Kristina Šmigun-Vähi tütar leidis ema olümpiamedalile omapärase kasutusviisi

23.09.2023
Tagasi
23.09.2023

Täna, 23. septembril alanud Spordinädala patroon, kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi teadis juba kaheksa-aastaselt, et kuld niisama kaela ei tule. Ühtegi trenni ei tohtinud vahele jätta – see oli juba tema isa, treener Anatoli põhimõte. “Kui sul on suur tahe ja medalivõidu soov, siis sa lähed läbi halli kivi,“ meenutab Šmigun-Vähi EOK100 fotonäitusel „Igihaljad“. Palusime tal 2006. ja 2010. aastal võidetud olümpiamedaleid meenutada.


„2006. aastal Torinosse minnes oli mul ju väga-väga suur eesmärk võita 10 kilomeetrit klassikat. Eestlaste seas oli klassikaline distants ikkagi sellise kultusega, et siis oled tõeline suusataja. See innustas mind. Aga esimene start oli suusavahetusega sõit, mis oli nagu proovisõit. Veel pool aastat enne olümpiat mängisin oma peas läbi erinevaid strateegiaid ja nüüd saan öelda, et mõtlesin, mis võiks olla siis kui ma jään Katerina Neumannovaga kahekesi. Päriselus lõpusirgel ma juba teadsin, et saan temast jagu,“ meenutab murdmaasuusataja esimest kuldmedalit.

„Panin selle kuldmedali siis laua peale ja mõtlesin: nii, nüüd tuleb 10 km klassikat. Uskumatu, aga ma suutsingi unustada ära, et ma olin juba võitnud kulla. Ning suutsin rahulikuks jääda. Aga pärast 10 km võitu oli väga raske ennast uuesti kokku võtta ja veel head sõitu teha,“ räägib Šmigun.


Olümpiakuldade võitmine jõudis talle tegelikult kohale hiljem. „Mäletan, et kõndisin koeraga Otepää metsas. Hästi ilus ilm oli, päike säras. Mõtlesin: „Päriselt? Kristina! Saad aru, et see on tehtud?“ Aga siis hakkasin mõtlema, mis saab edasi? Mis mind edasi motiveerib?“

Pärast lapse sündi 2008. aastal leidis ta siiski motivatsiooni jätkata. Ta sõnab, et 2010. aastal Vancouverist võidetud hõbemedalist on küll mõru maik suus, sest hing tahtis kulda, ent keha lubas võita hõbeda.

„Vot see oli pingutus. Mäletan, kui ma ei suutnud finišis pikalt üles tõusta. Sellel hetkel ma mõtlesin, et issand tuleks keegi ja korjaks mind lihtsalt siit ära, et ma kellelgi ees ei töllerdaks.  Tundsin, et ma ei suuda ennast kokku võtta, sest ma olin ennast nii tühjaks sõitnud,“ meenutab suusataja.

Tütar Victoria Kris leidis ema medalile aga eriti omapärase kasutusviisi. „Tulin Vancouverist koju ning võtsin medali kotist välja. Näitasin oma tüdrukule, et tule vaata, Victoriakene, vaata, mis medali emme sai. Tüdruk võttis medali, see kukkus plärtsti maha. Seejärel võttis paelast kinni. Aua! Ja siis hakkas seda mööda tuba ringi vedama: „Aua, aua, aua!“ Siis ma vaatasin küll, et njah, jumala äge.“ 

“Igihaljad“ fotonäitus tutvustab EOK 100. juubeliaastal ja ESOM 60. sünnipäeval Eesti erinevate ajastute ja erineva sisuga spordialade tippsportlaste karjääri jooksul võidetud õisi. Fotonäitust saab vaadata Tartus Tasku keskuses 25. septembrist 29. oktoobrini, seejärel liigub näitus erinevatese Eestimaa paikadesse.