5. märtsil eetris olnud "Olümpiaraadio" esimene külaline oli Tuuli Tomingas, kelle Oberhofi 6. koht oli iseseisva Eesti laskesuusatajate parim individuaalne tulemus tiitlivõistlustel. Intervjuu salvestati enne möödunud nädalavahetusel toimunud Nove Mesto MK-etappi.
Tuuli, kuidas Oberhofi MM ja sealne tulemus end praeguseks sinu sisse on sättinud?
Olen olukorraga ära harjunud. Nüüd on juba uued mured ja uued probleemid. Elan rohkem ikka hetkes kui minevikus.
Aga mingi aeg ju ikka kulus, et mõte harjumuspäraseks saaks?
Olen väikesest peast ette kujutanud, kuidas seisan poodiumil või lilletseremoonial. Olin valmis. Mälupiltides oli kõvasti eeltööd tehtud. Esimesed päevad-ööd pärast MMi mõtlesin: sellest ma olengi ju unistanud! Ma ei saanud medalit, aga lilled küll! Mingil määral on mu unistus täitunud. Suusatrenni läinud kaheksa-aastane Tuuli nii suurelt toona soovida ei osanud. Juhtunud on suur asi. Aga kuna hooaeg läheb edasi ja tööd tuleb ka edasi teha, siis mida edasi päevad liiguvad, seda enam keskendusin treeningutele.
Kas tseremoonial saadud lillekimbu jätsid alles kah?
Ma ei saanud lilli, vaid maskoti. Ning sertifikaadi, kus on kirjas "maailma kuues naine", raamin ära ja panen kodus suure tähelepanuga kohta.
Sa ütlesid, et nüüd on uued mõtted ja sihid, aga üks kontrollküsimus: mitu korda 6. koht täna hommikul mõtetest läbi on käinud?
Eks ikka. Kasvõi hommikuses trennis. Järeleandmisi ei saa teha, sest olen ju maailma kuues naine. Kui tahan kõrgemale tõusta, tuleb trenn ära teha.
Kui palju rohkem sulle poes või tänaval "Tere" on hakatud ütlema pärast MM-i? Laskesuusatajad on Eesti ühed tuntumad sportlased, sest olete talvel 13-l nädalavahetusel läbi teleülekande iga spordisõbra elutoas külas.
Õnneks või kahjuks pole ma väga palju julgenud avalikes ruumides ringi liikuda. Olen haiguspelglik. Sain peale jõule väga kehva tagasilöögi ja pärast seda avalikke ruume pigem väldin. Aga apteegis käies, kui mul oli mask ees, tunti hääle ja silmade järgi ära ning õnnitleti. See oli päris üllatav. Ning eks Otepää lasketiirus harjutades tuldi ligi ja taheti pilti teha. Aga seda on ennegi juhtunud.
Aga see on ikkagi tore ju?
Loomulikult on see tore. Eks ma mingil määral teengi sporti teistele eeskuju pakkumiseks. Mulle väga meeldib, kui inimesed tähele panevad ja äkki ka šnitti võtavad. Sport on uhke asi.
Kui palju keerulisemaks või lihtsamaks teeb Eesti laskesuusatajate elu seesama eespool mainitud tõik, et olete 13-l talvisel nädalavahetusel Eesti inimeste elutoas?
Minu arvates on ERR andnud väga kõva panuse, et me tiivad saaksime. Üks asi on tulemuse tegemine, aga teine sinnani pürgimine, mille jaoks on vaja rahalisi vahendeid. Loomulikult kui me oleme pildis, siis on ka sponsoritel suurem huvi.
Ent kui tuleb pärast kolme möödalasuga saadud 47. kohta
otse-eetris intervjuud anda? Kuula saadet edasi siit!