Jüri Jaanson - viiendal katsel olümpiahõbe!
Enn Hallik
Ilmunud raamatus Ateena 2004. XXVIII suveolümpiamängud.
Sydney olümpia tuli on vaevalt kustunud ja sportlased koju
jõudnud, kui Eesti sõudekoondise vanemtreener Jaan Tults esineb paljusid
imestama paneva avaldusega. Nelja aasta pärast Ateenas peab Eesit sõudmine saama
medali ja üks selle medali saajaist peab olem Jüri Jaanson, deklareerib Tults.
Tema pressis kõlama pandud lause peale ütlevad nii mõnedki spordiasjatundjad
lihtsalt: “Ahah.”
Ja ajavad häirimatult oma tähtsat asja edasi. Teised arutlevad: “Nunuh, eks järgmiseks
olümpiatsükliks ole ju raha vaja.”
Kolmandad kehitavad õlgu: “Jaanson saab ju kohe pärast Ateenat 39, ei tea, kust
talle see medal.”
Legendaarne soomlane Pertti Karppinen võitis oma kullad Montrealist Los
Angeleseni 23-,27-ja 31-aastasena, sai 1988. aastal Soulis noore Jaansoni ees
veel seitsmenda koha, aga neli aastat hiljem Barcelonas 39-aastasest soomlasest
enam meest ei olnud. Legendaarne inglane, viiekordne olümpiavõitja sir Steve
Redgrave on siiski reeglit kinnitav erand. Nii see Tultsi täiesti kaine peaga
püstitatud ülesanne esialgu riiulile jääbki.
//
Ja koidabki 21. august 2004. Ime kestab: on küll veidi vastutuult, aga ilm ei
sega sõudmismedalite väljaselgitamist. Eestlased ootavad oma imet.
Meeste ühepaatidel kuuliuvad kesmised, favoriitide rajad kahekordsele
maailmameistrile Olaf Tuftele ja meie Jaansonile, nende kõrval on Vaclav Halupa
ja Santiago Fernandez, äärmised rajad jäävad Ivo Janakievile ja Tim Mayensile.
Huvitav, kui mitmesajas (või tuhandes?) kord see on 20 aastat tagasi tippvõistlemist
alustanud Jaansonil paadiotsaga stardisilla küljes olla? Igatahes ei paista
temast välja närvilisust.
Start! Võimsalt läheb Chalupa, tõmmates end rivi ette. Jaanson on 500 meetri
märgis kuues ehk viimane, kaotades tšehhile koguni 2,5 sekundiga. Kas mees ei
jaksa? Või on tal sarnane taktika nagu viimasel väga edukal MM-il 1995. Aastal,
kui ta jäi alguses pkalt viimaseks ehk sõudjate keelepruugis “sügavikku” ja
sööstis siis väsima hakkavaid rivaale püüdma nagu näljane haug?
“Mu start ei olnud kõgie parem, aga ma ei kavatsenudki kohe tulistada,” väidab
Jaanson hiljem. “Millised olid Chalupa plaanid, ma ei tea. Võimalik, et ta
tahtis ette mines mind oma lainesse jätta ja probleeme tekitada.”
Poolel maal hakkab saama selgeks, et Chalupa läks avantüürile ja selles sõidus
on targemaid peremehi. Kõik kuus finalisti on peaaegu ühel joonel, aga juba
juhib Tufte. Chalupa on veel teine, aga Jaanson on rahulikult sõudes jõudnud
kolmandaks.
“Tore, super,” hüüab Jaansoni eratreener Igor Grinko. “Ja kuldki oli nii lähedal.”
Tufte ja Janakiev suudavad finiši järel rõõmu välja näidata. “Olen seda medalit kümme aastat oodanud,” hõiskab bulgaarlane. “Olin distantsi lõpus spurdiks võimeline, see tõi mu pjedestaalile. Nüüd hakkan mõtlema Pekingile.”
“Kuld lubab mul unustada raske töö, mis selle nimel tehtud,” räägib Tufte. “Täna oli minu päev. Kui Chalupa alguses ette tuiskas, kartsin, et ta tapab mu, aga distantsil jaksasin teistest rohkem.”
Jaanson on nii läbi, et vajub paadisillale koguni kümneks minutiks selili. Kui ta lõpuks püsti saab ja intervjueerijate ette taarub, ei suuda endast võistluses kõik andnud mees suurt mõistlikku öelda. Veidi hiljem medalimees kontakte ei pelga.
“Kui 700 meetrit oli sõidetud ja pilt selginema hakkas, mõtlesin, et võin selle sõidu võita,” kommenteerib Jaanson. “Aga siis hakkasin aru saama, et kiirus on minu jaoks liiga suur ja ma ei jaksa seda hoida. 200 viimast meetrit olid mulle väga rasked, aga olen rõõmus, et suutsin vastu pidada. Kui kokkuvõtlikult öelda, siis võtsin Ateena olümpiafinaalis selle, mille Tufte mulle jättis.”
Küsimusele, kas nüüd on unistus lõpuks täitunud ja kas 21. august 2004 on tema
elu kõige õnnelikum päev, vastab parandamatu maksimalist Jüri Jaanson: “Muidugi
olen ma olümpiamedali üle väga õnnelik. Aga ärme unustame, et 1990. aastal
Tasmaanias maailmameistriks tulles võitsin ma ju kõiki, siin ühele mehele
siiski kaotasin.”
Foto: Mati Hiis