie maadlusminuti järel kindlalt kaotajaks tunnistama. “Minu
taktikaliselt parim matš olümpiaturniiril,” leiab pronksiheitlusse pingevabalt
läinud Budõlin.
Kell on mõni minut pool kümme läbi. Eesti on saanud pärsat kaheksa-aastast
vaheaega olümpiamedali. Darling Harbouri halli kogunenud paarikümne eestlase
suust kostub rõõmuhõise. Budõlin tõstab rusika võidu märgiks taeva poole ja
võta vastu Aavo Põhjala õnnitlused, aga emotsioonid jäävad vaoshoituks.
Autasustamise järel on Budõlin tõsine, naeratus on ainult aimatav: “Pronksmedal on ilus asi ja valmistab rõõmu, kuid ma võinuks pääseda ka kuldmedali eest võitlema. Tahtsin nii väga võita, kuid miski ahistas. Kui olin kullalootuse minetanud ja pronksi võis tuua anult eksimusteta maadlus, siis vabanesin pingest, olin taas mina ise.”
Esimeste õnnitlejate seas on elukaaslane Ilona Toots ja president Lennart Meri. Ühisõnnitluse saadavad riigikogu esimees Toomas Savi ja peaminister Mart Laar. Pronksmedali võiduga kaasneb EOK poole miljoni kroonine preemia.