Eesti püsib pronksiajas, Jaapan kogub kulda
Jaan Martinson
Ilmunud olümpiaraamatus Ateena 2004. XXVIII suveolümpiamängud.
/
Pärast Aleksei
Budõlini ebaõnne marsivad Eesti fännid maadlushalli, ärevus hinges. Budõlini
krahh teeb ettevaatlikuks. Ebausklikele ei meeldi, et Pertelson peab maadlema
tatamil number kaks nagu Budõlingi – äkki on see Eesti meeste jaoks nõiutud.
Ainus, kellest õhkub enesekindlust, on Pertelson – ta olevat näinud medalivõitu kolm nädalat tagasi unes, ainult medali värv olnud udune.
Esimene matš, vastaseks alžeerlane Mohamed Bouaichaoui.
Pertelson teeb enne tatamile astumist traditsioonilise rituaali – peksab
kukalt, põski, reisi, sääri – ja asub vastast kompima, töötab end sisse.
Bouaichaoui saab hoiatuse. Hetke pärast hoiatatakse mõlemaid. Kuid selleks
hetkeks on Pertelsonil selge, mida aafriklane endast kujutab. Tabloo näitab, et
matši algusest on möödunud 1.57, kui Bouaichaoui jalad taeva poole kerkivad ja
mees mütsuga matile prantsataba. Heide sukui-nage,
tulemus – ippon.
“Perfektne kontroll sündmuste üle,” kiidab Põhjala Pertelsoni.
Teine ring. Vastane, usbekk Abdullo Taganrijev, on nõks ohtlikum, mulluse MM-I
absoluutkaalu pronks. Taas kontrollib Pertelson sündmuste käiku ega luba
Taganrijevil haaretki saada.
Kohtunikud on sunnitud karistama usbekki hoiatusega. Sestpeale, olles seisuga
taga, peab Taganrijev midagi ette võtma. Kuid Pertelson teab, mida teha. Ta
kasutab ära iga vastase vea ning sooritab kaks heidet. Üht hinnatakse yuko, teist koka’ga. Nüüd on eestlasel võimalus aeg maha võtta. Ta saab küll
viimasel minutil kaks hoiatust, ent kaotusehirmu ei teki kordagi.
“Taktikaliselt tark matš,” kommenteerib Põhjala.
Kolmas ring. Vastu tuleb vene, õigemini osseedi karu Tamerlan Tmenov. Pertelson on alati väitnud, et Tmenov teda ei hirmuta. Ometi on Pertelsonil osseedist kehvad mälestused. 1999. aasta MM-il kukkus ta Tmenovi heitest pea peale, kuid võitis matši. Seejärel tuli vastu võtta kaks karmi kaotust – Moskvas ja Tallinnas.
On hirmuga kuis on, ent Pertelson maadleb viimaste aegade kehvima matši. Pärast tõuklemist ja kahepoolsete hoiatuste saamist alustab Tmenov tõhusat tööd, millele Pertelson vastata ei suuda. Ta saab teise, kohe ka kolmanda hoiatuse, kukub yuko vääriliselt ja kui maadeldud on 3.10, lõppeb matš ippon’iga.
“Pertelson ei maadelnud,” on Põhjala erutatud. “Kui nii edasi läheb, pole medalit loota.”
“Tmenov tuli vastu kõige valemal ajal,” selgitab Pertelson. “Olin eelmisest heitlusest väsinud, kolmandal minutil lõi hinge kinni.”
“Olin mõnest vaid piisk sitem, aga pronks on käes!”
Ühtäkki on Pertelsoni selg vastu seina. Medaliks on vaja
võita 3 matši, ja mitte poisikeste vastu.
Brasiillane Daniel Hernandes langeb eelkõige targa taktika ohvriks. Pertelson
läheb teasel minutil yuko’ga juhtma
ja hoiab seisu kuni viimase minuti alguseni, mil mõleamd saavad kolmanda
hoiatuse. Nüüd on vaja aktiivselt tegutseda ja Pertelson tegutsebki. Suisa nii
aktiivselt, et Hernandes leiab end õige varsti selili matilt.
“Hernandes pole aastatega midagi õppinud,” naerab Põhjala. “Indrek on kõva, et
suutis pärast kaotust Tmenovile lühikese ajaga kosuda ja võitluseks
häälestuda.”
Järgmise matši eel on paaritunnine lõunapaus. Pertelson seab koti pea alla ning
jääb tukkuma. Ärgates ja Dmitri Budõliniga soojendust alustades otsustab saatus
Pertelsoni proovile panna – tema kätesse löövad krambid. Aga kohe tuleb vastu
astuda Tataroglule, kellele ta kolm kuud varem EM-I finaalis kaotanud oli. Kiiresti tõttab ligi kiropraktik Allan Austin
Ooolo ja leevendab lihaspingeid. Ometi kimbutavad krambid Pertelsoni ka
heitluse esimesel minutil.
Mõlemad saavad kiiresti kolm hoiatust. Kas tõesti kordub kevadise EM-I
stsenaarium? Rahvas vilistab, mehed ei maadle. Ent Pertelson on sootuks teisest
puust kui kevadel. Grusiin näitab heidet, ent kerkib siis Pertelson rinnale.
Mehed kukuvad, Pertelson jääb alla, kuid pöörab kohe end Tataroglule peae.
Tabloole ilmub kiri: võitja Taroglu, õrnemast soost matikohtunik ei tee sellest
aga väljagi, vaid arutab asja küljekohtunike, siis lauaga ja näitab Eesti mehe võitu.
Tataroglu ei vaidle.
“Puhas Pertelsoni heide,” kehitab Põhjala õlgu. “Seal polnud küsimustki,” lisab
Pertelson. Tee pronksimatšile on valla.
Maikuus EM-il tuli finaalipääsuks alistada maffiabossi hoiakuga kiilakas
itaallane Paolo Bianchessi. Kui lõpuni jäi pisut üle minuti, tegi eestlane
äkilise liigutuse ning Bianchessi langes selili kui kirjamark. Imepuhas ippon – proov 999. “Raskekaalu kauneim
heide,” muigas Põhjala ja lisas, et sama võttega teenis Pertelson Sydneys
pronksi. “Tulemus sündis koostöös Bianchessiga,” oli ka Pertelsoni nägu nalja
täis. “Ta kukkus kenasti, nagu õpikus.”
Olümpiamängude pronksimatš on kui EM-i matši kiirendatud kordus. Pertelson asub
itaallasele Bianchessile vastu nii vihase ja keskendunud näoga, et veidi nõrgem
mees peaks paremaks jalga lasta. Terminator
from Estonia!
Bianchessi üritab aktiivsust üles näidata, kuid Pertelsoni ei püüa. 1.17 on maadeldud, kui Bianchessi langedes mati sisse lohu jätab – pronksine ippon! Pertelson ei suuda hoobilt näole rõõmu manada, vaid raputab rusikaid ja röögatab üsna tihedal pilgul.
“No miks ei pidanuks Bianchessi langema, talle meeldib kaunitel heidetel kaasosaline olla – ta on loov inimene,” naerab Pertelson paar minutit hiljem.
“Teadsin, et medal tuleb,” teatab Pertelson, näol kergendus. “Jah, ma olen maksimalist, tulin kulda võitma, kuid samas ka rahul sellega, mida antakse. Oin täna vaid piisk sitem kui mõni teine, aga pronks on, näe, käes.
Pekingi olümpial Pertelson enam ei maadle, kinnitab Pertelson: “Muu kohta on vara midagi öelda. Istun sügisel maha, joon teed ja arutan, mis saab. Aga kui ka lõpetan spordiga, siis pärast tänast on mu hing rahul.”
Fotod: Mati Hiis