Pronksmedal, elu üks vägevamaid emotsioone
Peep Pahv
Ilmunud olümpiaraamatus "XXX olümpiamängud London 2012".
2012. aasta. Gerd Kanter alustas tasa ja targu. Mais ja juuni alguses kandusid tema võistlusheited 65-66 meetri kanti. Olümpiahooaja alustuseks oli seda liiga vähe, ning fännid ja meedia muutusid ärevaks. Juunis Helsingis toimunud EMile sõitiski Kanter tagasihoidlikus seisus, ent naasis hõbemedaliga. Nagu viimasel ajal tavaks, võitis Harting, eestlase järel napsas pronksi ungarlane Zoltan Kövago.
Kanteri jaoks oli EM-medal väga oluline, peamiselt just vaimse kindluse saavutamiseks.
„Hõbemedal asendab minu jaoks 70-meetrist heidet,“ väitis ta. „Leidsin siin enesekindluse, mida muidu poleks tekkinud. Lõpuks ongi ju medali võitmisel kõige tähtsam sisemine jõud. Füüsilise jõu poolest on kõik tipud valmis kaugele heitma. Aga mina tean, et olen medaliks võimeline ka veidike tagasihoidlikumal päeva, ja tunnetan, et seis on õige. Vaja ainult nupud lauale asetada ja lõppmäng korralikult ära teha.“
Nelja aasta tähtsaima võitluseni jäi veel terve kuu.
// Eesti on kettaheitemaa, teist olümpiat järjest on võistluses kolm eestlast. Aasta varem MMil neljanda kohaga üllatanud Märt Israel sipleb terve hooaja ületreeningust tekkindu tagasilöökide rägastikku, ainsa korraliku tulemuse teeb ta nädal enne olümpiat kontrollvõistlusel. Viiendatele mängudele sõitev Aleksander Tammet aga lunastab pääsme Klaipedas peetud võistlusel, kus ülisoodsates oludes lendab ketas korraga viis meetrit kaugemale kui senistel võistlustel.
Kvalifikatsioonis teeb Kanter seda, mida mitu korda varemgi: ta otsustab enda, treeneri, lähedaste ja fännide närvid viimseni pingule kruvida, kindlustades koha lõppvõistlusel alles viimase katsega – 66.39.
„Kui oled esimese
katse tõmmanud 45 ja teise 59 meetri peale, pole tunne just õige meeldivam.
Viimane katse polnud tehniliselt kuigi hea, aga tundsin kohe, et ketas lendab
kaugele. Sellise tehnikaga heitmine oli puhas jõudemonstratsioon,“ teatab ta
bravuurikalt.
Lõppvõistlusele saavad sisuliselt kõik, kes peavad. Juba enne olümpia algust
jäid dopingupattude tõttu kõrvale ungarlased Robert Fazekas ja Kövago.
Israel ja Tammert piirduvad eelvõistlusega. Israel leiab, et mullune edu kruvis ootused väga kõrgele, see hakkas heitmist segama ja tekitas ebakindlust. Tammert aga tituleerib end juba amatööriks ja viitab, et spordiseltsi Kalevi juhina töötamine ei võimaldanud treeningutele maksimaalselt keskenduda.
Lõppvõistlus toimub järgmisel päeval. Kanter võtab juba avakatsega pinged maha – 65.07 ei anna kindlasti medalit, kuid tagab võimaluse veel viis korda heita. Konkurendid aga paugutavad kohe ning avavooru järel on seis järgmine: Hadadi 68.18, Harting 67.79, Alekna 67.38, Malachowski heidab teisel katsel 66.92 ja tõrjub Kanteri viiendaks.
Järgmises kahes voorus ei sünni midagi olulist, kui siis.. Kanteri viies heide paneb mehe enda möirgama – 68.03! Hooaja tippmark tõstab eestlase teiseks. Hartingile mõjub see nagu punane rätik härjale. Ta heidab 68.27 ja läheb ise juhtima. See on tegelikult võistluse lõppakord, viimases voorus ei sünni enam midagi ja medalid on jagatud: kuld Hartingile, hõbe Hadadile ja pronks Kanterile.
Harting rebib endale omaselt särgi ribadeks ja tähistab võitu auringil tõkkejooksuga. Viimaste aastate valitseja on näidanud võimu.
Sisutu protestKogu selle show’ varjus üritavad Kanter ja tema meeskond Hartingi positsiooni protestiga kõigutada. Õigupoolest püüti seda teha juba enne sakslase viiendat heidet, kui Kanter juhtis kohtunike tähelepanu maailmameistri sõrme ümber olevale teibile. Eestlaste meelest on see määruste rikkumine, kuid õigusemõistjad ei võta vedu, sest reeglite järgi olevat see kohtuniku nõusolekul lubatud. Veel pärast medalivõitja auringi ütleb Kanter intervjuutsoonis, et ei tea, kaugele protestiga jõuti, ent tegelikult on selleks ajaks juba kõik läbi. Eesti koondise esindajatele tehakse selgeks, et protesti polegi mõtet esitada. Tulemused jäävad jõusse.
Kuigi Kanteri jaoks on see juba kaheksas tiitlivõistluse medal, on mehe emotsioonid seekord tavalisest kõrgemal.
„See oli just selline heide ja hetk, mille pärast üldse sporti tea – kui su keha reageerib ja sa tunned ära, et ketas lendab kaugele… See paneb mind sporti nautima,“ õhkab Kanter. „Selle tundmiseks on tehtud palju tööd ja nähtud vaeva. Vahetu emotsioon oli tõesti võimas, paneksin olümpiapronksi oma karjääris isegi teisele kohale. Kõige vägevam oli ikkagi Helsingi MMil, kui võitsin oma esimese medali:“
Siiski nendib Kanter, et oleks olnud võimeline ka nelja aasta tagust võitu kordama, jõud ja võimsus lubanuks.. „Teine katse olnuks kullaheide, kuid ketas läks natuke liiga vara käest lahti.“
Taas see tavainimese
silmale nähtamatu tehniline detail…
Kanter lubab nelja aasta pärast Rio de Janeiros toimuva olümpia kindlasti
plaani võtta. Jälle on neli aastat aega end täiuslikuks lihvida.